Poliitikud vestlusringis: regionaalpoliitikast. Sedapuhku haldusreformita

Vasakult: Arvo Sarapuu, Rein Aidma, Jaan Õunapuu, Siim Kiisler, Andrus Blok.

FOTO: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Maaelust kõneledes armastavad poliitikud vaielda haldusreformi üle. Neil kõigil on selle kohta nii erinevad ideed, et see reform ei saa ilmselt ka järgmise riigikogu ajal teoks. Niisiis ei ole sellest suurt tolku, et kõik Postimehe regionaalpoliitika-teemalisel arutelul viibinud poliitikud leidsid, et midagi tuleks omavalitsuste juhtimisega ette võtta. Nii jätsingi mitu tuhat tähemärki kohustuslikku haldusreformi juttu loost välja, sest ei ole mõtet rääkida asjadest, millega niikuinii hakkama ei saada.



Igal juhul muutub regionaalpoliitika enne valimisi poliitikute südamevereks ja sestap ei käinud neile üle jõu ka Peipsi lähistele Alatskivile tulla.

Arvo Sarapuu (Keskerakond) pakkus varmalt välja Alatskivi lossi restorani, aga me pole ju mõisahärrad. Nii me olimegi Kivi kõrtsis – lisaks Sarapuule regionaalminister Siim Kiisler (IRL), endine regionaalminister
Jaan Õunapuu (SDE),

Rein Aidma (Reformierakond) ja Andrus Blok (Rahvaliit).

Niikuinii jõuame oma jutuga selleni, kuidas Eestimaa muutub õitsvaks ja kõik kolivad maale elama. Kalmu-Andres remondib praegu mu traktorit ja küsisin temalt, mida tema maaelust arvab. Ja Kalmu-Andres arvab, et maaelu on ikka täielikult ära hävitatud. Miks ikkagi on siiani asjad ainult kehvemaks läinud?

Õunapuu: Sellele küsimusele peaks vastama kõigepealt võimulolijad, need kaks inimest siin laua taga. (Õunapuu oli ka ise läinud kümnendil regionaalminister – N. N.)

Sarapuu: Mulle see küsimus väga meeldis – need inimesed, kes on ise maal elanud, teavad, et maal on olnud väga aktiivne elu. Selles vallas, kus ma elan, on olnud oma ooper.

Ooperit oleks praegusel ajal natuke palju tahta.  

Aidma: Nagu Nõukogude aeg, eks ole.

Sarapuu: See ei ole Nõukogude aeg – see on maaelu aeg. Meil oli varem keskuses ka mitu poodi – praegu ei ole ühtegi. Meil oli apteek, hamba­arst ja perearst.

Õunapuu: Aga läheks asja juurde – olen täiesti nõus küsimusega. Jah, viimase kahe-kolme aasta jooksul on regionaalhalduse ja omavalitsuste teemal rahulolematuid piisavalt palju. Rahulolematud on kohalikud omavalitsused ja rahulolematud on inimesed, kes ütlevad, et kohalikku teenust ei saa enam vajalikul määral. Rahulolematu on ka regionaalminister, kes ütleb, et vallad on liiga väiksed – liituge ja saab kõik korda.

Minu arust on vaja ühiselt kokku leppida, kuidas asjaga edasi minna. Kuu aega enne valimisi on siin laua taga üks võimalus seda teha.
(Nüüd tuleb 9000 tähemärki vaidlemist haldusreformi teemal, mille välja jätsime. – N. N.)

Praktilist laadi küsimus: kas meil on võimalik minna selle vestlusega nii edasi, et me ei maini enam sõnu «haldusreform» või «haldusterritoriaalne reform»?

Õunapuu: Minul on see kindlasti võimalik.

Aidma: Ikka on võimalik:

Õunapuu: Me ei tulnudki täna siia, et hakata rääkima sellest, mis on olnud ja mida on halvasti tehtud.

