Margus Vihalem: poliitik - ignorant, simulant või… asjatundja?

Margus Vihalem TLÜ filosoofia lektor

FOTO: Pm

Filosoofiadoktor Margus Vihalem nendib, et oleks naiivne uskuda, nagu ei ohustaks rumal poliitik demokraatiat. Mida loota poliitikult, kelle võimete piiriks on vajutamine rohelisele või punasele nupule?

Kes on poliitik? Milline peaks olema üks poliitik? Need küsimused on vahelduva eduga olnud aktuaalsed läänemaise demokraatia algusaegadest Vana-Kreekas ning muutuvad taas, eelkõige mitte-poliitikute arvates, aktuaalseks seoses lähenevate valimistega.

Vajaduse poliitiku rolli ja tähendust täpsemalt määratleda tingib ühelt poolt selle rolli omapära: tegemist ei ole rangelt võttes tavapärase elukutsega, mis eeldab kindlat väljaõpet ning teatud oskuste ja töövõtete omandamist. Samuti pole poliitikuamet sugugi ilmtingimata eluaegne amet, isegi kui selline mulje on kerge tekkima. Teiselt poolt viitab vajadusele poliitiku rolli mõtestada poliitikuameti nukralt madal renomee tänapäeva ühiskonnas ning siin on põhjust järelemõtlemiseks nii poliitikul kui valijal.

Kui määratleda poliitikut isikuna, keda kodanik valijana saadab end esindama kohaliku omavalitsuse volikokku või riigi parlamenti, siis nõustuks vist enamik meist, et poliitikud kui rahva esindajad peaksid kuuluma ühiskonna võimekama ja teadlikuma osa hulka.

Antiik- ja valgustusajastu ideaalidest lähtudes võiks öelda: poliitikud peaksid kuuluma ühiskonna kõige valgustatumate inimeste hulka. Pole saladus, et praegu kehtiv valimissüsteem ei välista sugugi rumalate ega küündimatute poliitikute sattumist võimu juurde.

Samuti puudub valijal võimalus ära hoida ignorantide sattumist parlamenti, juhul kui üks erakond on sellise inimese mingil hämaral põhjusel oma valimisnimekirjas kõrgele kohale seadnud. Ei maksa arvata, nagu mängiksid ühe poliitiku isikuomadused ja ajupotentsiaal tänapäeva poliitikas vähetähtsat rolli. Oleks ju naiivne uskuda, et rumal poliitik ei ohusta mingilgi viisil demokraatiat. Tuntud ütlust parafraseerides: üks loll poliitik võib teha rohkem kahju, kui kümme tarka seda jõuavad heastada!

Ignorantsete poliitikute probleem on demokraatia probleem: kui tinglikult eristada ühiskonnas suhteliselt rohkem ja vähem valgustatud isikuid, siis mille alusel ehk kuidas saavad vähem valgustatud ära tunda ja otsustada, millised on selle ühiskonna valgustatumad pead?

Eriti kui demokraatia aluspõhimõtteks on võrdsus: põhimõtteliselt igaühest võib saada poliitik ja igaühel on õigus olla esindatud – ka joodikutel või pättidel on õigus valida keegi (endi hulgast!) parlamenti. Kas siis demokraatliku riigikorra alusprintsiip, et kodanikel on võrdsed õigused valida ja olla valitud võimu teostama, töötab tegelikult demokraatia ideele vastu?

Poleks ehk vale öelda: demokraatia ideaalseks eelduseks on mõte, et ühiskonna liikmed on piisavalt valgustatud, et olla võimelised valima enda hulgast kõige targemaid ja võimekamaid. Nii kannab demokraatliku riigi kodanik valijana suurt vastutust, ning paradoksaalsel kombel isegi olukorras, kus ta ei lähe valima, sest ka teostamata otsustus on tegelikult otsustus ning valimata jätmine mõjutab valimistulemusi sisuliselt samavõrd kui valimistel osalemine.

