Martin Kala: võimumeediakomöödia

FOTO: Raigo Pajula

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et ühe või teise erakonna manipuleerimine riigi- või munitsipaalmeediaga kahjustab kõiki erakondi, sest külvab üldist usaldamatust.
 

Eesolevate valimiste deviisiks on usaldus. Valimiseelne kampaania rõhub tulevase koosseisu kvaliteedile ja on ka demonstreerinud, et väljakutse pole enam populaarsusejaht, vaid parteiülene parlamentaarse demokraatia usaldusväärsuse kasvatamine.

Kui usaldusväärne on erakond, mille rahastamise skeemid on varjatud? Kuidas usaldada erakonda, kellel sobib ühest koalitsioonist teise hüpata? Kas Eesti vajab vahetust või pigem poliitikaelu mahajahtumist?

Kõik need küsimused tulenevad usaldustunde vajadusest. Seda näitab ka Eurobaromeetri veebruarikuine tõdemus, mille kohaselt on eestlaste hulgas usaldust kõige vähem just erakondade suhtes.

See protsent on hämmastavalt madal – 18 –, arvestades, et kõige ilmalikuma riigina maailmas kuulub tabeli tagant teine koht usuorganisatsioonidele 31 protsendiga. Vahe kahe usaldamatu vahel on uskumatult suur, rääkimata toetusest tabelit kroonivale politseile või riigiasutustele.

Eestis ei piisa enam napist valimisedust näitamaks, et rahvas toetab valitsust. Seaduste nappide häältega läbi surumine ei kinnita konsensuslikke lahendusi ega teineteisemõistmist valitute vahel. Riigikogurahvas ei saa palka mittemidagitegemise eest, nagu tüüpiline eestlane vanasti arvas, vaid vastavalt valija sisetundele.

Palka makstakse iga paari aasta tagant enne valimisi lähtuvalt partei usaldusväärsusest. Siim Kallas on nimetanud seda omanikutundeks selle üle, kuidas poliitikategijad tööd tegid, kohustusi täitsid või end ametisse upitasid.

Läinud laupäeval hääletasin esmakordselt Eesti välisesinduses. Sisenesin Pariisi konsulaarosakonda, mulle ulatati kaitseklaasiga leti tagant valimissedel.

Ei mingeid bülletääne ega reklaamvoldikuid, ei kisa ega kära, üksnes valge paberileht valimisnimekirjadega. Hämara valimiskabiini tummas vaikuses meenus lärmakas eurovalimiskampaania. Võrreldes toonasega on praegune valimiskampaania oluliselt sümpaatsem tänu arvukatele debattidele ja diskussioonidele, sisukale analüüsile.

Vähese trikitamise ja üksikute poriloopimiste kõrval rippus valimistava rikkujate häbipostis seekord hoopis manipuleerimine munitsipaalmeedia ja ametlike infokandjate kaudu. Jälgigem, millise sagedusega väljastavad valimiste-eelsel ajal ametkonnad pressiteateid ministrite seisukohtade, initsiatiivide, töövisiitide kohta.

Valimistava rikuvad muu hulgas parlamendiliikmed, kes levitavad riigi sümboolikaga blankettidel oma valimislubadusi, või erakonnad, riputades ametiasutustesse oma reklaamplakateid.

Lääneeuroopalikus valimiskultuuris esineb harva ametialaste vahendite süümepiinadeta ära kasutamist.

Rahvusvahelised lepingud kirjutavad üsna üheselt, et massimeedia kanalid, mis on deklareerinud oma toimimispõhimõttena avaliku huvi teenimise (avalik-õiguslik televisioon ja raadiokanalid ning muu maksumaksja rahastatav meedia) peavad garanteerima võrdse juurdepääsu ja erakonnad peavad saama võrdsel määral meedia tähelepanu.

Mitmetes riikides eksisteerivad valimisjuhised või nn käitumiskoodeksid. Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjon, mis koosneb põhiseaduste, valimisseaduste, kohtusüsteemide muutmise teemadel arutavatest õigusekspertidest, rõhutab oma «Valimiste hea tava koodeksi» punktis 2.3, et võrdsed võimalused tuleb garanteerida kõigile kandidaatidele ja erakondadele, ning kutsub muu hulgas ametivõime üles järgima võrdsuse põhimõtet valimiskampaania meediakajastuste puhul, eriti seda meediat, mida rahastatakse maksumaksja taskust, siia hulka kuulub ka munitsipaalmeedia.

UNESCO tööjuhend valimisvaatlejale sätestab, et erilist tähelepanu peab vaatleja pöörama sellele, kas avalik-­õiguslik ja ametlik meedia pakub arvestatavas ulatuses juurdepääsu kõikidele parteidele ning seda, kas kajastus on erapooletu, vastutustundlik ja õigla­ne. Sama kehtib kommertsmeedia ja valimisreklaamide rahastamise ja avaldamise kohta.

Selge on see, et kui eraõiguslik ajakirjandus valib intervjuuks enda jaoks huvitava kandidaadi, võib sellele järgneda süüdistus kallutatuses, mistõttu peaks väljaanne kohe avaldama usutluse kellegagi, kellelt võib-olla midagi õigupoolest küsida polegi. Meedia on avalikult vastutav: eraomandis oma uudiste adekvaatsuse üle, kusjuures siin võiks kallutatusega isegi pisut mängida.

