Keskerakonna, sotside ja roheliste lubaduste täitmine neelaks enim raha (1)

Mikk Salu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eurod.
Eurod. Foto: SCANPIX

Rahandusministeeriumi ametnike arvutuste järgi läheks Keskerakonna valimislubaduste täitmine aastas maksma keskmiselt 1,4–1,8 miljardit eurot, roheliste lubadustele kuluks 1,46 ja sotside soovidele umbes miljard eurot aastas.

Reformierakonna valimislubadused tähendaksid aastas lisakulu keskmiselt 207–214 miljonit eurot ja IRLil 510–590 miljonit eurot. Kõige vähem maksavad Rahvaliidu lubadused – 184 miljonit eurot aastas.

Eeltoodud arvutused on tehtud kuni 2015. aastani ja näitavad keskmist aastakulu. Summad ei sisalda investeeringuid, europrojekte ja riigieelarvet mittemõjutavaid lubadusi – jutt käib vältimatutest, aastast aastasse kehtima hakkavatest, seadustesse raiutavatest uutest kulutustest.

Mis eriti hull, paljude lubadustega seotud kulud on kiiresti kasvavad. Üks asi on see, mis juhtub nende jõustumise ajal, hoopis teine pilt avaneb, kui vaadata mõne aasta kaugusele tulevikku. Näiteks Rahvaliidu valimislubadus viia keskmine vanaduspension nelja aastaga 415 eurole tähendaks kehtestamise aastal 55 miljonit eurot, aasta hiljem 105 miljonit ja 2015. aastal 203 miljonit eurot.

Keskerakonna lubadus muuta pensionikoefitsiente tähendaks kehtestamisele järgneval aastal küll «ainult» 22 miljonit eurot, aga tõuseks kiiresti 300 miljonile eurole ja teoreetiliselt vaat et lõpmatuseni.

Kui näiteks praegu kehtiks Keskerakonna pakutud süsteem, tuleks igal aastal maksta pensionideks 900 miljonit eurot lisa. Lisaks puudulikule arvutamisoskusele ja igasuguste võimalike negatiivsete kõrvalmõjude ignoreerimisele on just pika perspektiivi mittearvestamine kõige tavalisem võte, kuidas erakonnad ise oma valimislubaduste kulusid  väiksemana näitavad.

Rahandusminister Jürgen Ligi juhib lubaduste hinnast rääkides tähelepanu veel nüansile, et lähiaastatel peaks Eesti majandus prognooside kohaselt kasvama neli-viis protsenti aastas. «Aga kui parteiprogrammid ei mahu isegi headel majanduskasvu aastatel eelarve raamidesse, ületades sadade ja miljardite eurodega võimalusi, millest siis üldse räägime,» nentis ta.

Tuleb muidugi arvestada, et rahandusministeeriumi arvutused on mitmes mõttes tinglikud. Need kehtivad eeldusel «kui oleks» ehk mis juhtub, kui õnnestuks kõik lubadused pärast valimisi 2012. aastast kehtestada.

Tegelikult pole see võimalik. Isegi kui üks partei saaks riigikogus absoluutse enamuse, ei jõuta puhttehniliselt ja ajapuudusest nende täitmiseks vajalikke seadustemuudatusi ja seaduseid vastu võtta.

Teiseks on paljud lubadused sõnastatud umbmääraselt, jättes tõlgendamisruumi. Näiteks eraldi võttes on konkurentsitult kõige kallim valimislubadus roheliste kodanikupalk. Ministeeriumi arvutuse järgi maksab see 1,28 miljardit eurot aastas, rohelised ise on pakkunud 600 miljonit eurot.

Vahe tuleb sellest, et ministeerium tõlgendas: kodanikupalka makstaks kõigile (see on ju kodanikupalga mõte). Rohelised ise jätavad aga küsimuse lahtiseks. «Fundamentaalselt ikkagi kõige valem asi üldse, võtame kõikidelt ja anname kõikidele tagasi,» kommenteeris Ligi.