Samas ei saa kogu vastutust panna valijale, ka poliitik on vastutav. Isegi kui poliitiku vastutus on praegu veelgi ebamäärasem kui valija vastutus!

Katses defineerida poliitikut pole iseenesest midagi uut: seesama küsimus huvitab Vana-Kreeka filosoofi ja poliitilist mõtlejat Platonit tema dialoogis «Alkibiades». Nagu Platoni dialoogivormis teostes tavaks, on ka siin üheks põhitegelaseks Platoni õpetaja Sokrates.

Teise võtmetegelasena kohtame Alkibiadest, vastuolulist Kreeka poliitikut, riigitegelast ja väejuhti. Dialoogi lähtepunktiks on Alkibiadese suur unistus tõestada end avalikkuse silmis võimeka ja lugupeetud poliitikuna.
Pärast lühikest sissejuhatust asub Sokrates Alkibiadest küsitlema: miks arvab Alkibiades, et ta on lugupeetud ja võimekas poliitik ja miks peaks inimesed just temale usaldama (linn)riigi juhtimise? Olukorra näitlikustamiseks palub Sokrates kujutleda situatsiooni, kus Alkibiades peab avalikult väitlema teemal, mida ta tunneb paremini kui keegi teine.

Ning Sokrates esitab Alkibiadesele esmapilgul lihtsa küsimuse: mis on see valdkond, mida Alkibiades tunneb paremini kui keegi teine, nii et ta võiks parimal viisil selle valdkonna tööd juhtida ja selle valdkonna toimimist seadustega reguleerida? Terve hulga võimalike valdkondade nimetamise järel on Alkibiades kimbatuses: mitte ühegi asja puhul, mida ta elus on õppinud, ei saa ta öelda, et ta seda tõesti tunneb paremini kui keegi teine.

Alles Sokratese järjekindla küsitlemise tulemusena saab Alkibiades lõpuks aru, et isegi sõjakunstis, milles ta uskus end olevat äärmiselt pädeva, pole tema teadmised sugugi ulatuslikumad kui kellelgi teisel. Alkibiadese naiivne usk, et ta on kõigiti sobiv teisi esindama ja juhtima, osutub põhjendamatuks, kõrgenenud enesehinnangust ajendatud eksiarvamuseks.

Platonit võib õigusega pidada üheks läänemaise ühiskonnateooria rajajaks, isegi kui ta pole oma põhimõtetelt sugugi demokraat. Nii nagu Marxi ja mitut teist teoreetikut on tedagi peetud isegi totalitaarseks mõtlejaks ja avatud ühiskonna vaenlaseks, nagu leiavad mitmed tänapäevased ühiskonnateoreetikud. Sellele vaatamata on mitmed tema küsimused demokraatia ja poliitika kohta ka praegu vägagi aktuaalsed.

Leiame dialoogist «Alkibiades» muu hulgas idee, mis näib olulisena mis tahes poliitilises süsteemis: poliitikul, kes soovib esindada ja juhtida teisi, peaks olema põhjalikud teadmised mitte ainult mingist üksikust valdkonnast, vaid riigi ja ühiskonna toimimisest üldiselt. Lisaks sellele, et ta tunneb sügavuti teatud valdkondi, peaks ta olema suuteline ka nägema nende valdkondade rolli ja asendit ühiskonnas tervikuna.

Oleks liiga lihtne öelda, et poliitikuks saamine eeldab haritust, meil ei ole selget üksmeelt isegi selles, kas poliitikuks saamiseks piisab lihtsalt kirjaoskusest, alg- või keskharidusest, kolmeaastasest kõrgharidusest või magistrikraadist. Inimene, kes tahab pürgida poliitikuks, peaks olema mitmekülgselt haritud ja nägema kaugemale oma valdkonnast, nagu ka üksnes iseenda ja omataoliste huvidest. Sellise harituse äratundmine pole aga sugugi lihtne.

Mida loota polii­tikult, kelle võimete piiriks on vajutamine rohelisele või punasele nupule, sedagi vastavalt George Orwellilt tuttavale Suurele Vennale sarnaneva parteikontori korraldustele, mis muu hulgas vabastab, vähemalt näiliselt, ka ühest tülikast asjast – vastutusest?

