Tundub, et poliitilised jõud pööravad noortetemaatikale küllaltki vähe tähelepanu, mis on poliitikute seiskohast lähtudes muidugi ratsionaalne, sest suur osa noortest ei ole hääleõiguslikud kodanikud, leiavad Tallinna Ülikooli politoloogia bakalaureusetudengid Jonatan Karjus ja Pille Laiakask.
Noortepoliitika = hariduspoliitika?
Üldiselt näitavad tänavused valimisplatvormid, et paljude erakondade jaoks piirdub noortepoliitika enamasti haridusvaldkonnaga. Haridustemaatika seotus noortega on mõistagi õigustatud – noored veedavad suure osa oma ajast koolipinki nühkides ning seega on haridustemaatika üheks noortepoliitika nurgakiviks.
Kõige rohkem rõhutakse kõrghariduse rahastamisele ning vene koolide eestikeelsele õppele. Tähelepanu pööratakse ka kutsehariduse olulisusele ja arendamisele, ja tundub, et selle küsimuse prioriteetususes on erakonnad valdavalt üksmeelel. Täheldatav on, et kutseharidusega seotud probleeme püütakse lahendada mehaaniliselt, kuid tegelikkuses on olulisem, et kummutataks müüt, et kutseharidus on pigem rumalatele, lohakatele ja laiskadele.
Noorteosalus kogub jõudu
Mõistagi pole noortepoliitika tegemisel mitte mingit mõtet, kui ei alustata noorte endi osaluse tähtsustamisest. Juba praegu tegutsevad mitmete kohalike omavalitsuste juures noortevolikogud. Just kohalikus koolis käivad noored on see sihtgrupp, kellega peab tööd tegema selleks, et tulevikus side kodukohaga ei katkeks. Kohalikku ellu kaasatud noor tunneb ennast täisväärtusliku kodanikuna ning kes teab, ehk hoiaks tugevam side kogukonnaga talendidki kodus?
Noorte kaasamise kohta leiab nii mõndagi ka valimisplatvormidest. IRL usub, et noorte probleemid peaksid leidma laiemat kõlapinda, tähtsaks peetakse noorte osaluskogusid KOVi tasandil. Keskerakond ja SDE leiavad, et tõhustada tuleks noorsooinstitutsioonide tegevust suurendades nende rahastamist.
Oleks oodanud rohkem lubadusi noortele
Arvestades, et mitmed noorteühenduste katuseorganisatsioonid esitasid aegsasti erakondadele platvorme ja ootusi ning kohtusid kõikide erakondade noortekogudega, oleks siiski eeldanud rohkem noortele suunatud lubadusi. Eriti pidades silmas fakti, et paljud ootused ei olnud suured rahalised nõudmised vaid pigem sisulised muudatused -näiteksnoortega konsulteerimise kohustuse seadustamine kohalikul, maakondlikul ja riiklikul tasandil.
Tuleb meeles pidada, et demokraatia arengu seisukohast on oluline, et osalus- ning otsustusprotsessidesse kaastaks erinevaid inimgruppe ja ideid – seega ei tohiks noorte rolli ühiskonnas kindlasti alahinnata.