Elan ise siinkandis juba kümme aastat ja võin kinnitada, et maaelu probleemid ei piirdu haldusreformi küsimusega. See ei ole mingi imevits. Räägime konkreetsetest asjadest, näiteks sellest, kuidas valdasid rahastatakse. Või veel konkreetsematest asjadest – tee oli täna nii libe, et pidin metsaveoautole peaaegu tagant sisse sõitma. Räägime sellest, et elektrivõrgud on vananenud. Maainimesed jagunevad praegu kahte rühma. Üks seltskond ainult elab maal, aga töötab linnas. Neil on vaja head elektriühendust, korralikku internetti, head veevärki ja lumest puhtaks aetud teid. Omavalitsusega need inimesed eriti kokku ei puutu. Teine seltskond…

Kiisler: Kaevu ehitamise toetus meil on, elektritoetus meil oli, internetitoetus avaneb meil kohe. Tegutseme kõigil nendel suundadel.

Väga paljud sellised asjad ikkagi ei toimi. Kuidas saaks nii, et teed oleks paremini lahti aetud ja Eesti Energia investeeriks rohkem elektrivõrkudesse. Maal elaval, aga linnas töötaval inimesel on omavalitsusest üsnagi kama kaks – tema tahab, et asjad toimiksid.

Kiisler: Olen nõus, et inimesel on praktilised probleemid, ja küsimus on selles, kas ta usaldab kohapealset kooli ja nii edasi. Lõppkokkuvõttes on põhiküsimus see, kus asub töökoht – kas see asub sõidetavas raadiuses või peab hakkama kolima.

Õunapuu: Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanne on korraldada kõik taristut puudutavad asjad.

Kas keegi on oma programmis lubanud, et parandame teehoolde kvaliteeti?

Õunapuu: Loomulikult. Meie taastaksime praegu ära kärbitud kohalike omavalitsuste teede tarbeks 15 protsendi kütuseaktsiisiraha maksmise.

Aidma: Reformierakond lubab, et jätkame tolmuvabade teede rajamist,  nii nagu tehakse Põhjamaades. Oleme ka seda meelt, et anda tulevikus kogu üksikisiku tulumaks kohalikele omavalitsustele, aga see on juba pikema vinnaga asi.

Teehoolduse kvaliteeti saaks juba sel talvel parandada. Olen tänavu tööle või töölt koju sõites näinud tervet hulka mitmesuguseid avariisid ja minu kaasa sõitis ka libedal teelt välja.

Aidma: Nõus. Aga kui võrrelda linnadega, siis paljudes linnades on teed aetud lahti tunduvalt kehvemini. Maal on rohkem tehnikat väljas. Hea küll, oli Padaorg, aga selle võimekuse suurendamisega tegeleme niikuinii.

Blok: Mina ei saa aru sellest, et kui riik jätab 95 protsenti kütuseaktsiisist oma teede hooldamiseks ja praegu läheb viis protsenti omavalitsustele, siis miks on omavalitsuste teed hooldatud paremini kui riigiteed. Mina aru ei saa – kas see on saamatus või midagi muud?

Kiisler: Esiteks ei lähe kogu raha teehooldusele. Teiseks panevad omavalitsused alati kohalike teede hooldesse oma eelarvest mitu korda rohkem raha kui riigipoolne osa. See ongi loogiline, sest teehoole on kindlasti üks asi, mida inimene ootab kohalikult võimult.

Blok: Kas see on loogiline, kui vähendatakse omavalitsustele makstavat tasandusfondi raha, kas see on loogiline, kui omavalitsustele makstavat tulumaksu osa vähendatakse, kas see on loogiline, kui tõstetakse käibemaksu? Omavalitsused on lõpptarbijad ja nemad peavad selle käibemaksu kinni maksma. Niimoodi kaob vallal ju ära võimalus riigi eraldatud hooldusrahale veel midagi juurde panna.

Räägime veel sellest ka, et meie riigist on läinud ära sada tuhat inimest, kes maksavad maksud mujale.