Näeme poliitikuks pürgivat inimesi, kes saavad mandaadi üksnes tänu tuntusele telešõust, seebiooperist või kollasest ajakirjandusest, ja siis pole ka imestada, kui poliitika sarnaneb üha enam telešõu ja seebiooperiga ning kolib parlamendist kollasesse ajakirjandusse!

Või inimesi, kes Alkibiadese kombel lähevad poliitikasse teostama iseennast, unustades justkui ära, et poliitika kaugemaks eesmärgiks pole mitte eneseteostus, vaid teostada seda, mis tõuseb kõrgemale minu kui üksikindiviidi ja mis tahes huvigrupi erahuvist.

Platon jõudis juba palju sajandeid tagasi arusaamiseni: poliitiku võimekust ja pädevust näitab eelkõige tema võime tegutseda ühise ja üldise hüve nimel ning seda hüve üldse määratleda.

Üks rumaluse tundemärke on see, et aetakse segi kellegi huvid ja avalik, üldine hüve. See on põhjus, miks poliitiku tegevus ei eelda mitte lihtsalt teadmisi, vaid lisaks võimet mõelda ja mõtestada inimest (kodanikku) ühiskonna keeruka organismi osana. Sest kuidas muidu saaks ta hinnata oma tegude tähendust kaugemale tänasest päevast ja poliitikast!

Oleme harjunud poliitikutega, kes kõnelevad asjadest, mida nad ei tunne üldse või mida nad Alkibiadese kombel naiivselt usuvad end tundvat. Platoni järgi on kõige kardetavam see, kui ollakse oma ignorantsusest teadlikud, kuid soovitakse teisi veenda vastupidises. Intelligentseks poliitikuks võib pidada juba seda, kes saab aru, et ta kõike ei tea. Oma teadmiste piiratuse tunnistamine iseendale on paratamatult esimene samm ignorantsusest vabanemisel ja teadmiste omandamisel. Antiikne printsiip «tunne iseennast» omandab siin sügavama tähenduse.

Ohtlik pole mitte rumalus, vaid suutmatus seda ära tunda. Poliitiku puhul, kes seda suudab, võib vähemalt loota, et oma teadmiste hulka ja piire hinnata suutes oskab ta otsida abi, kui omaenda tarkusest jääb vajaka. Paraku mängivad kõrgepalgaliste nõunike ametissemääramisel tihti tähtsamat rolli perekondlikud sidemed, parteilised või sõprussuhted kui teadmised ja kompetents. Pime juhib pimedat, sant talutab santi…
Poliitika puhul räägitakse tavaliselt arvamustest ja vaadetest, kuid endiselt liiga vähe teadmistest ja kompetentsusest. Või siis lihtsalt räägitakse.

Milleks oleme inimese tsiviliseerumisprotsessi käigus loonud koolid ja ülikoolid, milleks loome teadlaste ja ühiskonnateoreetikute uurimisgruppe, kui ühiskonnale oluliste otsuste langetamise põhikriteeriumiks on endiselt parteikontorite heakskiit, mitte analüüsivõime ega faktipõhine argumenteeritus?

Elame ajastul, kus teadmisi on meil tegelikult nii palju, et meie ühiskond, ka globaalses mõttes, võiks olla vaimselt ja materiaalselt palju arenenum, kui ta seda reaalselt on. Kui teadmistepõhine ühiskond ja majandus on meil saanud igapäevaseks loosungiks, siis teadmistepõhise poliitika teemat on seni pigem välditud.

Teadmistepõhise ühiskonna poole liikuda on võimalik üksnes siis, kui ka poliitiku puhul, nagu mis tahes muus vallas, saavad määravaks teadmised ja kompetentsus. Millised nendest praegustest või tulevastest poliitikutest, kes parlamenti kandideerivad, oleksid võimelised teadmistepõhist poliitikat teostama?

Tagasi üles