Vestlusring: kas poliitika saab üldse olla eetiline?

FOTO: Repro

Mis saab eetikast, kui see satub kokku poliitikaga? arutlesid TLÜ õppejõud Airi-Alina Allaste, Rein Raud, Mihhail Lotman, Tõnu Viik, Mikko Lagerspetz, Daniele Monticelli ja Margus Vihalem. Vestlust vedas Urve Eslas.
 

FOTO: Corbis/Scanpix

Mida tähendab eetika riigi ja poliitika kontekstis? Kas võib öelda, et poliitika on riigis eetika suurendamiseks – kui muidu kehtiks tugevama õigus, siis riigis pannakse kokkuleppega paika üldised õigused?

Lagerspetz: See on üks viis eetikat näha – lähtuda põhimõttest, et riigikorraldus peaks olema selline, et ükskõik millisesse positsiooni me ise selles ühiskonnas satume, meie olukord oleks talutav.

Raud: Aga ajalooliselt pole see kindlasti olnud riigi põhimõte. Kui me räägime, mis oli ajalooliselt riigi ülesande ja eetika seos, siis pigem on riik alati üritanud legitimeerida jämeda otsa püsimist nende käes, kelle käes see legitimeerimise hetkel oli. Ja eetikaga sel küll pistmist pole. Riik ei ole eetiline moodustis.

Viik: Antiiksetest riigiteooriatest võib tuua näiteid, kuidas eetiline ja poliitiline printsiip kattuvad, sest kosmiline kord on ühtlasi ka hea kord eetilises mõttes. Näiteks «Sokratese apoloogias» Sokrates keeldub vanglast põgenemast ebaõiglase karistuse eest, sest seadused ja riigikord olevat nii head, et ta ei reeda neid isegi oma elu päästmiseks mitte.

Monticelli: Kui sa küsid, kuidas eetikat peaks defineerima, siis väga abstraktselt võiks öelda, et see on teatud koosolemise viis oma normide ja käitumistavadega. Poliitika on aga vaidlus erinevate koosolemise viiside üle.

Selles mõttes võib öelda, et poliitilises vaidluses otsustatakse, mis eetika parajasti peale jääb. Poliitika ei piirdu üldse riigiga, aga riik võib ärandada kogu poliitika ja muutuda ainsaks instantsiks, mis otsustab eetika üle. See on juhtunud näiteks 20. sajandi totalitarismides. 20. sajandi poliitika on aga ka olnud kapitaalne vaidlus selle üle, mis sorti eetika, mis sorti koosolemise viisi me peaksime kehtestama.

Mulle tundub, et me tänapäeval kipume, vastupidi, liiga sageli vabatahtlikult loovutama riigile olulisi eetilisi otsuseid. Mõelge näiteks nn bioeetika küsimustele.

Raud: Nagu tüüpilised asjatundjad, võimegi jääda vaidlema, mis on poliitika ja mis on eetika. Aga mulle meenub Žižeki raamatust «Ideoloogia ülev objekt» koht, kus ta räägib don Juanist kui eetilisest tegelasest. Kui komtuur tuleb teda põrgusse vedama ning annab talle võimaluse kahetseda ja nii põrgust pääseda, teatab don Juan, et ta ei kahetse, ja ta veetakse põrgusse.

Žižek leiab, et see on erakordselt eetiline käitumine, sest kui don Juan oleks olnud selgrootu tõbras, oleks ta valetanud komtuurile, et kahetseb, ja pääsenud põrgust. Aga kui ta jääb oma valikute juurde kindlaks, siis see on eetiline käitumine. Seetõttu tuleks küsimus, mis on eetiline, lahutada küsimusest, mis on hea ja kuri.

Minu meelest on siin ka võti eetika ja poliitika omavaheliste suhete juurde. See, kas ma jään kindlaks oma printsiipidele ja iseenesele. Isegi kui üks mu printsiip ongi see, et mul on iga natukese aja tagant uus printsiip.

Aga on ju mingi eetiline norm, milles me oleme ühel nõul?

Lotman: Kõigepealt, mis on minu jaoks eetika? See pole isegi mitte Kanti vaimus, vaid midagi veel varasemat, midagi sinna antiigi poole. Eetika on käitumine vastavalt oma ethos’ele. Oma olemusele. Ja mitte ükskõik milline käitumine, vaid selline käitumine, mille eest ma olen nõus vastutust kandma. Kui ma midagi teen ja selle eest ei vastuta, nagu köhin või hingan, siis see pole eetika valdkond.

