Mihkel Mutt: küps igavus

Mihkel Mutt

FOTO: Pm

Miks juba mõnda aega ei kohta Eesti poliitikas põlevate silmadega inimesi, arutleb kolumnist Mihkel Mutt.

Parteibroilerlust näägutatakse, sest noored karjeristid ei tundvat elu ja nägevat kõike oma parteikabineti aknakese kaudu. See tuletab natuke meelde Vene aega, kui võimud muretsesid, et kirjanikud irduvad tegelikust elust. Manati silme ette negatiivset stsenaariumi, kus keskkoolist tulnu läheb kirjandusinstituuti või lihtsalt ülikooli ja sealt edasi hakkabki kohe kirjanikuks.

See oli halb, sest niiviisi ei puututud kokku poolmüstilise «eluga» (äraseletatult: tootva tööga). Et vältida kirjanike sulgumist elevandiluutorni, nähti ette meetmeid. Kaks põhilist: neid, kes juba kirjutasid, peksti elu vaatama, ja elu enda keskelt püüti värvata kirjanikke.

Kirjanduskursustele ja -instituutidesse oli lihtsam astuda neil, kel teatud hulk «elu» juba seljataga. Samas viidi kirjanikke «elu» vaatama. Nad pidid käima mitte ainult lugejatega kohtumas, vaid loomingulistes komandeeringutes. (Olin minagi 1980. aastal Tjumeni oblastis Surgutis vaatamas, kuidas eestlased naftapuurijatele maju ehitavad.)

Samas on inimesed kahtlustavad-tõrjuvad ka nende suhtes, kes tulevad poliitikasse nii-öelda kõrvalt. Iga ametit tulevat õppida, köögitüdrukud ei saa riiki valitseda jne. Tundub, nagu oleks poliitik ses suhtes mõneti sarnane lavastaja elukutsega. Nimelt eeldab lavastamine lisaks tehnilistele oskustele ka sügavamat (elu)tarkust.

Üksvahe tahetigi teatrisse meelitada inimesi teistelt elualadelt, koguni räägiti lavastamisest kui avatud elukutsest. Eks ole, tark inimene omandab teatrioskused aastaga ja hakkab lavastama. Ehk on ka tipp-poliitik avatud elukutse.

Üldjuhul on poliitik siiski karjääriinimene nagu sõjaväelane või (näiteks Tsaari-Venemaal) ametnik. Kui ei tee suuri prohmakaid ega lähe riidu, siis kulgeb tõus ametiredelil iseenesest, kuni inimene jõuabki väärikale positsioonile. Seda võiks nimetada õigustatud ootuse täide minekuks.

Rahvale see vahel ei meeldi, sest temas hingitseb ka teistsugune stereo- või arhetüüp: poliitik on juht jumala armust, kes tuleb tundmatusest valge hobuse seljas. Ent stabiilses demokraatlikus ühiskonnas pole selle järele vajadust. Mida küpsem riik, seda vähem. Kuueteistaastased juhatasid polkusid kodusõjas. Noored põlevate silmadega mehed ja naised tõid noore riigi raskustest välja, kui kodumaa kutsus. Aga juba mõnda aega ei kohta Eesti poliitikas põlevate silmadega inimesi. Selle asemel on võtmas maad küps igavus.

Kes seob end varakult poliitikaga, teab üldjuhul, mille peale välja läheb. Nüüd paistab, nagu oleks üks erakond seda mängu natuke rikkunud. Need on rohelised.

Paneb natuke imestama, kui kergelt see neil toimus. Raske kujutleda, et mõni põhiliinipartei lubaks oma nimekirjas kõrgetele kohtadele arvukalt mitteparteilasi. Pingerida on ju kokkuvõte sellest, kuidas üks või teine parteiliige on eelneval neljal aastal töötanud. Kõrvalt tulnud staarid võtavad nüüd ära nende kohad – mis õigusega?

Muidugi, roheliste liikmeskond ongi ilmselt natuke teistsugune, vähem panetunud ja positsiooniteadlikum kui mujal. Nad on arvatavasti looduslähedased igas mõttes, otsivad kõrgemat harmooniat jne. Nii et teatavas suhtes võiks neile au anda, sest nemad muretsevad omakasupüüdmatult riigikogu kõrgema kvaliteedi pärast. (Sest saada Toompeale võimalikult palju võimekaid ja arukaid inimesi ongi ju valimiste eesmärk. Omaette teema, kas eesmärk pühendab abinõu ja on ükskõik, mis krutskitega need võimekad sinna kanduvad.)

Samas ei ole rohelised siiski tahtnud teha poliitikast avatud elukutset, sest gastroleerima on kutsutud vägagi tuntud ja vintsked avaliku elu tegelased nagu Eerik-Niiles Kross ja Kaarel Tarand.

Õigustatud ootustele ei näi vastavat mõne keskerakondlasega toimunu. Evelyn Sepp ja Kalle Laanet said karistada. Põhjuseks on arvatud nende allumatust, omad vitsad peksavad jne. Aga kas see on ikka nii lihtne? Raske uskuda, et näiteks Sepa-taoline vana olija, kes peaks ju kõiki hoovusi, kõikide oma sammude tagajärgi väga täpselt tunnetama, niimoodi reha otsa astunuks. Äkki on siin taga pigem peen arvestus?

Keegi meist pole igavene, ei jää ka «batja» ilmasambaks. Kord toimub Keskerakonna kongress temata. Siis on võimalus luua uuendatud Keskerakond. Ja selle etteotsa pääsemiseks on jõujoonte teatava kulgemise korral paremad võimalused neil, kel vähe puhtamad paberid, kes pole «batjaga» alati ühte laulu laulnud, vaid ka teatavat iseseisvust ilmutanud.

Kunagine Isamaaliit öeldakse olevat tõrjutud. Aga kampsunid ei ole olnud töös noortega nii usinad kui teised. Küllap on üks põhjus selles, et nad ise alustasid väga noorena ja on säärasena end ka kaua aega tundnud. Aja kulgu ei märka.

Ja kui kunagi olid nad põhjendatult umbusklikud eesolijate vastu («Plats puhtaks!»), siis oletan, et mõne aja möödudes nägid nad halva üllatusena, et järgmine põlvkond on mõnes tükis natuke vanaisade moodi. Kampsunite silmad põlesid omal ajal ereda leegiga, ent broileril kiiskavad. Isamaaliit on selles mõttes oma olemusmõtte ohver. Nad ei taastooda ennast, ka viimase aja ainus juurdetulija Margus Tsahkna pole päriskampsun, pigem ikka mohäärist pullover.

Lõpuks vaatan, millised kuulsused kõik on mõnda leeri angažeeritud. Aga kus on Sami Lotila? Tema on värbajatel kahe silma vahele jäänud. Asjata! Mõju võrdub vastumõjuga ja ümberpöördult. Kui säärane mürgiprits oleks ära räägitud, siis see tähendanuks, et x erakond tunneb «rehnutit», valdab mingit erilist väge.

Säärane peaks edukalt läbirääkimisi nii idas kui läänes, vaigistaks nurisevaid tudengeid, venekeelseid, loomeinimesi, päästetöötajaid ja keda kõiki veel. See, kas Lotila on EV kodanik või mitte, ei loe. Lõikaks juba pelk võimalus, et Saulusest on Paulus saanud – edubroiler Lotila. Aga noh, meil on ju kombeks traditsiooniliselt mõelda. Küps igavus.

Tagasi üles