Kiisler: Ei ole. See on bluff.

Mina tean küll siitkandist küllaga inimesi, kes töötavad praegu välismaal.

Õunapuu: Mina tean ka.

Kiisler: Isegi kui kogu tulumaks läheks omavalitsustele, ei ole see väikevaldadele päästerõngas. Aga ma olen nõus, et järk-järgult peaks omavalitsuste osa suurendama.

Vaatasin huvi pärast sellesama Alatskivi valla eelarvet ja üksikisiku tulumaks moodustab valla tuludest vähem kui veerandi. Isegi kui panna omavalitsuste tulumaksuosa maksimumi peale, ei päästa see olukorda.

Sarapuu: Mina ei saanud tee koha pealt oma sõna öelda, las ma räägin selle jutu ära. Kivi lendas õigustatult koalitsiooni kapsaaeda. Teid lükkavad maal lahti talumehed – meie tegime eelnõu, et erimärgistatud kütust saaks kasutada teede lahtilükkamiseks, ja siis oleks teenus odavam. Aga koalitsioon ei lubanud seda.

Kui oleme praegu siin maal, siis ütlevad erakonnad, et jah, nemad teevad teehoolde jaoks kõik. Aga kui me esitame riigikogu saalis eelnõu ja ütleme, et erikütuse osas võiks teha muudatuse, hääletatakse see maha.

Õunapuu: Minu jaoks on maapiirkondade jaoks ellujäämise küsimus tasandusfond. Kaugemad piirkonnad peavad jätkuvalt saama riigi tuge. Aga praegu on omavalitsustelt osa sellist toetusraha ära võetud ja nii nad virelevadki. See on ilmselt ka üks põhjus, miks teed ei ole nii hästi lahti lükatud. Raha ei ole.

Mina näen maal elades omavalitsuste juures ikkagi vaesust. Kas te olete ühel meelel, et omavalitsuste tulumaksuosa, tasandusfondi summad või mis iganes tuleks taastada ja valdasid-linnasid riigi poolt praegusest rohkem toetada?

Kiisler: Sellesama väikse valla eelarve suurendamine 20 miljonilt (1,3 miljonit eurot) 25 miljonile kroonile (1,6 miljonit eurot) ei lahenda omavalitsuse probleeme. Küsimus on selles, kas siin piirkonnas on töökohti või ei ole.

Võime suurendada vallavalitsuse eelarvet 50 protsenti, aga mina soovitan vähendada hoopis vallavanema autokulu ja toetada õpetaja autokulu.

Vallavanemad on ääremaadel enamasti üsna väikse palgaga tegelased.

Kiisler: Vallaeelarve suurendamine ei likvideeri inimeste vaesust.

Blok: Raha jagamine iseenesest ei vähenda vaesust, küll aga saaks vähendada vaesust ettevõtluse näol.

Kiisler: Just – oluline on valla tugi ettevõtlusele ja arendustegevus.

Blok: Ütlen ausalt, et neid ettevõtjaid, kes tahaksid tegevust alustada ja inimesi palgata, karistatakse tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustuse ja käibemaksuga.

Sarapuu: Mina mäletan aega, kui käibemaksust laekus kolm protsenti kohalikku eelarvesse. Seda selleks, et omavalitsus toetaks ettevõtlust. Kui mina lõpetasin oma maavanema-perioodi, hakati rääkima sellest, et omavalitsused ei peaks tegelema ettevõtlusega. Nemad tegelegu sotsiaalküsimustega.

Aga miks ikkagi ei ava ettevõtjad tehaseid ääremaa valdades, kus tööjõud peaks ju odavam olema? Äkki on asi ka inimkapitalis, selles, et polegi enam kedagi kohapealt palgata? Maad ikka saab. Projektide abiga saab sinna aia ümber teha ja torud ning kaablid sisse-välja tõmmata. Kas siis hakatakse ootama ettevõtjat, kes tuleb ja tehase teeb? Elu on näidanud, et see ettevõtja ei tule.