Mingit vastuolu poliitika ja eetika vahel põhimõtteliselt ei saa olla. Ainuke asi, et eetiline võin ma olla ka asustamata saarel…

Raud: …ja see oleks tunduvalt lihtsam…

Lotman: …aga poliitiline ma seal olla ei saa. Poliitiline on eetilise valdkonna projitseerimine ühiskonda. Minu meelest küsimusele, kas poliitik saab olla eetiline, on vastus ilmne: ta peab olema eetiline.

Küsimus polnud, kas ta peab olema, vaid kas ta on.

Lotman: Aga üldiselt me ei saagi rääkida, me saame rääkida, kas keegi konkreetselt on või ei ole. Üldiselt on nii ja naa, mõnikord on, mõnikord ei ole. See pole planeetide käik, see pole kosmiline seadus. See on inimese maailm. Ja inimese puhul on üks oluline asi – ta on ekslik.

Viik: Kõige ebaeetilisemad teod on tavaliselt tekkinud ikka selle tagajärjel, et ma mitte üksnes ei eksi, vaid ma käitun ka kuritahtlikult, st ma tean väga hästi, et käitun ebaeetiliselt, aga mingitel põhjustel teen seda ikkagi.

Raud: Sellisel juhul tuleb teha vahet ausa vea ja tahtliku normirikkumise vahel. Kui inimene tahtis kõige paremat, aga välja kukkus nagu alati, siis seda tõenäoliselt ei ole võimalik kvalifitseerida ebaeetiliseks käitumiseks.

Lotman: Mina kvalifitseerin seda just ebaeetiliseks käitumiseks. See diskussioon pärineb juba 19. sajandist. Tuleb teha vahet meie teadmiste ja uskumuste vahel. Näiteks kui ma ­tean, et see sild kukub kokku, aga saadan sellest hoolimata inimesed sillale, siis see on selgelt ebaeetiline tegu.

Ent kui saadan ise parimat lootes mind usaldavad inimesed halvas korras sillale, sild aga kukub kokku, on selge, et käitusin ebaeetiliselt. Aga kui sild ei kuku kokku, kas ma siis käitusin hoopis eetiliselt? Ei, ma käitusin sama ebaeetiliselt.

Viik: Vastus sellele küsimusele oleneb sellest, kas sa oled utilitaristlikult või deontoloogilisel eetilisel positsioonil; kas eetilise hinnangu aluseks on teo tagajärg või selle motiiv.

Viik: Aga erinevalt tavakodanikust on poliitik eetiliselt vastutav ka siis, kui tal on halb vaist. Kui poliitik teeb oma parima nabatunde järgi halbu otsuseid, siis demokraatia tingimustes peaks ta oma võimust ilma jääma.

Allaste: Isegi siis, kui ma enda meelest tegin poliitikuna kõik õigesti, aga minu otsuste tagajärjel juhtus mingi katastroof, oleks eetiline käik taanduda.

Raud: Aga iga kaalukas poliitiline otsus on selline, et selle tagajärjel mingisugune hulk inimesi kannatab või neil jääb saamata mingisugune hulk hüvesid. Teisiti pole võimalik kaalukaid poliitilisi otsuseid teha. Ma ei ole IRLi valija, aga näiteks me võime öelda, et Mart Laari esimene valitsus oleks võinud teha midagi teisiti, teha sujuvama ülemineku turumajandusele.

Võib-olla oleks vähem inimesi selle käigus kannatanud, aga selle otsuse tõttu oleks võib-olla suurem hulk kannatanud pärast. Koera saba oleks lõigatud jupikaupa ja kõik oleks läinud teisiti. Selles mõttes ma arvan, et Laari esimese valitsuse tehtud otsused olid eetilised, ehkki teatav hulk inimesi nende tagajärjel kannatas.

Lagerspetz: Kui valitsejad teevad asju, mille kohta nad teavad, et see tuleb kasuks ühele grupile, aga toob probleeme teisele, on selle taga nii valimiste moment kui maailmavaateline moment. Ta leiab, et see üks grupp on minu osa ühiskonnast, millele ma toetun, ja see teine ei ole minu osa ühiskonnast.

Monticelli: Aga siis võib Mart Laari näitel öelda, et küsimus pole selles, kas ta käitus eetiliselt. Tegemist on poliitiliste valikute, mitte eetikaga.

