Martin Kala: mõttemängud valijaga

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Kala
Martin Kala Foto: Pm

Meie ajuvaba parteiturg suudab möödaniku vigu eirates edasi tegutseda, kuna valija on otsustanud täitmata jäetud valimislubaduste, korruptiivsete meetmete, ärplemise ja salatsemise koha pealt silma kinni pigistada, kirjutab kolumnist Martin Kala.
 

Miks suhtuvad poliitikategijad publikusse kui ajutusse massi, kuigi edasise poliitilise kursi üle otsustaja on nimelt rahvas? Ehk seetõttu, et eestimaalase aju, mis peaks leidma väljapääse ka kõige äkilisemas olukorras, istub mugavasti teleri ees ja ergastub vaid ette õpitud manipulatsioonide tõttu.

Kui mõttetud on valimislubadused? Suhteliselt uniselt alanud Euroopa Parlamendi valimiskampaania paisus valimiseelsetel nädalatel 2009. aasta mais märkimisväärseks sõnumisajuks kõigist meediakanaleist. Paraku polnud erakondade reklaamsõnumite keskmes mitte Euroopa Liidu küsimused, vaid pigem sisepoliitika – majanduskriisi leevendamine, ettevõtluse toetamine, töökohtade säilitamine ja uute töökohtade loomine; majanduse pööramine kasvule, kõrged toidu- ja kütusehinnad, kahanev ostujõud ning üha suurem vaesusoht.

Erakondade käitumine oli tingitud asjaolust, et samal sügisel leidsid aset  kohalikud valimised. Ometi polnud see õiglane valija suhtes, kes pidanuks saama hinnata kandidaatide võimekust ja kompetentsust asjassepuutuvates küsimustes, panna kandidaate proovile ja valida neid mitte tuntuse, vaid pädevuse pinnalt. Küllap oletati ennatlikult, et võrreldes sisepoliitiliste sõnumitega see lihtsalt ei köidaks valijate meeli. Aga samas ei oodanud ka valija sisulisi teemasid, mis teda hääletama meelitaksid.

Näiteks pääses jõulisemalt Brüsselisse protestikandidaat, kelle kandideerimisotsuse taga olid hoopis suletud nimekirjad. Külma vee sai kraesse aga eelmises koosseisus suurima tulemuse võitnud partei, mis oli valimiseelsetel kuudel pahuksisse läinud valitsusest välja visatud. Väiksemad erakonnad, kel olid mõnevõrra sisulisemad valimisprogrammid, kuid kes oma märksa väiksema toetuse ning noorema eluea tõttu polnud varem europarlamendis olnud, jäid nüüdki tagasihoidlikult ukse taha. Teemadega polnud siin suurt seost.

Asi kisub keeruliseks siis, kui valija, kes küll valimistel lähtus oma isiklikest eelistustest, soovib teada, kui palju on lubatud programmist täide viidud. Valimiste eel on poliitikutel kiusatus anda just selliseid lubadusi, mida valija kõige rohkem ootab ja mis ei pruugi erialaga haakuda või olla teostatavad.

Viibisin äsja Eesti Euroopa Liikumise korraldatud konverentsil, kus üks küsitletuist vastas valimislubaduste täitmise küsimusele jutuga emapalga Euroopasse viimisest. Meenub ka, kuidas üksikkandidaadile heideti ette otsust, millisesse europarteisse ta kuuluma hakkab, kuna väikeses poliitilises grupis polevat tal ei jõudu ega tema tööl mõjukust. Mis sest, et – nagu ta ise arusaadavalt selgitas – saadikuid tikutulega otsivad erakonnad on valmis palju rohkem pakkuma. Tulemuslikumaks võib osutuda selle töö, kellelt oskaks seda eelarvamustele tuginedes oodata.

Ikka musta pori näkku

Eurobaromeetri uuring paljastas 2009. aasta juunis põneva tulemuse: Eestis meenus EP valimiste eelne kampaania 80 protsendile vastanuist, kes «mäletasid erakondade reklaame». Valimisaeg on massipsühhoos ja propagandasõda, kus erakonnad taotlevad «võimalikult paljude inimeste võimalikult sarnast käitumist võimalikult samal ajal». Linnar Priimäel on õigus – isegi Mongoolias ehk tänapäevalgi veel peamiselt nomaadide asustatud hiigelriigis sõidavad parteid ringi ja pakuvad meelelahutust – sõna otseses mõttes poliitikakarusselli –, tuues unustatud maarajoonidesse palagani ja estraadiesinejad, sest igavaid poliitilisi pamflette kasutaks ühe hobuse seljast teise hüppavad mongolid ilmselt vaid lõkkekütteks. Rahvale meeldib tsirkus ja leib, poliitika on aga otsekui veski, mis seda järjest juurde jahvatab. Meelelahutus mahub hubaselt puuduvate teemade ja tulemuste asemele.

Ma ei mõista, miks on Eestis palju nurinat selle üle, mida erakondade kommunikatsioonibürood väljastavad? Nappide reklaami-slogan’ite põhjal võib kinnisilmi väita, et poliitikute profiile vormivad sõltumatud meediameeskonnad.

