Sven Mikser: parempoolseid huvitab ainult püramiidi tipp

Sven Mikser möönab, et Eesti ei saa endale veel mõnda aega lubada samasuguseid sotsiaalprogramme nagu Põhjamaad. Foto: Mihkel Maripuu

Sotsiaaldemokraatide esimees Sven Mikser (37) ütleb, et Põhjamaade traditsioonilisest paremerakonnast tuleb marssida veel tükk maad paremale, et jõuda Eesti vasakpoolseteni.

Te kandideerite Järva- ja Viljandimaal, mitte aga Harju- ja Raplamaal, kus on üles seatud Ansip ja Laar. Miks lasite käest võimaluse valikuks enda ja võimuparteijuhtide vahel, kui ise hiljuti teatasite, et nende valimiste suurim vastasseis on Reformierakond vs sotsid?

Mu kodumaakonna leht Järva Teataja küsis juba siis, kui sotside esimeheks kandideerisin, ega ma ometi nende juurest ära ei lähe. Saanud eelmisel korral üle 4000 hääle, on minu meelest aus anda samadele valijatele samas ringkonnas võimalus mu nelja aasta tööd hinnata.

Mõned erakonnad on tõstnud oma esinumbreid nagu malenuppe mööda Eestimaad ümber. See ei ole valija suhtes päris korrektne käitumine.

Kas nende valimiste põhivastasseis ikka on sotside ja Reformierakonna vahel? Kära kostab küll palju rohkem teljelt Keskerakond-Reformierakond.

Sotside eesmärk ei ole kunagi olnud kära teha. Arvan, et vastasseis on väga tõsiselt ikkagi kahe lähenemise ja suhtumise vahel.

Sotsid ei ole oma kriitikas destruktiivsed ja selles mõttes on mulle ka ette heidetud, et miks me ei ole nii kriitilised varem tehtu suhtes kui näiteks Keskerakond. Kuid me ei lähe edasi, selg ees – ei vaata kogu aeg minevikku ega otsi sealt vigu, me tunnistame, et ka paljud asjad, mida minevikus on tehtud, on olnud õiged.

Aga uus aeg, tulevik nõuab jällegi värskeid lahendusi. Kui mingisugune lahendus oma lihtsuses oli Eestile sobiv siis, kui meie haldusvõimekus oli väike, siis ei pruugi see enam olla sama sobiv nüüd, kui meie haldusvõimekus on kasvanud ja maailm meie ümber on muutunud. Peaksime olema valmis keerulisemateks ja põhjalikumateks lahendusteks. Seda see meie paljukiidetud ja paljukirutud loosung «Uus algus» tähendabki.

Üritate olla mitte Ansipi ega ka Savisaare paadis, vaid hõljuda kusagil vahepeal – või nende kohal?

Me oleme sotside paadis. Ega me ei olegi kellegi mugavuspartner, vaid täiesti iseseisev suurus Eesti poliitikas ja peame selleks tulevikus veel üha enam saama. Olen kindel, et saame ka.

Praegu räägitakse ju väga palju sellest, milliseid meetmeid ja toetusi erakonnad lubavad ja kas need on finantsiliselt jätkusuutlikud. Kuid ei ole mõtet muudatustega mängida, nii et kokkuvõttes jääb tulemus samaks. Reforme ja ümberkorraldusi on mõtet teha siis, kui nad tulevikus loovad meile täiendavat konkurentsivõimet, kui nad toovad tulevikus tulu või aitavad kokku hoida kulutusi.

Selles mõttes väidan, et kõik meie suured ideed ja kavandatavad meetmed ongi suunatud sellele, et tulevikus oleks meil elu parem, oleks riigil vähem kulutusi ja rohkem tulusid.

Neil valimistel on palju rohkem üksikkandidaate kui varem, on ka roheliste nn vabatmeeste skeem – eesmärgiga tuua riigikokku uusi inimesi, kes pole peaaegu millegagi seotud...

Kuidas ei ole? Nad kandideerivad erakonna nimekirjas, nad on selle erakonna kandidaadid.