Allaste: Rein, sellest, mida sa rääkisid, jäi kõlama põhimõte, et kui riigile tervikuna oli käik hea, siis see, et mingi osa elanikkonnast kannatas, ei loe. Ja seda võib veel pidada eetiliseks!

Raud: Jah, nii see on. See on ka põhjus, miks ma kunagi poliitikuks ei hakka.

Lotman: Kui me lähtume Max Weberist, siis põhiline on, et sa vastutad töö eest, mida sa teed. Kui üks või teine peaminister tegi valusaid otsuseid, siis ta lähtus nimelt sellest, et riik oleks efektiivsem. Eriti kui on kaalul, kas riik tekib või mitte, kas see jääb püsima või mitte...

Ma toon teise näite: Kirde-Eestis kardeti reforme läbi viia nii radikaalselt kui mujal, sest seal lisandus sotsiaalsele ka rahvuslik tegur. Selle asemel pandi sinna piirkonda palju raha, ja mis oli tagajärg – tekkisid mafioossed rühmitused, tekkis subriik, aga elanikud ei hakanud paremini elama. Ja kokkuvõttes oli see ehk vale samm. Arvame, et hea inimene raiub koera saba järk-järgult, aga halb kohe ja korraga. Kuid see teguviis oli halb, ja see polnud ka efektiivne.

Raud: Minu meelest ongi see üks koht, kus tavaeetika ja poliitiline eetika lähevad teineteisest lahku. Poliitiku vastutus on mingi temast kõrgema printsiibi või programmi ees.

Viik: Ei, ta vastutab ikkagi riigi heaolu eest. Kui ta käitub sinu kirjeldatud viisil, käitub ta just nimelt ebaeetiliselt.

Allaste: Siit tuli välja, et kiired reformid olid oma efektiivsuse tõttu eetilised? Kas efektiivsus on alati eetiline?

Monticelli: Ma ei usu, et teine, n-ö sotsiaalselt pehmem valik oleks olnud vähem eetiline, see oleks lihtsalt viinud teise tulemuseni, mille kohta pole nüüd võimalik öelda, et see oleks olnud kindlasti halvem kui Laari valitsuse tulemus.

Lagerspetz: Mis tasandilt me efektiivsust vaatame? Kas sisemajanduse kogutoodangu järgi või selle järgi, et neil aastatel inimese oodatav eluiga, mis on heaolu kõige parem indikaator, langes? See n-ö edu ühel rindel tuli ikka kellegi arvelt.

Raud: Aga kas see oleks tõusnud mingi teise valiku korral?

Lotman: Siin on oluline vahe. Keskmine eluiga langes võrdluses mitte Läti, Leedu või Venemaaga (eriti Venemaal on langus suurem), kus valiti teised majandusmudelid, vaid Eesti eelnevate näitajatega. Eesti eelneva arenguga aga nagunii polnud võimalik jätkata ja selles kontekstis oli see tegu nii eetiline kui efektiivne.

Lagerspetz: Efektiivne kelle seisukohast?

Allaste: Terviku.

Lagerspetz: Aga kui inimesed surevad ja neil on halb? Siis seda kannatust ei ole võimalik rahas mõõta ja me ei näe seda ja sellepärast ütleme, et see oli efektiivne.

Viik: Kuid Eesti teeb ju kogu aeg selliseid valikuid. Selle nimel, et suured süsteemid, nagu näiteks riigieelarve, oleksid korras, ei peeta individuaalseid kannatusi paljuks. See on alati olnud meie poliitiline printsiip riigi taasloomisest alates.

Raud: Ei ole nii. Nüüd me jõuame erinevate poliitiliste diskursuste vastuoluni.

Viik: Ma pakuks ühe lihtsustuse: poliitik on eetiline juhul, kui ta käitub riigi ja rahva huve silmas pidades ja…

Lotman: Juba sellega pole ma nõus. Siit tuleb välja, nagu riik oleks enne ja siis oleks poliitika. Poliitika on palju fundamentaal­sem asi kui riik.

Viik: …ja ta ei ole eetiline juhul, kui ta käitub kindlustamaks oma palka järgmisel neljal aastal.

Raud: Aga siin on veel üks moment: kui ta peab silmas riigi huve, siis riigi huvi on ka see, et alati oleks võimul kõige targemad ja paremad inimesed, seega mina ja minu sõbrad. Järelikult on täiesti eetiline natuke valimistulemustega mängida ja…

Viik: Kui see poliitik poleks demokraat, võiks ta nii mõelda tõepoolest.

