Online-väitlus: vanemahüvitise piirmäär on ebaõiglaselt kõrge

Sven Mikser sotside üldkogul kõnet pidamas.

FOTO: Raigo Pajula

Postimees.ee viimases valimiseelses online-väitluses kaitseb sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser seisukohta, et vanemahüvitise piirmäär on ebaõiglaselt kõrge. Talle astuvad vastu Kajar Kase ja Karin Kase Eesti Väitlusseltsist.

Väitluse teine osa, ristküsitlus algab juba kell 11.30.

SVEN MIKSERI ARGUMENDID
Vanemahüvitise piirmäär on ebaõiglaselt kõrge

Riigi jaoks on kõik lapsed olulised, vahe tegemine vanemate sissetuleku järgi ei ole põhjendatud.

Solidaarne universaalne lapsetoetus on täna 19 eurot kuus, mis on üle 100 korra madalam vanemahüvitise ülempiirist, disproportsioon on karjuv.

Väide, et kõigile lastele makstav lapsetoetus on raha külvamine, on sügavalt küüniline. Õiglus ei saa olla valiv, riik peab näitama, et iga laps on oluline.

Näiteks Rootsis on universaalse lastetoetuse suurus 1050 SEK (115 eurot) ja Rootsi on üks neid riike, kus laste arv ühe naise kohta on üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Rootsis moodustavad peretoetused 3 protsenti riigi SKPst, Eestis 0,8.

Esimese sammuna tuleks tõsta lastetoetus ühe lapse kohta 60 eurole kuus. Maksma peaks seda igale lapsele, sest Eestile on olulised kõik lapsed võrdselt ja lapse kasvamisega on alati seotud kulud.

Ülemmäära sidumine kolme keskmise palgaga on teinud sellest kõige kiiremini kasvava peretoetuste liigi, mis ei võimalda suunata raha nendesse peretoetustesse, kus vajadus on teravam.

Naiivne on arvamus, et perede toetamiseks piisab poolteist aastat kestvast riigi toest. Kombineeritud toetused, kus vanemahüvitisele lisandub reaalset tuge pakkuv lapsetoetus, aitavad suurendada perede turvatunnet.

Üha enam toetusraha läheb kõrgeimasse tulukvintiili kuuluvatele peredele. Õigeks ei saa pidada olukorda, kus väheneva ja vananeva rahvastikuga riigis peretoetuste osakaal riigi SKPst aasta-aastalt väheneb (2000. aastal 1,4, 2010. aastal 0,8 protsenti) ja vanemahüvitise osakaal tõuseb (2003. aastal 0 protsenti, 2010. aastal 1,3 protsenti, ulatudes 2,5 miljardi kroonini).

Vanemahüvitise lagi tuleb tuua kolmekordselt keskmiselt palgalt kahekordsele. Vabanevat summat saaks kasutada lastetoetuste tõstmiseks ja lisaks annaks see olulise signaali: Eesti muutuks solidaarsemaks paigaks.

Kõrge vanemahüvitise ülempiir ei ole tegelikult demograafilist trendi määranud, pärast mõningast tõusu on sündivuse kasv pidurdunud. Asjaolu, et maksimummäära saamiseks peab vanem edenema karjääriredelil, pigem sunnib esimese lapse sündi edasi lükkama.

Kuna Eesti perepoliitika soosib lapsevanema varasemat töötamist ja kõrge palga olemasolu (vanemahüvitis, täiendav maksuvaba tulu alates pere teisest lapsest), siis on esimese lapse sünni tõenäosus madalapalgaliste seas vanemahüvitise ajal hoopis langenud.

Kui aga ei sünni esimest last, siis ei sünni ka teist ja kolmandat. Kui enamik naisi jääbki paremaid aegu oodates sünnitamist edasi lükkama, et olla ikka kindel võimes laps üles kasvatada, võib Eesti riik neid lapsi ootama jäädagi.

Meil sünnib praegu 1,65 last naise kohta, kuid uuringud näitavad, et perede soov ja valmisolek oleks 2,2 last. Põhjuseks, miks soov ei vasta reaalsusele, tuuakse põhiliselt kolm tegurit: liiga väike riigipoolne materiaalne toetus, teiseks kardetakse, et ei suudeta tagada oma lapsele head haridust, ning kolmandaks tuuakse välja ebapiisavad lastehoiu võimalused.