Sarapuu: Kui mina ettevõtjana kuhugi investeerin, siis vaatan kõigepealt, mis inimesed seal on. Millised on nende oskused ja milline on ajalooline kogemus. Kui seal on olnud kunagi mingi tsehhike, siis on inimestel kogemus ja oskused olemas. Samuti on küsimus, kas sa usaldad kohalikku võimu. Aga esimene teema on ikka inimesed.

Reformierakond on selline ettevõtjasõbralik erakond, ükskõik kas seda mõistetakse irooniliselt või mitte. Millised võluvitsad ettevõtja maale toomiseks teil on?

Aidma: Võluvitsa loomulikult ei ole. Aga on olemas nii riiklikud kui Euroopa Liidu poolsed võimalused, mida maal kasutatakse. Mina tean küll kümneid näiteid kas või Ida-Virumaalt, kus on riigi poolt ettevõtlust toetatud.

Kiisler: Meil on suur tööstusalade väljaarendamise programm ja nüüd sõltub omavalitsustest, kes läheb taotlema ja kes ei lähe. Taotlejad on saanud tööstusaladele suuri summasid.

Härrased, Õunapuu julges siin tegelikult ainsana tunnistada, et meil on maal natuke kehvad lood inimkapitaliga ehk nende inimestega, kes peaks tööstusaladel tegutsema. Näide: üks üsna tuntud ettevõtja kolis oma puidutööstuse külast ära Tartusse, sest pidi juba lõviosa tööjõust Tartust külasse tööle vedama.

Õunapuu: Mida aeg edasi, seda vähemaks jääb inimesi, kes kohapeal on suutelised töötama. Inimesel, kes on olnud pool aastat või aasta tööta, ei ole enam tööharjumust ja ta ei tahagi enam tööle minna.

Riik peaks elu säilitamiseks kaugemates piirkondades mõtlema ka maksuerisuste peale. Mina olen õppinud tundma Tartumaad ja Peipsi-äärset piirkonda. Inimesed tahaksid tegelikult Eesti-Vene suhete paranemist ja kaubavahetuse taastumist kuni selleni välja, et tuleks Venemaaga viisavabadus ja inimesed saaks Peterburis vabalt oma kaupa müüa.

Aidma: Meie ei poolda maksuerisusi, sest nende haldamine läheb kallimaks, kui sellest kasu on. Pigem suuname toetusi täpselt sinna, kus neid vaja on.

Sarapuu: Kui ettevõtlus lahendab suurtes linnades oma probleemid ise ära, siis riigi ülesanne on investeerida maaellu ja leida maaelule mingi väljund. Riik peab sellega tegelema, mitte ajama linnapoliitikat.
Oleks meil mõnigi selline meede, mille eesmärgiks on millelegi elu sisse puhuda. Rootsis on selline fond, mille raha suunatakse maale näiteks selleks, et taastada postkontor või apteek.

Nüüd jõudsimegi selle maainimese tüübini, kes on jäänud kohapeale ega käi linnas tööl. Sellest seltskonnast moodustavad järjest suurema osa abivajajad ehk pensionärid ja invaliidid ning abiandjad ehk vallavalitsuse töötajad. Sellele lisaks veel käputäis kohalikke ettevõtjaid. Omavalitsusest ühel või teisel moel sõltuvate inimeste osatähtsus kasvab riigis valdava efektiivsuskultuse tõttu – pannakse kinni postkontoreid, koole, poode, metskondi ja bussiliine, sest pole efektiivne.
(Opositsiooni poolelt heakskiitev mõmin, kuni Kiisler võtab sõnajärje üle.)

Kiisler: Soomes on viimase 15 aasta jooksul igal aastal kinni pandud sada kooli. Eestis pannakse kinni vähem kui kümme kooli aastas.

Tegelikult on meil hoitud näiteks koole palju tugevamalt kui Soomes. Postkontoritega on teine teema – neid pannakse linnades ka palju kinni. Vajadus postkontorite järele väheneb.