Parteid ise vaidlustavad ägedalt ministeeriumi arvutusi. Keskerakond ütleb, et nende suuremate lubaduste kulu on aastas 222 miljonit eurot (võrdluseks: ministeeriumi arvutus 1,8 miljardit). Partei juhatuse liige Jüri Ratas täpsustas, et nende summa ei sisalda küll kõiki, aga olulisemaid lubadusi.

Eriarvamusele jäävad ka sotsid, kes väidavad, et nende lubaduste hind on 498 miljonit lisaeurot aastas. Rahandusministeeriumiga ei taha nõustuda ka Mart Laar, kes on teinud ise väikese tabeli parteiprogrammide hinnast: IRLi lubadused 65 miljonit eurot aastas, Reformierakonnal 70 miljonit aastas (+ investeeringud), sotsiaaldemokraatidel 500 miljonit eurot, Keskerakonnal 500–600 miljonit eurot.

Kommentaarid

Jürgen Ligi, rahandusminister, Reformierakond

Elame juba neljandat aastat võlgu, eelarvedefitsiidis. Selle pealt teevad parteid mitmesaja miljoni euroseid lubadusi, mille taga on enamasti vanad ja mahakantud ideed, mis kunagi pole eelarvevõimaluste piires. Nii joonistatakse need alguses väiksemana ja unustatakse ära, kuidas kasvama hakkavad.

Ka rahandusministeeriumi arvutused ei kajasta lõpphinda. See võib olla veel kõrgem. Alguses tehakse mingi struktuurne jama, öeldakse, et on odav, aga tegelikult peaks vaatama viie aasta taha. Meie põhitähelepanu on just struktuursetel pingetel, neil lubadustel, mis suurendavad eelarve jäikust, tekitavad pikaaegseid ja vältimatuid kulutusi.

Investeeringud ei ole nii olulised, need konkureerivad reeglina omavahel. Kui üks investeering tuleb, siis teine jääb ära, nende taga on ka Euroopa Liidu otsused, kuhu raha suunata. Need ei aja eelarvet lõhki.

Seda, et Keskerakonda arvud huvitavad ja nad arvutada oskavad, ma ei eeldagi. Nagu ka seda, kuidas sotsid mitukümmend aastat vanu lahendusi uute ideede pähe pakuvad. Aga kõige enam olen pettunud ehk selles, kuidas IRL lubadusi välja käib.

Eiki Nestor, sotsiaaldemokraat

Meie arvutused näitavad, et suuremate lubaduste täitmine nõuaks aastas 498 miljonit eurot lisaraha. Rahandusministeeriumi pakutud ühe miljardiga on vahe muidugi märgatav. Pean nende metoodikaga täpsemalt tutvuma.

Küll aga tahan öelda, et investeeringud ei ole ainult betooni, investeeringud on ka inimestesse. Nii võib osa kulutusi katta riigivõlakirjadega, see oleks lisaks eeltoodud 498 miljonile. Näiteks pensionireformi, üleminekut uuele süsteemile, saaks käsitleda küll investeeringuna inimesse, mida katta võlakirjadega.

Mart Laar, IRL

IRLi põhilubadused on emapension (19 miljonit) ja tasuta kõrgharidus (40 miljonit eurot). Kui majanduskasv võimaldab, siis viime ellu ka teised programmis toodud ideed koalitsioonipartneriga kokkuleppel.

Rahandusministeerium oleks võinud enne arvutuste esitamist erakondadega läbi rääkida. See oleks võimaldanud ministeeriumil täpsem olla. Nii näiteks on IRLi lubaduste alla märgitud elektriaktsiisi alandamine, mida valimisprogrammis ei leidu. Samuti on kahekordselt ülehinnatud tasuta kõrghariduse sisseseadmiseks vajaminev ressurss, seades kahtluse alla haridusministeeriumi arvutused. Kiirel vaatlusel on meie suuremad kulud üle hinnatud vähemalt 190 miljoni euro võrra.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles