Eugen Veges: seadusi ei tohiks muuta kergekäeliselt

Eugen Veges

FOTO: Valimised

Üksikkandidaat Eugen Veges (Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa) nentis, et Eestis muudetakse seadusi kergekäeliselt ja seadusloomest on saanud eesmärk omaette.

Millise teemaga sooviksite riigikogus kõige enam tegeleda ja miks? Kui Teil on konkreetne teema, siis kuidas lahendaksite?

Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.

Majandusarvestuse ja rahanduse magistrina panustaksin sellesse, et Eestis oleks turvaline ja mõnus elada kõikidel, mitte vaid valitutel.

Otsuste langetamisel ja seaduseelnõude esitamisel lähtun piirkonna elanike seisukohtade ühisnimetajast. Reastame üheskoos probleemid, tuletame ühisseisukohad. Vastandumisega liiguksime vales suunas.

Kuidas suhtute e-hääletamisse?

Positiivselt, kuid selle võimalust tuleks pikendada valimiste lõpuni.

Kuidas luua puuduvad (orienteeruvalt) 50 000 töökohta ja inimesed välismaalt koju tuua?

Töökohad tekkivad ise. Selleks tuleb luua sobilik keskkond. Töökohtade tekke eelduseks on nende tasuvus – lisaks töötasule peab jätkuma vahendeid maksudeks, töövahenditeks, kindlustuseks, logistikaks ja muudeks kuludeks.

Madala maksukoormuse müüdi varjus maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamise tulemusena on Eestist saanud kõrgeima reaalse maksukoormusega riik, mille paratamatuteks kaaslasteks on teistest kõrgem töötus ja inflatsioon, kesisem sisetarbimine, virelev ettevõtlus.

Teatavasti riigikogu tegeleb paljuski seadusloomega. Missugust kogemust omate seadusloome vallas ja palju olete sellega oma praeguses elus kokku puutunud?

Seadusi muudetakse Eestis kergekäeliselt, sageli põhjendamatult. Inimesed ei jõua kohaneda veel muudetud seadusegagi, kui seda jälle muudetakse.

Seadusloomest on saanud eesmärk omaette. Valitsus, 101 valitut ja riigilaekast elatuvad erakonnad esitavad võidu eelnõusid, tõestamaks sellega oma eksistentsi vajalikkust ja rahastamist ühiskonnas.

Seaduste muutmistele ja parandamistele tuleks piir panna, neid ei tohiks kergekäeliselt teha. Mis kasu on seadusest, mida ei tunta, mida ei järgita või mis tekitavad kaose? Reeglid kinnistuvad tavade ja harjumustega, mitte Riigi Teatajas avaldamisega.

Jonathan Swift on öelnud: «Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida.»

Seadusloomele oleks viimane aeg senisest madalam käik sisse panna või veelgi parem, mõneks ajaks käsipidur peale tõmmata. Kaaluda võiks ühiskonnas toimivate reeglitele komplektse, poliitikutest sõltumatu auditeerimise algatamist.

Ehk aitaks selline tegevus taastada usalduse riigi vastu, tekitada kindlustunde kodanikes ja investorites. Soovitud tendentse saab aga vahepeal mõjutada ka eetilis-moraalsete väärtushinnangutega.

Olen tavaline kahe lapsega perekonna perepea, mõlemad koos naisega käime tööl. Elame pangalaenuga ostetud eramajas. Lubatakse küll lastetoetusi, pensionitõuse ja mida kõike, kuid unustatakse täiesti tavalised tööl käivad inimesed! Millist otsest tulemust näeme, kui anname oma hääled üksikkandidaadile?

Riigikogusse valituna kavatsen seista sissetulekuta ja väikese sissetulekuga inimeste käekäigu eest. Sellised inimesed moodustavad enamuse. Töötutel, puudega inimestel, vanuritel ja teistel vähekindlustatud gruppidel puudub esindatus riiklikul tasemel. See kajastub ka riigikogus langetatud otsustes.

Rahvasaadikuna seaksin eesmärgiks viia Eesti sotsiaalse turvalisuse poolest ELi keskmiste hulka. Oleme ühenduse häbipost.

Kui ELi keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust moodustas 26,9 protsenti, siis Eestis oli see ainult 12,4 protsenti (2006. a, Eurostat).

Räägime riigi väikesest võlakoormusest, unustame aga elanike suured kohustused; räägime registreeritud töötusest, kahe silma vahele aga jätame pikaajalised töötud ja töökohtade kasinuse; trikitame varjatud maksustamisega, jätkame mõttetute kulutuste tegemist.

Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata pole lootustki tasakaalustatud, jätkusuutlikule majanduskasvule, mis on  heaolu tagatiseks..

Mis saab edasi, kui Te ei saa järgmisesse riigikogu koosseisu?

Valimiste põhiküsimuseks on see, kui palju valijatest toetab erakondi, kui palju üksikkandidaate - kas piirdume erakondliku asjaajamisega või toetame kodaniku algatust laiemalt.

Erakondlik asjaajamine ei põhine ideoloogial, vaid peamiselt isiklikel ambitsioonidel ja teistele ära tegemisel. Oleme erakondade panust demokraatias üle hinnanud, kodanike rolli aga alahinnanud.

Minu jaoks pole riigikogusse pääs eesmärgiks, tegemist on vahendiga. Mind ootavad väljakutsed USA-s, oleksin aga valmis panustama kodumaa hüvanguks.

Tagasi üles