Lotman: Mis mõttes poleks demokraat. Võtke või Hamid Karzai. Afganistanis on raske leida temast paremat demokraati!

Raud: Afganistanis on üldse raske demokraati leida.

Monticelli: Kui me nõustume sellega, et enne tuleb poliitika, pärast (ja mitte alati) riik, ja ka sellega, et poliitika on olemuslikult poleemiline, peaksime ka möönma, et meil ei ole ühist eetilist printsiipi, mille abil saaksime hinnata ükskõik millist poliitikat.

Vihalem: Poliitika ja eetika suhte all peame silmas ka poliitiku vastutusvõimet. Ootame poliitikult, et ta näeb oma tegude vilju ka selles perspektiivis, milliseid kannatusi need kellelegi põhjustada võivad. Poliitika on siin mingi eetilise visiooni teostumise vahend, samas on mis tahes eetika universaalsus jällegi küsitav.

Monticelli: Samas sõltub see, kes võimu realiseerima saab, rahva enamuse tahtest. Eetiline käitumine on sel juhul käitumine, mis vastab sellele, mida ta valituks sattudes oli endale eesmärgina seadnud. Aga kaotajate vaatepunktist on see nagunii ebaeetiline, sest nende eesmärk on teistsugune.

Lagerspetz: Siin on jälle erinevate rollidega tegu. Kandidaat ütleb, et kui ma saan võimule, täidan ma mingi lubaduse. Rahvas annab talle mandaadi, ta teeb seda. Aga sellega ta vastutus ei lõpe, ta astub poliitikuna uude rolli, mis nõuab ka paljude teiste otsuste tegemist. Tema peab mõtlema näiteks, kas on oht, et keegi külmub tänaval surnuks. Ta peab sellesse probleemi süüvima ja otsima lahendusi. Kui ta seda teha ei taha, pole ta enam eetiline.

Viik: Eetilised printsiibid on just need, mille abil ta peab rollide konflikti puhul midagi otsustama. Näiteks parteihuvid dikteerivad ühte, aga tema kui riigimees tunneb, et peaks tegema midagi teist. See on see koht, kus me loodame, et ta toetub eetilistele printsiipidele, ja halvasti on, kui ei toetu.

Toome konkreetse näite: kas see, et Eesti ei taha dalai-laamat riiklikul tasemel vastu võtta, on eetiline või ebaeetiline otsus? Kui mõelda üldsuse huvidele ja Hiina kaubasadamale.

Monticelli: Siin on näha, kuidas vastus sõltub sellest, milline eesmärk endale seada, see tähendab, et tegemist on ikka poliitilise valikuga. Kui eesmärk on efektiivne riik, siis vastus on üks. Kui eesmärk on nende väärtuste hoidmine, mille toel on eestlased endale iseseisvuse ja vabaduse välja võidelnud, on vastus teine.

Lotman: See on minu jaoks väga valus probleem. Ma arvan, et me ei tea, milliseks kujunevad kaubandussuhted Hiinaga juhul, kui me võtame dalai-laama vastu, või siis, kui me ei võta. Ega seda, kas need grammigi seetõttu muutuvad. Eesti võttis dalai-laama ametlikult vastu siis, kui Eestile oli vaja rahvusvahelist tunnustust, ja dalai-laama oli üks esimesi, kes seda andis.

Nüüd aga ei ole meil teda enam vaja, nüüd vaatame, millised on meie suhted Hiinaga. Ma olen peaaegu kindel, et suhetes Hiinaga ei muutu midagi. Hiina, erinevalt Venemaast, on väga pragmaatiline. Kui ta on huvitatud Tallinna sadamast, siis ei väära seda miski.

Viik: See, mida sa teed, Mihhail, on tagajärgede hinnang. Aga see juhtum on pigem eetiline dilemma. Meil on siin valida erinevate eetiliste ideaalide vahel.

Eesti välispoliitkast on palju näiteid, kus Eesti ei käitu väärtustepõhiselt. Võtkem või osalemine Iraagi sõjas. Selle otsuse puhul ei lähtutud eetilistest printsiipidest, vaid võimalikust kasust.

Vihalem: Kui me vaatame uusaegset poliitilis-eetilist traditsiooni, siis sealt leiab palju näiteid, mis räägivad sellest, et poliitika ei ole iseenesest sugugi eetiline. Poliitika on koht, kus lihtsalt toimub erinevate huvide, isegi eetikate, põrkumine ja diskussioon ning moodustub mingi käibiv eetiline paradigma. Uurida tuleks, kust need eetilised printsiibid pärinevad, mille järgi poliitikud käituvad.

