Tallinna Ülikooli riigiteadlane Tõnis Saarts hindab praegust valimiseelset olukorda palju põnevamaks, kui see veel näiteks nädal tagasi oli – nimelt on «mustade hobustena» aktiviseerunud SDE ja IRL.
Tõnis Saarts valimistest – miski pole veel selge…
27. veebruar 2011, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt ohati Reformierakonna kontoris kergendatult, kui viimased Emori küsitlustulemused meediasse jõudsid. Lõpuks ometi ilmnes, et oravapartei mäekõrgune võit polegi nii sajaprotsendiliselt ette otsustatud. Peaministrierakonna halvim unenägu, et nende valijad on oma lemmiku edus niivõrd kindlad, et ei vaevu valimispäeval väljagi minema, ei osutu ilmselt tõeks.
Samas pole oravatel eriliseks rõõmustamiseks põhjust. Reformierakondlaste silmist paistab praegu ilmselt üksjagu närvilisust, kui mitte lausa paanikat. Nende peakonkurendi IRLi tugev tõus saab neid vaevalt rahulikuks jätta. Tõeks ähvardab saada stsenaarium, et oravapartei absoluutset ülemvõimu kartvad valijad panustavad pigem alternatiividele.
See on olnudki IRLi strateegia – haarata parempoolsete kahtlevate valijate hääled, kellel on juba hakanud Ansipi ülbusest mõõt täis saama. Kas see plaan ka lõpuni välja kannab, on iseküsimus. Siiski pole Reformierakonnal vähemalt esialgu IRLi üllatusrünnakule midagi kaalukat vastu panna. Nende kampaania on olnud üles ehitatud vastandumisele Keskile, kuid sellega on nad Savisaare nii nurka mänginud, et viimane ei tundugi enam nii hirmutav ja kogu «mustade-valgete jõudude» vastandusmäng on kaotamas oma usutavust ja valijaid mobiliseerivat jõudu. Kas oravapartei strateegid on tõesti teinud väikese valearvestuse?
Saar Polli küsitlus näitas, et mängus on veel üks «must hobune» (tundmatu muutuja). Selleks on sotsid, kes üritavad püüda protestihääli just vasaktiivalt. Seal on konkurents isegi veel tihedam, peamiselt just Keskerakonna ja vasakpoolsemate vabarohelistega (roheliste nimekirjas kandideerivad üksikkandidaadid). See, kui edukalt SDE end siin positsioneerida oskab, sõltub paljuski nende kampaaniavõimekusest.
Kui suudetakse luua pilt, et vaskpoolsemalt mõtlevate eestlaste valik on «puhas ja tõusev» SDE, mitte «korrumpeerunud ja langustrendis» Keskerakond ning hääl vabarohelistele ja üksikkandidaatidele on samahästi kui mahavisatud, siis võib siit ühtteist ka tulla.
Igal juhul on situatsioon palju põnevamaks muutunud kui nädal tagasi, kuna mängu astusid «mustad hobused» – ennekõike IRL ja SDE. Mõlemal on motivatsiooni viimasel valimiseelsel nädalal kõvasti pingutada, kummagi erakonna valijaskond pole nii kristalliseerunud kui Reformil ja Keskerakonnal, mistõttu neil on ka mõneti parem positsioon haarata kahtlejate hääli.
Uuringud näitavadki, et umbes 20 protsenti valijatest pole veel oma otsust langetanud. Kõhklejate häälte pärast lähebki võitlus lahti viimasel valimiseelsel nädalal, mis on Eestis alati olnud otsustava tähtsusega. Reeglina on valimiste lõpusirgel mängitud rahvuslikule kaardile (2007. aastal Pronkssõdur), välja on ujunud mõni korruptsiooniskandaal (2003. aastal skandaalid seoses Keskerakonnaga) või on lihtsalt üles kruvitud teravat vastandumist ja hirmuõhkkonda (1999. aastal toonase kolmikliidu põhisõnum: «Kui Savisaar võimule tuleb, siis kehtestatakse kohe diktatuur ja Eesti liitub Venemaaga»).
Ilmselt on oodata, et ka seekord midagi eelpool nimetatud ampluaast üles soojendatakse ja värskemasse vormi valatakse. Iseküsimus on, kes keda ning millise poliitilise jõu sõnum peale jääb. Võib-olla ei riski parteid sedapuhku õhkkonda ka ülemäära pinevaks ajada. Paljuski olenevad poliitturunduslikud valikud sellest, kui kindlalt või ebakindlalt end tuntakse ja millised näivad koalitsiooniperspektiivid. Igal juhul tasuks erilise hoolega jälgida, millise tangorütmi järgi hakkavad eeloleval nädalal tantsima paarid: Keskerakond-Reformerakond, Reformierakond-IRL ja SDE-Keskerakond.
Siiski pole veel midagi selge. Uuringud näitavad praegu väga üldisi erakondadevahelisi jõujooni ja tegelikud valimistulemused võivad «kahtlejate» valikute tagajärjel veel üllatavatesse suundadesse keerata. Gallupid reeglina ei kaardista ka ühe üsna aktiivse valijarühma käitumist – need on üle 74- aastased pensionärid, kelle seas on valimisaktiivsus alati üsna kõrge.
Nad hääletavad reeglina Rahvaliidu või Keskerakonna poolt, mistõttu just Savisaare-erakonna toetusprotsent võib lõpptulemusena tulla kõrgem, kui küsitlused praegu näitavad. Alahinnata ei tasuks ka Keskerakonna võimekust mobiliseerida kodanikest mitte-eestlasi.
Arvamusuuringutes ei näe valijad nimekirju konkreetsete kandidaatidega nagu valimiskabiinis. Just tugevatele nimedele ja kandidaatidele rõhudes võivad parema tulemuse teha ennekõike just IRL ja vabarohelised.
Lõpetuseks visandaks neli võimalikku stsenaariumit, millest suure tõenäosusega üks võib ka teatud ulatuses täkkesse minna:
1. «Ei reformerite ülemvõimule» – selle stsenaariumi käivitudes pöörduvad valijad alternatiivide ja nn «kolmandate jõudude» poole, et ühe erakonna mäekõrgust edu tasandada. Isegi kui Reformierakond valimised võidab, võivad üllatajateks olla IRL, SDE või isegi vabarohelised.
2. «Uhke on olla ühes võitajatega» – antud juhul suudab peaministripartei oma võitmatuse ning jõulisuse imagot hoida ning kahtlevad valijad hääletavad pigem nende valimiste suurfavoriidi poolt.
3. «Üksikkandidaatide kingitus oravatele» – suur osa hääli läheb raisku, antuna nii üksikkandidaatidele kui võib-olla ka vabarohelistele ja Rahvaliidule, kuna viimased ei ületa valimiskünnist. Meie valimissüsteemi arvestades võidavad sellest just liidererakonnad, ennekõike aga kasvatab sellega oma kohtade arvu Reformierakond. Isegi kui nad kampaania lõppfaasis üliedukalt ei toimi, saavutavad nad ikka Riigikogus absoluutse või sellelähedase ülekaalu.
4. «Segasumma parlament» – hääled killustuvad laiali, sisse saavad nii Rohelised kui Rahvaliit ja võib-olla isegi mõni üksikkandidaat. Suurerakondade unistused mäekõrgusest edust ja muljetavaldavatest protsentidest jäävad realiseerimata.