Avalik-õiguslik või munitsipaalkanal peab aga külma rahuga garanteerima juurdepääsu kõikidele erakondadele. Kui enamusvõim rakendab avalikku infokandjat kramplikult enda kasuks, tekib nii alus diskrimineerimiseks kui ka ridamisi küsimusi meedia koondumise ning sisu mitmekesisuse kohta.

Euroopa Parlamendi meedia töögrupi eilsel kuulamisel «Meediavabadus Euroopas – kas Euroopa ühine utoopia?» ütles Euroopa Nõukogu inimõigusvolinik Thomas Hammarberg meediavabadusest rääkides, et tihti tekib kahtlus, kas maksumaksja rahaga toetatava meedia kohta kehtivad ikka samad ajakirjandusvabaduse põhimõtted.

Hammarberg püstitab olulise küsimuse, kuidas korraldada paremini rahvusringhäälingu juhtimist ning garanteerida riigi rahastatud kanalitele rohkem iseseisvust, et need ei resümeeruks vaid riigi propagandamasinaks, nagu paraku mitmel pool Euroopas.

Volinik loetles Euroopa meediasektori praegused ülesanded – kaitsta ajakirjandusvabandust, garanteerida meediapluralismi olemasolu ning tugevdada ajakirjanduseetikat – rõhutades, et need kehtivad kogu meediale.

Paraku kehtivad paljude, näiteks ajakirjanike ja lugejate, arvates avalik-õiguslikule ja erameediale erinevad standardid, nagu näitasid Tartu Ülikooli meediauuringute lektor Ragne Kõuts-Klemm ja Eesti Rahvusringhäälingu uuringukeskuse juhataja Raivo Suni Korruptsioonivaba Eesti põhjalikus uurimuses meie ajakirjanduse läbipaistvuse kohta.

Meediavastutusest rääkides ei erine kriteeriumid avalik-õigusliku ja era­õigusliku massimeedia jaoks ning teistsugused pole need ka erinevatele sihtrühmadele suunatud väljaannetele. Suurema selguse nimel peavad nii erakanalitele kui ka riigi või kohaliku omavalitsuse omandis olevale meediale kehtima alati samad eetikastandardid.

Sellest on palju räägitud. Mäletan suisa sotside soovi teha Tallinna linnavalitsuses suurpuhastus ja luua linnameedia monitoorimiseks Tallinna meedianõukogu, mis oli Keskerakonnaga sõlmitud võimuleppe üks nendepoolseid lubadusi.

Kogu, mis on mõeldud toimima valvekoerana ja mille toimimisel ei näinud opositsioon paraku mõtet tänu sellesse valitud liikmetele, otsustas hiljem lubada valimisreklaami linnameediasse.

Tõsi, et selline valveinstitutsioon on vajalik, kuid loomise hetkel lisandus avalikku ruumi arutelu hoopis selle üle, kuidas ühe koalitsiooni lõhenedes jahtisid sotsid hästi tasustatud uusi ametikohti uues liidus – ja meedianõukogu relevantsus kadus kui kevadine lumi.

Ilmselt ei mõjuta võimumonopoli ärakasutamine partei tõsiseltvõetavust oma valijate seas, kes on igasuguse tähelepanuga rahul. Munitsipaalmeediaga manipuleerides on kaotajaks kõik erakonnad. Minetades usaldusväärsust, väheneb valimiste legitiimsus.

Eestis räägitakse valimislegitiimsusest kohe, kui valijaosalus kerkib. Sel aastal suurenes valimisõiguslike arv 15 000 inimese võrra, ja kindlasti panustab seegi pisut valimisaktiivsuse näitajate kasvule. Heaks näiteks on möödunud eurovalimised, kui võrreldes ülejäänud Euroopaga kerkisid osalusarvud määratult, isegi üüratult.

Aga arvud pole peamised, sest valimine on Eestis ka võrreldes muu maailmaga palju lihtsamaks tehtud – muudkui istu tugitoolis ja klõpsi arvutinuppe. Hiljuti edastati mulle, igipõlisele Apple’i tarbijale, õpetus, kuidas enda valijahääl kas või iPhone’i ekraanilt saata. Selge, et valimislegitiimsust osaluse tõusu või languse järgi arvutada oleks kahtlane.  

Jõuame tagasi ühiskonnasisese usaldamise juurde. Demokraatia kitsaskohtadel on omadus kriitilistes olukordades mitte ainult süveneda, vaid ka laieneda teistesse valdkondadesse. Valija ei hakka kunagi usaldama neid, kes tema tulevikuga kavaldavad. Kannatagu reeglite rikkujad ise – kuidas töö, nõnda palk.

Pole siis ime, et valimistulemused tihtilugu üllatusi toovad. Inglastel on kombeks öelda «Future is not what it used to be» (e. k –  tulevik ei pruugi enam tulla selline, nagu vanasti). Kui hirm muudab passiivseks, siis lootus ning tunne muutuseks tekib usaldamisest.

Usalduse tase määrab omakorda selle, kas ühiskond on võimeline tõusma, kas suudetakse vastata väljakutsetele ja kohaneda muutuvate asjaoludega. Rahva kollektiivse vaimu puhul on usaldusele toetuvad emotsioonid olulised.

Autor on Euroopa Ajalehtede Kirjastajate Assotsiatsiooni (ENPA) õigusnõunik.
 

Tagasi üles