Oudekki Loone: must lagi on meie ajal ka?

Pikk tee demokraatiani. Valimispäeva hommik Bangladeshis.

FOTO: Erakogu

Tallinna Ülikooli rahvusvahelise ja võrdleva poliitika lektor Oudekki Loone kirjutab, et vaatamata sellele, et tegelikult ei ole Eestis hetkel seda erakonda, mis tema vaateid kõige paremini esindaks, ning vaatamata suurtele ja väikestele vastikutele skandaalidele erinevate poliitikute ümber, läheb ta täna valima, sest on oluline vastutada oma kogukonna eest.

«Ma olen viimased kuuskümmend aastat iga kord valimas käinud! Kuidas ma siis nüüd ei lähe!» Nii ütles mulle napilt alla kolme aasta tagasi 85-aastane Alba, kes tookordsetel Itaalia valimistel tundis, et mittevalimine annaks tema poliitilisi valikuid paremini edasi. Ratsionaalne otsus, aga ta ei suutnud end veenda mitte valima minna. Valimised tähistasid ka vabariiki ja selle tööle põhineva  kõigile võrdselt kuuluva vabariigi kehtestamise ja põhiseaduses kirja pandud väärtuste eest olid  tuhandete teiste hulgas ka naise enda perekonnaliikmed hukkunud.

Tollele vestlusele olen ma Eesti tänase kampaaniaperioodi jooksul mitu korda mõelnud. Ma tunnen sedasama nurkaaetud tunnet, kuigi olen valimistel osalenud märgatavalt lühemat aega kui kuuskümmend aastat. Peale osalemise olen aga vaadelnud valimiste toimumist paljudes riikides, vähem ja rohkem demokraatlikumates. Olen jälginud USA teravat ja vastanduvat väga spetsiifilist kampaaniat (mille kõrval Eesti oma on rahvaste sõpruse pidu), kuid olen näinud ka Aafrika naisi, kes valimispäeval kõmbivad neli tundi laps seljas jaoskonda, hommikul kella kuueks, lootusega, et võib-olla tulevikus tapetakse võimu nimel natukene vähem.

Ma ei ole näinud ühtegi riiki, kus inimesed ei oleks võimelised aru saama sellest, miks nad valima lähevad ja mida see protseduur tähendab. Võimuesindajate valimine iseenesest ei too alati kaasa demokraatiat, aga kinnitab printsiipi, et võim vajab mingit teistlaadi õigustust, kui see, kellel on kõige suurem kaigas või keda soosivad jumalad. Vabad ja võrdsed valimised on indikaatoriks, et võimulolijad ei või teha kõike. Indikaatoriks, et kogukond on nende oma, kes selle kogukonna moodustavad, niisugused valimised väljendavad kaasarääkimisuhkust, uhkust olla iseenda omanik, korraldada ise oma asju, luua ühiskondlikku arvamust.

Itaalia põhiseaduse üks autoritest, Piero Calamandrei, osutas, et riigi aluspõhimõtted on peale ühise tuleviku plaanide ka poleemika minevikuga, otsustus selle kohta, mida ei tohiks olla. Ma arvan, et valmissedeli kasutamine iseenesest on seisukohavõtt, partisanlik tegevus. See tähendab, et võitluses vabariigi ja monarhia vahel valitakse vabariik. See tähendab, et pooldatakse rahvast ja tema õigust ennast valitseda, mitte tsaari või mõnda muud «isakest».  Vabade valimiste toimumine on vastulöök mõttele, et «rahvas on loll ja ignorantne» - hegemoonia, mida eliidid kogu ajaloo jooksul on püüdnud põlistada - see on esimene samm niisuguse massi loomisel, mis koosneb üksikutest mõtlevatest indiviididest. Esindajad valitakse sellepärast, et praktiliselt peab keegi otsuseid langetama, mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi paremad, targemad või absoluutsele tõele lähemal. Seetõttu ei või need esindajad ka langetada suvalisi otsuseid vaid ainult neid, millest kampaania jooksul on juttu olnud.

Mina vastutan 

Vaatamata esindusdemokraatia üldistele kitsaskohtadele, vaatamata sellele, et tegelikult ei ole Eestis hetkel seda erakonda, mis minu vaateid kõige paremini esindaks, probleemidele valimisseaduses, halvasti reguleeritud valimisreklaamile, suurtele ja väikestele vastikutele skandaalidele erinevate poliitikute ümber, lähen ma täna valima. Pooltabamatu õnnetunne hinges, tehes just poleemikat möödunuga, teades, et ma olen kodanik ja mitte alam, vaba inimene ja mitte pärisori. Vabaduses võidakse eksida, teha vigu ja ajutisi liiasusi, aga kui vabadus on tagatud, siis ma usun, et Eestimaa inimesed, nii nagu ka kõik teised maailmas, teavad kuidas parandada oma vigu.

See kogukond siin on minu oma ja mina vastutan tema eest. Kui kellelgi on halb, siis olen mina see, kes peab aitama, kui minul on hea, siis tänu natukesele abile oma kaaslastelt. Nagu ka itaallanna Alba, ei ole ma võimeline mitte osalema ühiskondlike asjade korraldamise protsessis, ma ei ole võimeline iseennast isolatsiooni mõistma.

Kaunist valimispäeva!

Tagasi üles