Viik: Tavaliselt me ei mõtle poliitikast machiavellilikult kui võimu haaramise ja hoidmise mehhanismist. Tavaliselt tähendab poliitika mingite ideede teostamist.

Vihalem: Meie välispoliitikas, nagu mujalgi, näeme omamoodi machiavelliliku traditsiooni jätkumist. Põhiline, mis meid huvitab, on see, et meie riik säiliks. Me langetame otsuseid, ka ebaeetilisi otsuseid, sellest printsiibist lähtudes.

Raud: Aga selle peale ma küll ütleks, et kui meie riigi säilimine on küsimärgi alla sattunud, siis see peabki olema prioriteet teiste küsimuste üle. Samamoodi võiks öelda, et Konstantin Päts tegi kohutavalt eetilise otsuse lubada baaside leping, sest vastasel korral oleks hulk mobiliseeritud Eesti sõdureid võinud surma saada.

Lotman: Ma arvan, et Päts mõtleski eetilistes kategooriates.
Vihalem: Küsimus on, kust need eetilised printsiibid tulevad, mille järgi poliitikud peaks käituma.

Kas oleks üldse võimalik fikseerida mingeid eetikareegleid, mille täitmist saaks kontrollida?

Raud: Aga kes hakkaks määrama, millised reeglid need on? Kes looks eetikakomisjoni?

Lagerspetz: Lennart Meri kunagi ironiseeris, et Eestis peaks mõnede arvates olema püksinööbiseadus – et püksinööp peab olema kinni. Nagu inimesed ilma seaduse olemasoluta sellest aru ei saaks.

Lotman: Oleneb, mis olukorras. Alati kinni ei ole ka hea.

Lagerspetz: See ka muutub, mida ebaeetiliseks peetakse. Soomes oli mõnda aega tagasi välisministriks Ilkka Kanerva, kes on nüüdseks poliitikast välja tõrjutud, sest oma valimisringkonnas regionaalplaneeringu komisjoni esimees olles võttis ta vastu raha tuttavatelt ärimeestelt ja saatis ka stripparitele SMSe. Soomes toimus sel teemal diskussioon, kus leiti, et 70ndatel, kui ta poliitikuna alustas, ei tauninud avalikkus sellist käitumist, aga nüüd see enam ei sobi.

Lotman: Kas ma saan õigesti aru, et 70ndatel võidi SMSe saata, kas või stripparitele, ja polnud mingeid probleeme?

Kui me vaatame valimislubadusi, siis nendest suure osa kohta on teada, et neid ei ole võimalik realiseerida. Kas valimiste ajal eetilised normid muutuvad?

Viik: Valetamine pole sama mis eksimine. Valetamiseks on vaja teada, et sa edastad väärinformatsiooni. Ja valimiste puhul seda tõesti teinekord tehakse, et n-ö rumalat kodanikku õigele teele suunata. Siis olemegi olukorras, kus partei liikmed arvavad oma valimislubadustest palju vähem kui nende palgatud PR-firma.

Monticelli: Ma ei usu, et see on puhas vale. Lubadusi ei saa tõesti väga tõsiselt võtta, need siiski osutavad (vahel küll väga ähmaselt) teatud maailmavaatele, põhimõttelistele valikutele.

Lagerspetz: Aga IRLi leping valijaga püüab jätta muljet, et lubadused on sama kindlalt kirjas nagu lepingu puhul Eesti Energiaga.

Vihalem: Sellise lepingu puhul tulekski küsida, mis on selle juriidiline siduvus.

Raud: Ja mis kuupäevast hakkavad viivised jooksma.

Monticelli: 2001. aastal kasutas samasugust vahendit Berlusconi. Ja väga edukalt. Lubas näiteks poole võrra vähendada töötute arvu. Midagi sellest ei realiseerunud, aga ta võitis valimisi.

Lotman (irooniliselt): Ega Rooma linngi ühe päevaga valmis ei saanud… Poliitikud armastavad vanarahva tarkusi...

Monticelli: Kas inimesed lähtuvad valimistel sellest, kes lubadusi täidab? Ei lähtu. Üks grupp valijaid lähtub maailmavaatest, ja see, et konkreetsed lubadused ei realiseeru, valmistab neile võib-olla pettumuse, aga sellepärast nad maailmavaadet muutma ei hakka. Teine grupp valijaid otsustab näitemängu järgi, mis enne valimisi tehakse. Ja selles on lubadused ainult üks ja sageli mitte olulisim osa.