Valimiskampaaniatele on omane PR-sõnumite loopimine, millel pole otsest seost tööga, mida poliitilistes kodades sisuliselt tehakse. Ivar Tallo kirjutab Sirbis, et reklaam, nagu ka usk, on «loodetava tõelisus». Kui tõene on näiteks mõne teenekama sotsi puhul «Uus algus» või kui tõsiseltvõetav on «Vahetus» või «Aitab!» parteibossilt, kes on nimelt ise tuntud vastuoluliste manöövrite poolest? Plakatiinimesed on vaid kirsikesed koogil, et ostja tähelepanu tõmmata.

Kuid olgu kook kui ilus tahes, ostuni jõudes küsib inimene müüjalt ikka seda, mis maitsega see on. Valimisvaatlejad ja arvamusliidrid võtku kätte ja arutagu sisuliselt erakondade platvorme, selle asemel et lasta riiklikul rahvusringhäälingul korraldada tüütuid tiraade, kus poliitikud oma päheõpitud käibefraase ette vuristavad. Pealegi, kui lubadustel pole tulevikku, pole mõtet teleri ees oma aega raisatagi. Sama hästi võiksime seada valvurid iga koolimaja ukse ette ja üles lugeda need, keda õllepudeliga hääletama meelitati, või imestada lakkamatult selle üle, mitme pensionäri postkasti maandus valimisbrošüüre fotodega muruniidukeist või köögikombainidest. Valimiseelne kriitika ei tohiks keskenduda üksnes loosungeile ja reklaamieetikale, sest nõnda vähendaks see sisuliste valimisteemade ning möödunud lubaduste tulemusaruande tähtsust ka kodanikuühiskonna enda silmis.

Enesekindluse ja süüdimatuse segu kangust arvutades võiks Eesti kuuluda samasse kaalukategooriasse sõpradega Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Valimis­eetilisi katastroofe ei panda tähele ja poliitilised enesetapud meil üldse puuduvad. Kui kaua ja kui süütundetult askeldas näiteks Pärnu linnapea, ametit kuritarvitades?

Lääneeuroopalikus poliitkultuuris kaasneb avalikus sfääris töötamise korral kõrgendatud vastutus. Samuti ei tohi poliitik oma hetkepositsiooni võimu juures kuritarvitada, et uuesti võimule saada. Harjumuspäraseks on saanud, et aja kokkuhoiu mõttes, skandaalide vähendamise eesmärgil, kuid ka hea tava järgimiseks tõmbutakse valimiste eel areenilt tagasi ja vahel lausa tagandatakse end ametist, nagu siseminister Nicolas Sarkozy enne Prantsuse presidendivalimisi. Meil kuritarvitatakse ametis olemist suhteliselt tuima rahuga, kampaanias raisatakse riigi raha. See on võimalik, kuna pahategudel pole tagajärgi.

Mitte ainult massipsühhoos, ajupesu

Jääb mulje, et paljud eestimaalased, kes pole tundlikud poliitikaelus toimuva ebaeetilisuse suhtes, kannatavad justkui oma aju ja selle «peegelneuronite» isetegevuse käes. Kui varem arvati, et peaaju on keha üle kontrolli pidav eraldi organ, siis tänapäeval rõhutavad närviteadlased (Damasio, Ramachan­d­ran, Sacks) seda, et aju on igati osake meie kehast ja vastupidi. Sinna salvestatakse keha plaan, ja kui miskit ei toimi, saadavad kohalikud kehasensorid signaali üles, et ajus tekkinud ebakõla likvideerida.

Näiteks jääb jäseme amputeerimisel aju nn mälukaardile endine kehapilt, mis tekitab keerulise olukorra, kui jalg või käsi endast märku ei anna. Moodne teadus on aga leidnud lahenduse, kuidas oma teadvust trikitada, võttes abiks peegelneuronid.

Need asuvad ajus ja ergastuvad teatud manipulatsiooni tõttu, näiteks siis, kui sarnast käitumist on näha kellegi teise juures. Ja aju arvabki, justkui oleks meie organism ise selle käitumise sooritanud. Peegelneuronite olemasolu kaudu ­seletatakse näiteks imiteerimise ja empaatia mehhanisme, samuti keele omandamist – seda, miks haigutamine on nakkav, või mille alusel õpivad ahvid keelt vastu näitama.

Meie ajuvaba parteiturg suudab möödaniku vigu eirates edasi tegutseda, kuna valija on otsustanud tekkinud ebakõla jätkuvalt ignoreerida ning täitmata jäetud valimislubaduste, korruptiivsete meetmete, ärplemise ja salatsemise koha pealt silma kinni pigistada, elades edasi tundega, nagu poleks midagi juhtunud – nagu oleks kõik jäsemed endiselt omal kohal.

Suurparteide retoorika mõjub aga omakorda neuronite peegeldamisena – nemad juba näitavad, kelle poolt hääletada. Kas ei seleta see igipõlist küsimust, miks üks või teine erakond on üli­populaarne, kuigi sa ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes nende poolt hääletab?

Valijaskonna suutmatus korrektiive teha aitab järeldada, et ka Eestis oleme jõudmas heaoluühiskondlikku arengufaasi, kus meie valikud väljendavad üha rohkem soovi kõike samaks jätta.

Seega pole kodanikuühiskonna asi üksnes kultuurikomiteena valimispillerkaarile hinnanguid anda, vaid jälgida, et see, mida lubatakse, ka tehtud saab. Edasilükkamatu tähtsusega tuleb mõelda ka sellele, kuidas valija pestud ajust peegelneuronid ­eemaldada.

Martin Kala on hea valimistava valvur.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles