Marti Aavik: pole mõtet halada

Marti Aavik

FOTO: Peeter Langovits

Kedagi ei olevat valida. Kuulen sellist juttu siit ja sealt, isegi ajalehest saab lugeda, vahel koguni viitega rahva arvamusele. Kas rahvas tõesti arvab nii? Ei usu, et selline hoiak oleks valdav!

Värskeim Postimehe tellitud küsitlus, mis mu käsutuses on, näitab, et 85 protsenti kavatseb 6. märtsil valima minna. Umbes sama palju inimesi oskas uuringufirmale öelda, millise erakonna või hoopis üksikkandidaadi poolt plaanib hääletada. Pole paha!

Ma ei halvusta kuidagi neid, kellel parasjagu valimiseelistus puudub – see pole kohustuslik ja pealegi võib põhjusi olla ju erinevaid. Aga kui keegi teile ütleb, et olete niiviisi Eesti kodanike enamiku hulgas, siis ta lihtsalt valetab või paremal juhul ei tea, mida räägib.

On ka tobe väita, et inimestel pole võimalik kandidaatide seisukohtadega tutvust teha. Näiteks ETV majandusteemalist valimisväitlust (26.01) vaatas 119 000, julgeoleku- ja välispoliitikaväitlus (2.02) kogus telerite ette 104 000 inimest. Tõsi, see on kaks korda vähem kui «Pealtnägijal» või «Võsareporteril»… C’est la vie.

Kampaaniat kajastavad ka debatid ja analüüsisaated raadios. Ajalehtedes on vestlusringid, intervjuud ja kõikvõimalikes vormides kajastused nii kandideerijate vaadete kui nende isikute kohta. Ja loomulikult internet, kus infot kandideerijate kohta leiab nii erakondade kui ka meediakanalite veebilehtedelt.

Vähemalt tükiarvu kokku lugedes on valimiskampaania kajastamine hea. Kes tahab, see saab kerge vaevaga teada, mida erakonnad järgmisse riigikogu koosseisu pürgides lubavad ja mis tegelane mõni kandideerija on. Pealegi ei ole me erakonnad ju ajaloota, hetk tagasi taevast sadanud moodustised.

Võta üks ja viska teist – nii väljendatakse pahameelt poliitilise kultuuri hõreduse pärast. Võime pahased olla (poliitika kui nähtuse peale?), ent see ei välista veel valimist. Isegi poris püherdavad põrsad pole omavahel nii sarnased, et neil ei saaks üldse vahet teha. Tuleb lihtsalt tähelepanelikumalt jälgida. Abimehi selleks leidub, näiteks kas või hea valimistava valvurid, kes iga nädal valemängijate pingerida koostavad.

Poliitikal on sisu ka, see on meie ühiste asjade ja nende tuleviku korraldamine. Nii et isegi kui meile poliitika tegemise vorm vahel ei meeldi ja igal põrsal paistab olevat mõni viga, tuleb olemasolevatest valida see, mis tundub parim, või siis asuda ise võistlema koha pärast otsustuskogus.

Halamisel pole mõtet. Meil, kodanikel, on võimalus öelda, milline saab olema Eesti valitsus ja mida ta järgmisel neljal aastal tegema peab.

Tagasi üles