Õunapuu: Mina arvan küll, et me ei suuda praegu kõigis riigi piirkondades inimesele põhiseadusest tulenevaid õigusi ja võimalusi tagada.

Kiisler: Kui tahame toetada väikseid piirkondi, siis peame sinna viima võimalikult kiiresti kiire lairibainterneti. Me ei tohi kehtestada automaksu, nagu sotsid tahavad.

Sarapuu: Teie, sotsid, lähete maainimesele selga oma automaksuga!

Õunapuu: Automaksu on soovitanud ka Euroopa nõustajad. Ärge aasige sel teemal – teil on oma probleemid. Makse ei taha keegi maksta, aga teenust tahate saada.

Sarapuu: Jaan, ära mine vihale, aga ära automaksu pane.

Aidma: Maal elamise võlu ongi selles, et inimene, kes tahab maal elada, saab olla eraldatuses. Sellega kaasneb paratamatult ka see, et saja meetri kaugusel ei saa olla postkontorit, apteeki ega kooli.

Sarapuu: Me ei saa maale läheneda sama mõõdupuu järgi kui linnale. Me peaks välja töötama teenuste standardid ja vaatama, kuidas tegelik elu maal vastab nendele standarditele. Kui ei vasta, siis tuleb anda lisavahendeid selleks, et vastaks.

Minu arvates oleks meil vaja kokku leppida, et teatud asju tuleb maal doteerida, aga seda ei ole meie efektiivsuskultus lubanud siiani teha.

Õunapuu: See on poliitika küsimus.

Kiisler: Näiteks hariduses on meil üsna kõva toetuskoefitsient. Selge see, et perearstinduses on asjad paigast ära ja vaja on muuta haigekassa rahastamissüsteemi. Vaja on kompensatsioonimehhanismi, et arstid tahaks maapiirkondades töötada.

Õunapuu: Haridusministeeriumi ja Tõnis Lukase (IRL) gümnaasiumireform viib ju inimesi maalt ära.

Aidma: See on päevakorralt maas.

Kiisler: Gümnaasiumireform nüüd küll ei vii inimesi maalt ära.

Viib küll. Ja see Lukase reform viiakse ikkagi hiilivalt läbi väikestele gümnaasiumidele kaelamurdva kolme õppesuuna nõudega.

Sarapuu: Need õppesuunad panevad juba asja paika.

Blok: Õppesuunad nõuavad lisaraha ja tuleb palgata väiksesse kooli veel õpetajaid. Kui maalaps peab linnas gümnaasiumiharidust omandama, siis ei ole lapsevanemal talle kaugel õppimiseks raha anda ja ta jääbki põhiharidusega.

Sarapuu: Mõni sõna ka maakauplustest. Selge see, et ühes maakaupluses ei ole sellist käivet, et poodi üleval pidada.

Aidma: Ega nüüd kauplusele ikka küll peale ei hakka maksma!

Sarapuu: Kauplus on maal väga oluline. Rootsis antakse poepidajale ilma üürita sobivad ruumid ja seega ongi kaupluse pidaja kulud väiksemad.

Ikka ja jälle räägitakse, et meil ei ole regionaalpoliitikat. On siis või ei ole?

Õunapuu: Meil on strateegia, iseasi, kuidas see nüüd toimib.