Viik: See seletab ka, miks meie valimised on sellised, nagu need on. Valimiskampaaniad on suunatud teise grupi inimestele, kes langetavad oma otsuse vahetult enne valimisi ja janunevad näitemängu järele.

Kas see ei näita, et poliitikuile ei pruugi eetilised kriteeriumid kõige olulisemal kohal olla?

Lotman:
Berlusconi puhul küll.

Raud: Huvitav küsimus siin on, kas poliitik võib mõelda, et tema eetiliste otsuste elluviimiseks on võimalikud väikesed ­eetilised kompromissid. Lootossuutra räägib sellise loo: ühes peres said lapsed uued mänguasjad ja mängisid nendega, maja aga läks põlema. Isa hõikab, et jätke oma mänguasjad, jookske välja, lapsed aga ei tee kuulmagi. Siis isa valetab neile, et väljas on veel rohkem mänguasju, lapsed jooksevad välja, ja just siis, kui nad välja jõuavad, kukub maja kokku.

Lootossuutra väidab, et selline viis inimeste kohtlemiseks on eetiline ja õige. Kui inimesed on segadusse aetud, ei ole piisavalt vabad, et teha ise õige otsus, võibki nad eksiteele ajada, sest sel viisil saab neid päästa suuremast kurjast. Mu meelest järgivad paljud poliitikud just seda printsiipi.

Lagerspetz: Demokraatias ei ole selline käitumine eetiline. Demokraatias me lähtume sellest, et inimestele antakse valida, kas majja jääda või välja tulla. Koos informatsiooniga, et kui te majja jääte, te põlete sisse, kui te välja tulete, te pääsete.

Aga kas siis, kui maja põleb, on seletamiseks aega?

Lagerspetz: Demokraatiat ei saa erandolukorras teha. Demokraatiat tehakse tavaolukorras. Ja üks viis, kuidas demokraatiat kõrvaldada, ongi hakata seletama, et praegu on erandolukord.

Lotman: Ma tuleksin Reinu näite juurde tagasi. See on väga õige eetiline käitumine, ja veelgi enam, selles olukorras keegi ka ei valetanud. Laste päästmine ei ole valetamine. Isa meelitas lapsed ohtlikust olukorrast välja kõige efektiivsemal moel.

Viik: See, et väljas on mänguasju, oli ikka vale. Utilitaristliku eetika positsioonilt ehk tagajärgede järgi otsustades oli tegu eetiline, deontoloogiliselt positsioonilt mitte.

Lotman: Mingit valet siin pole. Inimene jäi endale truuks ja päästis lapsed.

Allaste: Küsimus on, kas poliitikul on õigus inimesi käsitleda kui lapsi.

Lagerspetz: Küsimus on, kas poliitikutel on õigus muuta valimised katastroofisituatsiooniks. Iga nelja aasta tagant oleks meil nagu katastroof. Sellest kirjutas hiljuti ka Edward Lucas (PM 15.02), kuidas meil luuakse kogu aeg psühholoogilise sõja olukord.

Lotman: Siin on oluline, et Reinu näite puhul on tegu spontaanse käitumise, mitte üldise reegliga. Kui sa kehtestad sellised üldise reegli, on tegu valega. Aga kui sa käitud spontaanselt, et tulemus oleks efektiivne, ei ole tegu valega.

Vihalem: Tuntud näide on Iraagi sõda, mida samuti õigustas katastroofiolukord ja massihävitusrelv. Siit võib pragmaatiliselt järeldades leida, et teatud eesmärkide saavutamiseks võime valetada, et saavutada muu hulgas eetilisi eesmärke, näiteks diktaatori kukutamist.

Lagerspetz: Iraagi puhul on eesmärgid peamiselt muud, ikka see, et NATO meid õlale patsutaks. Aga kas Eesti poliitikutel on vastutus selle eest, seal on tuhandeid tsiviilisikuid tapetud?

Raud: Küsime nii: kas inimene, kes teeb kandva poliitilise otsuse info põhjal, mis on vale, ja kui ta ei tea, et see on vale, kas ta on selle eest eetiliselt vastutav? Kui inimene ise usub oma asjasse, kui palju ta siis vastutav on?

Lotman: Ta vastutab sel juhul täiel määral. See on sama näide, mille ma enne mädanenud sillast tõin.

