Tartu Ülikooli majandusteooria vanemteadur Ott-Siim Toomet kirjutab Postimees.ee arvamusloos, et meil tasub uskuda niisugusi valimislubadusi, mille rikkumine on parteile kõige kallim.
Ott-Siim Toomet: miks valimislubadusi uskuda ei saa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kelle poolt hääletada? Ilmselt niisuguse poliitiku (või partei), kes meie huve kõige paremini esindab.
Kuidas me seda aga teada saame? Kas parteiprogrammist? Või valimisdebattidest? Või tuleb meil aktiivse valijana hoopis ise kandidaatidega ühendust võtta ja paluda kommenteerida meid huvitavaid küsimusi?
Vaatame seda probleemi economicsi pilgu läbi: mida on kandidaadil kasulik lubada ja mida on tal hiljem parlamendis kasulik teha.
Vastus on lihtne: enne valimisi tuleb lubada kõike seda, mis suurendab sinu võimalusi valituks saada. Kui kord oled valitud, siis aga on kasulik seista hoopis nende huvide eest, mis on sulle endale olulised.
See on natuke nukker järeldus - lubaduste ja tegude vahel ei ole mingit seost.
Õnneks aga on paljud kandidaadid ja kindlasti kõik parteid huvitatud mitte ainult käesolevatest, vaid ka järgmistest valimistest.
Ja nii võivad poliitilised jõud, mille valimislubadused ning hilisemad teod liiga palju lahku lähevad, oma toetuse kaotada. Valetamine võib olla valus. Ja siit saame vastuse oma küsimusele - meil tasub uskuda niisugusi lubadusi, mille rikkumine on parteile kõige kallim.
Kõige usaldusväärsem on pikaajaline käitumine valitsuses. Ma olen kindel, et Reformierakond säilitab madala tulumaksu. Ja ma usun seda seepärast, et valitsusparteina on tal olnud korduvalt võimalusi tulumaksu tõstmiseks. Seda ei ole ta kunagi teinud.
Mida teeks tulumaksuga hüpoteetiline valitsuskoalitsioon, mille moodustavad võrdsetel alustel Reform ja Sotsiaaldemokraadid? Ilmselt jääks kehtima praegune süsteem.
Proportsionaalne tulumaks on aastaid olnud Reformierakonna üks peamine kaubamärk, millest loobumine tähendaks erakonnale paljuski oma näo kaotamist.
SDE on küll korduvalt väljendanud oma poolehoidu astmelisele tulumaksule, kuid ei ole sellest teinud enda jaoks võrreldavat maailmavaatelist alustala. Neile oleks tulumaksureformi ettepanekust loobumine lihtsam.
Valus on rikkuda odavaid, konkreetseid ja avalikult välja öeldud lubadusi. Näiteks SDE valimisprogrammis olev väide «kahekordistame doktorandi toetuse». Nelja aasta pärast on lihtne vaadata, mis nimetatud toetusega juhtus.
Lihtsam on pidada odavamaid lubadusi. Näiteks lubas IRL nii tasuta kõrgharidust kõigile soovijatele kui emapensioni. Rahandusministeeriumi hinnangul maksab esimene 76 ja teine 30-65 miljonit eurot aastat. Seega näeme me lähiaastatel tõenäolisemalt emapensioni.
Lihtne on rikkuda ebamääraseid loosungeid. Näiteks Rahvaliidu «Meie missioon on eestluse elujõu hoidmine» on liiga hägune, et parteid oleks võimalik millegi rikkumises süüdistada. Siia ritta kuulub valdav osa valimisloosungitest, mis tegelikult mingit informatsiooni ei sisaldagi.
Lihtne on rikkuda lubadusi, mis laiema avalikkuse ette ei jõua. Personaalne suhtlus poliitikuga võib mõjuda väga usaldusväärsena, kuid viimane riskib vaid väheste häältega. Lõpuks on usaldusväärsed ka arvamusavaldused, mis tehti ammu enne valimiskampaania algust. Pikka aega iseenda huvidele vastu rääkida on raske.
Poliitikutega on keeruline kassi ja hiirt mängida. Teadlikku valikut aga teisiti teha ei saa.