Kiisler: Meil on regionaalpoliitika, sest toetusprogrammid on ikka väga suurtes mahtudes, sel aastal 2,5 miljardit krooni, alates külastuskeskkondade toetamisest ja lõpetades  peagi rakenduva lairibainterneti-meetmega. Toetussummad on suured, aga peamine on see, et tekiksid töökohad. Kui külas on kümme elanikku, siis töökohti ei teki. Sestap räägime tugevate väikelinnade toetamisest, kus maal elavad inimesed saaks tööl käia.
---------------------------------------------------------

Kolm asja, mida mehed Alatskivil ääremaa elanikele lubasid

Rein Aidma (Reformierakond)

1.    Kõigepealt ole ise aktiivne. Ära jää parda taha ja ära looda, et kõik aitavad ainult sind. Kui sa ikka ise ei taha ennast rakendada ega arendada, siis on raske seda ka kellelgi teisel teha.
2.    Praegu on LEADER-meetme kaudu taastatud hulk külasid. Kui külla jõuab seesama kiire lairiba-internet, mis võimaldab kolida töökoha maale, ilma et sa peaksid jooksma iga päev linna, siis on see teine hea asi. See motiveerib aktiivseid inimesi kaasama ja olema eeskujuks ka neile, kes on praegu sotsiaalselt natuke apaatsed.
3.    Maale on vaja uusi töökohti. Ettevõtlus peab saama hoogu juurde. Leiame parema kasutuse nendele Euroopa Liidu vahenditele, mida ei ole suudetud piisavalt tõhusalt ära kasutada.  

Jaan Õunapuu (SDE)
1.    Kohalike omavalitsuste ja riigi toega tuleb luua inimestele võimalused maal elada ja töötada. Ei välista, et elu kaugemates piirkondades tuleks toetada ka maksusoodustuste või -erisuste abil.
2.    Inimese igapäevane elu tuleb teha natuke odavamaks – vähendada nii toiduainete, ravimite kui ka etendusasutuste piletite käibemaksu.
3.    Kohalike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks peaks taastama 2008. aastal neile makstud tulumaksuosa ja tasandusfondi summad, samuti teehooldusele mõeldud 15 protsenti kütuseaktsiisist.

Siim Kiisler (IRL)
1.    Kõigepealt töökohad. Peavad jätkuma toetusprogrammid, nagu piirkondade konkurentsivõime tugevdamine, tööstusalade rajamine ja turismi ettevõtluskeskkonna toetamine. Kui isal on kohapeal töökoht, küll siis on koolides ka lapsi.
2.    Ühendused – internetiühendus ja teed. Jätkuma peab nii suurte teede kui väikeste teede ehitamine.
3.    Vaja on haldusreformi. Omavalitsus peab suutma panna projektidesse omaosalust. Suurematel omavalitsustel sellega probleeme pole. See tähendab, et vaja on tugevamat kohalikku omavalitsust, mis suudaks inimese eest seista ja töökohti luua, mitte ainult laiutada käsi ja öelda, et temast ei sõltu midagi.

Arvo Sarapuu (Keskerakond)
1.    Teeme sellise regionaaltasandi eelarve, et saame maale tagasi postkontori, saame tagasi kaupluse, saame tagasi ühistranspordiliinid, saame tagasi apteegi.
2.    Maaettevõtlust on võimalik riigi poolt soodustada. Väga paljudes riikides viiakse ettevõtlus pealinnast välja. Müügikontorid jäävad pealinna, aga väikseid tehaseid ja tsehhe on kasulikum pidada maal. Soodustame ettevõtlust nii, et on kasulik viia tootmine maale.
3.    Kodulähedane maakool – sellest ei loobu me iial! Mitte iial! Ma ei ütle, et see peab olema gümnaasium. Aga kui me võtame inimeselt ära kodulähedase kooli, siis pole mõtet seal enam elada.

Andrus Blok (Rahvaliit)
1.    Ettevõtlus – kui me vaatame ääremaid, siis on siin palju maad söötis ja samal ajal on väga suur turg Piiteris mõnesaja kilomeetri kaugusel. Inimesed oskavad siin maal kasvatada loomi, juurikaid ja nii edasi. Piiter oleks üks koht, kuhu seda kõike müüa.
2.    Kui ettevõtlus on maal, siis ei ole vaja siin enam sulgeda ühtki kooli. Siin on lapsed, lasteaiad ja koolid.
3.    Taristu tuleb korda teha – teed ja nii edasi.

Tagasi üles