Raud: Need on kaks eri olukorda. Kui sa demokraatlikus riigis usud, et luure ei valeta, et sa võid selle põhjal minna ÜROsse esinema, on see erinev sellest olukorrast, kui sa näed küll, et sild on kipakas, aga usud, et see ei kuku kokku.

Allaste: Kõige ebaeetilisem käitumine on isiklikust kasust lähtuv, sellega oleme kõik nõus. Aga sellegipoolest me ei saa väita, et iga otsus, mis on efektiivne, on ilmtingimata eetiline. Ma olen selle vastu.

Lagerspetz: Rein esitas Laari esimese valitsuse otsuse tegemist nii, nagu meil oleks kaks valikut – üks, et arvestame tulevikuga ja teeme valusaid otsuseid praegu, et ülehomme parem oleks. Ja teine valik oleks, et teeme nii, et oleks meele järgi inimestele, ja pärast on meil seetõttu halvem. Aga see ei ole kindel, et see oleks niimoodi. Ja meil ei ole ainult need kaks valikut.

Lotman: Aga mida oleks pidanud siis tegema?

Lagerspetz: Ma ei tea, aga ei ole õige küsida, kas me teeme praegu valusaid otsuseid või kannatame hiljem. Ühtede inimeste jaoks valusad otsused on tavaliselt kellegi teise jaoks kasulikud, muidu neid ei tehtakski. Aga need võivad kogu ühiskonnale maksta kätte ka hiljem – kas või sündimata laste, katkestatud haridustee, inimeste hävitatud tervise näol.  

Raud: Laari esimene valitsus sai pukki demokraatlike valimiste teel. Ta riskis, aga see risk oli legitiimne. Tal olid selleks volitused. Ma jään selle väite juurde, et see oli eetiline valik.

Lotman: Ma jään selle väite juurde, et elada tuleb oma südametunnistuse järgi.

Lagerspetz: Ja ma jään selle väite juurde, et me peame otsuseid tehes arvestama kõigi nende inimestega, kes siin elavad. Mitte et osad nautige ja teised kannatage.

Raud: Mikko mõttes on iga poliitiline otsus alati ebaeetiline. Sest et ei ole võimalik teha poliitilist otsust nii, et sa oled kõigile hea.

Seega eetiline ja poliitiline otsus on alati vastuolus?

Lotman: Ei, eetiline ja poliitiline otsus ei ole vastuolus. Ma ei näe siin vastuolu. Kui sa oled kapten, su laev on uppumas ja sul on võimalik see riskantsete manöövritega kaldale viia, aga sa tead, et mingi osa su meeskonnast upub, siis sa teed otsuse. Kui sa ei tee, upuvad kõik. Esimene valik on õige (ka eetika seisukohast), teine vale.

Raud: See ei ole nii, et me tagantjärele otsustame, kas tegu oli eetiline või mitte. Poliitiku jaoks toimub eetiline valik sel hetkel, kui ta otsuse teeb. Tagajärgi hinnates saame öelda, kas ta eksis või ei eksinud, aga mitte seda, kas see otsus oli eetiline või mitte. Otsus ei muutu tagantjärele eetiliseks või ebaeetiliseks sõltuvalt sellest, kas see oli edukas või mitte.

Allaste: Kui sa oled lõpuks vastutav selle eest, et on juhtunud katastroof, on seda raske defineerida eetiliseks otsuseks.

Raud: Eetiline otsus ei anna alati soovitud tulemust, aga on samavõrra eetiline.

Viik: Tahad sa öelda, et eetiline printsiip sõltub motiividest, mitte tagajärgedest? Oma loengus kasutan ma sellist näidet: terroristid võtavad kinni 100 inimest, teiste hulgas ka teid. Nad sunnivad teid valima, kas lasevad ise kõik 100 inimest maha, või võtate te ise püssi kätte ja lasete maha iga teise. 50 inimest jääks sellel juhul ellu.

Milline on siin eetiliselt õige valik? Kas see, kes ise mõrvariks ei hakka, kuid selle tagajärjel sureb 50 inimest rohkem? Või see, kes päästab 50 elu, kuid jääb ise mõrvariks? Selles näites on maksimaalselt dramatiseeritud valikut individuaalsete ­eetiliste põhimõtete ja tagajärgede vahel.

Vihalem: Minu meelest on sellest situatsioonist väljapääs see, mis tühistaks need kaks väljapääsu.

Viik: Üliõpilased proovivad ka tavaliselt seda situatsiooni dekonstrueerida, et ebamugavast dilemmast vabaneda. Reaalses elus püüaksin ma ise sedasama. Aga teoreetilise näitena iseloomustab see hästi meie elu eetilist dimensiooni: see on pidev valikute ja võitluse väli.

