Peaks avalikult tunnistama, et olemegi sunnitud osa Eesti piirkondi asustuse mõttes maha jätma, kirjutab majandusgeograaf Hardo Aasmäe.
Hardo Aasmäe: haldusreformi võlu ja valu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haldusreformist on kujunenud poliitiliste arutelude igavesti vinduv teema. Muutuste vajadust nagu mõistetaks, tulemused on aga kesised. Miks? Kõigepealt meenutab haldusreformi käsitlus tuntud lugu elevanti katsuvatest pimedatest. Kes katsub jalga, sellele tundub elevant sambana, kes külge, sellele seinana jne. Ühesõnaga, reformi eri pooled saavad asjast erinevalt aru.
Haldusreform on osutunud sedavõrd mitmetahuliseks ja keeruliseks, et valitsus on seda ilmselt alahinnanud. Samas pole haldusreformi vajadus muude probleemide seas karjuv, mistõttu on seda seni püütud läbi viia justkui muuseas.
Haldusreformi hädad algavad juba ülesande püstitusest, mis on lähtunud ARVEAMETNIKU mõtteviisist. Seetõttu on keerulise ülesande eesmärk äärmuseni lihtsustatud, ühekülgne ja seega väär. Haldusreformi lihtkäsitluses on vaja liita väheneva ja vananeva elanikkonnaga vallad, et saada suuremaid ja elujõulisemaid valdu.
Paraku on sellisel juhul tulemuseks pigem suured ja elujõuetud vallad. Niimoodi võib küll poole vallavalitsuse jao palgaraha kokku hoida, kuid territooriumi suurenemisest tulenevad halduskulud söövad sellegi. Kui lähteülesande püstitamine oleks antud ARVEAMETNIKU kätte, poleks oma aja maailma kõige kõrgemat hoonet, Tallinna Oleviste kirikut kunagi ehitatud. Seetõttu ei saa haldusreformi põhieesmärgiks olla eelkõige kulude kokkuhoid, vaid halduse tõhustamine. Mida siis teha?
Esiteks tuleks tunnistada avalikult, et oleme sunnitud osa piirkondi asustuse mõttes maha jätma. Mõistagi ei taha ükski erakond, ei valimiste eel ega valimiste vaheajal, oma võimalikele valijatele seda Hiiobi sõnumit kuulutada. Paraku teeb üks tänapäevane traktor üksinda ära paarikümne sõjaeelse talupere töö. Suurtootmine põllumajanduses laieneb. Maad on tootmiseks vaja. Samas asendavad masinad põllul ja laudas üha enam inimesi. Metsas müttavad samuti mujalt tulnud masinalised metsaraidurid. ELi kvoodid piiravad tootmismahtu põllumajanduses. Põllumajandusmaid on jäetud sööti ja võsastuma.
Ühesõnaga, ääremaastumine jätkub. Valdade ühendamisega süveneb see veelgi, toites reformivastaseid meeleolusid. Seda võiks tasakaalustada n-ö liikuva halduse juurutamisega. Valla keskuse kaugenemisel võiks käima panna «haldusbussi» nagu vanasti piimaringi või autolavka. «Õhumüügi» (süsihappegaasi) rahast saaks riik ehk osta mõned katsebussid, kuhu mahuks vallavalitsuse vastuvõturuum, perearsti vastuvõtt, sularahaautomaat, kauplus, postkontor, varem tellitud ravimid võiks kohale tuua… Eri päevadel võiks vallavalitsust esindada eri ametnikud, et kõigil poleks korraga vaja autodega mööda valda ringi sõita. Internet aitab kohapeal kõikvõimalikke toiminguid teha. Ühel päeval sõidaks kohale vallavalitsus ja pood, teisel päeval perearst ja apteek, kolmandal… Võib-olla võiks seda mõttepoega edasi arendada.
Teiseks tuleb arvestada, et rahvastik ei hõrene kõikjal. Suuremates linnastutes see pigem tiheneb. Võimu tsentraliseerimine neis piirkondades kipub võimu võõrandama. Loode-Eestis peaks võimu hoopiski hajutama. Harju maakonna võiks jagada kolmeks: Ida-Harju maakond keskusega Maardus, Lääne-Harju keskusega Keilas (Sauel); Tallinn vajaks pealinnaseadust ja maakonnaõigusi, laiendades linnaosade omavalitsusõigusi.