Vaid poolteist aastat makstava vanemahüvitisega perede turvatunnet ei suurenda, vajalik on pakkuda erinevaid meetmeid.


VÄITLUSSELTSI ARGUMENDID
Vanemahüvitise piirmäära piiramine ei too soovitud tulemust

Kõigepealt tooksime välja, et Sven Mikser on teemat mõnevõrra muutnud ning kaitseb seisukohta: «Vanemahüvitise piirmäära tuleks alandada ning sellest vabanev raha suunata universaalsesse lastetoetusesse». Arvestame muutusega ning lähtume edaspidi teemast sellisel kujul.

Niisiis, meie oponent väidab:

1. Vanemahüvitise piirmäära tuleks alandada, kuna see tekitab ebavõrdsust, ning

2. Osa vanemahüvitiseks makstavat raha lastetoetuseks ümber jagades saavutaksime me kõrgema sündimuse. Neile argumentidele me oma kõnes vastama asumegi.

Vanemahüvitis pole ebaõiglane

Mikser ütleb, et kõik lapsed peaksid olema riigile võrdselt tähtsad ja neid tuleks toetada.

Vanemahüvitis ei ole aga mõeldud laste võrdseks toetamiseks, vaid kompenseerimaks lapsevanemale tööturult eemal oldud aega. Sama põhimõtet järgivad näiteks riigi makstavad töötuskindlustus ja haiguspäevade hüvitis.

Oponendi loogika järgi tuleks väita, et kõik inimesed on riigile võrdselt tähtsad. ja seetõttu neile haiguspäevade eest võrdset raha maksta, ometi me seda ei tee.

Mikser ütleb ka, et sajakordne vahe lastetoetuse ja vanemahüvitise ülempiiri vahel on «karjuvalt disproportsionaalne». See võrdlus on meie meelest ebaaus – samamoodi võiksime võrrelda töötu abiraha suurust töötuskindlustuse maksimummääraga, aga sellel võrdlusel pole mõtet, sest tegemist on täiesti erinevate meetmetega.

Kui vanematoetus oleks oma olemuselt niivõrd ebaõiglane, vaevalt oleks siis Euroopa komisjon soovitanud liikmesriikidel vanemahüvitise perioodi pikendada ning lubanud vanematele sel ajal maksta kuni 100 protsenti nende saadavast palgast.

Peretoetuste efektiivsuse hindamisel peaks olema kriteeriumiks nende mõju iibe seisukohast. Solidaarsuse loomiseks ja vaesuse vähendamiseks on riigil teised meetmed.

Lastetoetuse tõstmine sündimust ei tõsta

Mikser väidab, et lastetoetuse tõstmine 60 eurole kuus tõstaks sündimust oluliselt, tuues võrdlusena, et Rootsis on vanemahüvitis kõrgem ja sündimus suurem.

Riigikogu toimetistes ilmunud tabelit (tabel 2, esimene veerg) vaadates näeme, et Rootsist veelgi suuremat toetust maksavad näiteks Itaalia (sünde viljakas eas naise kohta 1,38), Saksamaa (1,36) ja Austria (1.39).

Nagu oponent isegi välja tõi, sünnitavad Eesti naised neist kõigist rohkem. Seega ei ole me näinud otsest seost lastetoetuse suuruse ja sündimuse vahel.

Küll on aga sündimusega seotud vanemapalk. Näiteks toob uuringukeskuse Praxis uuring välja, et vanemahüvitise tulemusena on kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised hakanud rohkem sünnitama. Ülempiiri kärpimine ohustaks just seda tulemust.

Rahast ei jätku

Kolmandaks räägiksime natuke rahast. Mikseri argumentatsioonist võib jääda mulje, et vanemahüvitise ülempiiri langetamisest järgi jäänud rahast piisab lastetoetuse tõstmiseks 60 eurole.

Rahandusministeeriumi valimislubaduste analüüsist selgub, et ülempiiri langetamine tooks riigieelarvesse 5,7 miljonit eurot, lastetoetuste tõstmiseks oleks aga tarvis 152 mln eurot.

Ehk siis välja pakutud ülempiiri langetamisest saadavast rahast saaks lastetoetust tõsta mitte 40 eurot kuus, vaid umbes 1,2 eurot. Jääme huviga ootama ristküsitluse vooru, et küsimustes rohkem selgust saada.

Tagasi üles