Eetiline saab harva olla lihtsalt iseendaks jäädes – eelkõige juba sellepärast, et eetiline pole kunagi lihtne olla. Eetilisus on keeruline ja vastuoluline asi. Nagu inimeseks oleminegi.

Lotman: Eestilisus on lihtne ja loomulik asi. Eetika ja tõhususe vastandamine on stamp.Ma ei ole nõus utilitaristlike eetika käsitlustega. Umbes et kui vedas, siis ongi OK, võitjate üle kohut ei mõisteta vms. Minu veendumus on mitte see, et efektiivne käitumine on eetiline, vaid see, et eetiline on efektiivne.

Mis puutub aga väljapääsmatutesse olukordadesse, siis nad ongi väljapääsmatud. Me kõik oleme surelikud, aga surra saab väärikalt ja saab mitte just eriti väärikalt. Koostöö mõrtsukatega ei saa olla eetiline ega üheski mõttes õige: suheldes terroristiga peame teadma, et kes on valmis tapma, on valmis ka valetama ja pole mingit põhjust teda usaldada.

Eetika ja edukuse kohta aga lubage tuua lihtne näide. Pere on näljas, pereisa võtab viimased veeringud, lisaks veel SMS-laenu ja läheb kasiinosse. Minu meelest on see peaaegu et ebaeetilise käitumise musternäide. Ja seda olenemata sellest, mis edasi saab: kas ta kaotab kõik ja tapab end ära või hoopis võidab miljoni.

Muidugi, selle perekonna saatuse seisukohalt tundub teine võimalus ülimalt palju parem, kuid mitte eetika seisukohalt. Veelgi enam, Kanti vaimus võiks ütelda, et teine variant on hoopis halvem, kuna tekib kiusatus pidada sellist käitumist reegliks, umbes et rahaga kitsas, võta SMS-laen. Pole imeks panna, et väga tihti ei too kasiinovõidud ka reaalses elus mitte lahendust, vaid uusi probleeme. See kehtib ka riiklikul tasandil.

Vihalem: Poliitika võib tunduda lihtsalt mängu või isegi hasartmänguna, aga kuna see mõjutab otseselt kõiki ühiskonna liikmeid, on eetika paratamatult üks poliitikakultuuri mõõdupuu.
Üldisemas mõttes on poliitika eetilisus otseses sõltuvuses ühiskonnas valitsevatest väärtustest ja mentaliteetidest.

Ning kui vabaturumajanduse sildi varjus domineerivad ühiskonnas egoism, kildkonnavaim ja rahakultus, peegelduvad need paratamatult ka poliitikas, tahame seda või mitte! Oluline on näidata, miks ja kuidas need näilist heaolu lubavad mentaliteedid toimivad kahe teraga mõõgana ning viivad tegelikult ühiskonna lagunemiseni.

Lagerspetz: Eetilistel põhimõtetel on see omadus, et tegelikus elus võivad need väga tihti omavahel vastamisi sattuda. Mitme ülla põhimõtte vahel valides juhindub inimene sellest, kuidas ta näeb oma rolli ja vastutust. Poliitik peab vastutama kogu ühiskonna, mitte koalitsioonilepingu või oma partei sponsorite ees.

Monticelli: Tulles tagasi jutu alguses esitatud küsimuse juurde eetika ja poliitika suhetest, võiks lõpetuseks öelda, et meie vestluses on laias laastus kõlanud kolm seisukohta.
Eetikast võib mõelda kui individuaalse südametunnistuse häälest, mis satub kergesti vastuollu kollektiivsest huvist lähtuva poliitikaga, tekitades inimeses kui kodanikus raskesti lahendatavaid dilemmasid.

Teine võimalus on mõista eetikat kui poliitikaülest, kuid siiski kollektiivset normide kogu, mängureegleid, mis kehtivad kõikidele ja tänu millele saame «erapooletust» positsioonist hinnata poliitikute käitumist eetilise või ebaeetilisena.

Kolmas seisukoht lähtub aga võimatusest eetika ja poliitika lahus hoida; see, et inimene on «poliitiline loom», tähendab nimelt seda, et tema ethos on juba alati poliitiline – vastupidiselt teistele loomadele on inimeste jaoks õige ja vale käitumine alati vaidluse küsimus ehk poliitiline küsimus.

Tagasi üles