Haldusreform peab olema kooskõlas riigiorganite haldustegevusega. Seega tuleb taas läbi vaadata maavalitsuste roll. Aastatega on nende ülesandeid ilma kindla plaanita omasoodu kärbitud. Samas arendavad ministeeriumid ja ametid oma tegevuse territoriaalset võrgustikku, halduse ja regionaalarengu vajadusi arvestamata.
Need arengud on sageli vastuolus tõhusa haldusega, meenutades nõukogudeaegset ametkonnastumist, mida omal ajal juurutasid üleriigilised (-liidulised) ministeeriumid ja ametkonnad. Võib-olla on siiski tõhusam pigem maavalitsuste tugevdamine, mis toimiksid võimalikult ulatuslikult riigivõimu piirkondliku täidesaatva organina. Tõhususe vaatepunktist tuleks suurendada maavalitsuste rahalisi võimalusi regionaalarengu toetamiseks. Regionaalarengu poliitika ja haldusreform peavad toimima käsikäes nagu vask ja parem käsi, mis teavad, mida nad teevad.
Ilmselt tuleb muuta kohalike võimuorganite valimissüsteemi. Loobuda võimude lahususest ja proportsionaalsest valimissüsteemist, mida meie põhiseadus ei nõua. Praegu kopeerib kohalike omavalitsuste kujundamise süsteem riiki. Valimistel pressitakse peale erakondlikke nimekirju, kuid igas metsakülas selle juurutamine lihtsalt ei õnnestu. Surve on nagu Nõukogude ajal. Tahad valituks saada, astu parteisse. Paraku pole see väga mõistlik. Kohalike omavalitsuste ülesannete hulgas ei ole kuigi palju poliitilist. Vaevalt et kesk- või reformierakondlik lumetõrje teineteisest erinevad. Eks see toimu ikka loodusseadustest lähtudes. Isegi Nõukogude ajal, kui peaaegu kõik muudeti poliitiliseks, ei voolanud kanalisatsioonis parteiline solk ja väljaheited. Äärmisel juhul võis partei innustada sibivedajaid ja kanalisatsioonitöötajaid plaani ületama.
Seetõttu oleks kohalikel valimistel mõistlik üle minna enamusvalimistele. Iga küla või külakond (kui külad on väga väikesed) valib volikokku ühe saadiku, kes samas on ka külavanem. Sisuliselt külavanemate kogu valib vallavanema. Vallavolikogu esimeest pole vaja. Vallavanem juhatab ka volikogu. Tuleb odavam. See kaotaks ära ka külavanemate ebamäärase seisundi. Linnades võiks valimine toimuda asumite kaupa. Kui palju satub volikokku erakondade liikmeid ja kas nad fraktsioneeruvad või koalitsioneeruvad, sõltub kohalikest oludest.
See toob kaasa ääremaade mõningase üleesindatuse, mida on paratamatult vaja. Praegu on valdade ühinemiskartused seotud paljuski suuremate asulate tähtsuse kasvuga. Olgu võimul milline erakond tahes, osutub määravaks valijate arv. Kui valla keskasulaks on väikelinn, alev või alevik, kus on peaaegu pooled valijad, kipuvad eelarve otsused tahes-tahtmata keskust soosima. Ühinemiskartuste vähendamiseks sobiks kirjeldatud valimiskord paremini kui praegune.
Haldusreformi läbiviimine vajab valitsuse tasemel teistsugust korraldust. Praegu vastutab selle eest sisuliselt siseministri abiminister. Tema on alaline patuoinas haldusreformi vindumise pärast. Paraku ei saa ta praeguses olukorras kuidagi olla edukas, sõltumata sellest, kes seda kohta täidab. Sisuliselt peaks regionaalarengu ja haldusreformi minister olema valitsuses portfellita minister, kes asendab peaministrit tema äraolekul.
Samuti vaatab ta läbi kõik eelnõud regionaalarengu ja haldusreformi vaatepunktist. Heaks eeskujuks on Liia Hänni kunagised volitused portfellita ministrina omandireformi läbiviimisel. Praeguse korralduse juures haldusreformist asja ei saa. Paraku on ministri edukaks tegevuseks vaja eelnevat kokkulepet haldusreformi eesmärkide ja ülesannete asjus. Tänini seda pole.
Kuna tegu on poliitilise miiniväljaga, siis peab kõnealune minister olema valmis ka oma poliitiliseks hukuks.