Kas üritate ka teatud määral selle lainega kaasa sõita või positsioneerite end pigem kaua tegutsenud, kogenud poliitikuna?

Mõlemad on brändingunipid, millel ei ole asja sisuga palju tegemist. Need, kes reklaamivad end sellega, et nad teevad poliitikat mittepoliitiliselt või et nad on poliitikud, olemata poliitikud – nii nagu tegi Indrek Tarand eurovalimistel –, eksitavad samamoodi valijat nagu peibutuspardid.

Poliitikat on võimalik teha ainult poliitilisel viisil. Olümpiamedalit ei saa võita, olemata sportlane. Samamoodi – osaledes parlamendivalimistel, ollakse poliitik.

Kas inimesed saavad sellest aru, et erakonna nimekirjas ei saa olla sõltumatu, või läheb see knihv läbi?

Minevikus on see mõnikord läbi läinud, mõnikord mitte. Aga tavaliselt õnnestub see ainult ühe korra.

Samas, kas praegused parteid pole mitte mõnevõrra ka ära teeninud, et nende mugavat äraolemist selliste vahenditega torgitakse?

Küsimus pole niivõrd mugavas äraolemises, vaid pigem selles, et parteid on teinud endale ise reeglid ja leiutanud sellise oma maailma, üritades reeglite muutmise läbi oma võimu põlistada. Sellega tulistasid parteid endale jalga europarlamendi valimistel – üritasid tekitada reeglitega manipuleerides endale soodsamat positsiooni. See kinniste nimekirjade skeem. Arvan, et rahval on pigem selles mõttes põhjust olla skeptiline.

Samamoodi see, kuidas parteid ühest küljest kehtestavad endale reegleid, mis peaks tagama rahastamise aususe ja läbipaistvuse, aga samas teise käega otsivad kanalit, kuidas sellest mööda hiilida. See on silmakirjalikkus, mis pigem tekitab pettumust ja võõrandumist.

Kui Toomas Hendrik Ilves kandideeris kunagi Tallinna volikogusse, siis küsisin temalt, kuidas tema tegevus volikogus välja hakkaks nägema – et ilmselt võtab ta sinna kaasa The Economisti vms. Mõningal määral võib teie puhul tõstatada sama küsimust: kuivõrd suudate end leida uuesti väljaspool välis- ja julgeolekupoliitika teemat? Parteijuht, peaministrikandidaat peab suutma tegeleda kõigega, sealhulgas majandus- ja sotsiaalpoliitikaga.

Enne valimisi üldiselt küsitakse poliitikutelt strateegilist visiooni. Ja siis lähevad needsamad ajakirjanikud tihtipeale järgmise küsimusega mingi 30-leheküljelises manifestis leiduva omadussõnani ning üritavad selle kallal norida, et mingit detaili leida.

Peaminister ega erakonna juht ei pea olema mikromänedžer. Meil räägitakse, et väga hea rahandusminister on see, kes suudab ise kalkulaatoril arvud kokku lüüa ja öelda, kas Exceli tabelis on mingi arvuga eksitud. Mina arvan, et ei ole. Üldjuhul on paremad riigimehed sellised generalistid, kes suudavad näha suurt pilti.

Samal ajal ma ei arva, et väikesed küsimused oleksid tarbetud või igavad. Olen omal ajal olnud Paide linnavolikogus ja see oli väikelinna patrioodina erakordselt põnev. Küsimus, kuidas Eesti sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus tagada, kuidas tulla toime piiratud ressursiga ja tagada ikkagi kvaliteetne arstiabi ja väärikas vanaduspõlv – see pole kindlasti igav või tähtsusetu.

Suurest pildist kõneldes näib üks põhiteemasid olevat Eesti tulevase heaoluühiskonna visioon. Kas liikuda Põhjamaade mudeli poole, kus on suurem valmisolek jagada SKTd avaliku sektori kaudu ümber, riik on ehk hoolivam, kuid ka palju kontrollivam? Või me ei lähe ikkagi seda teed, sest ka praegused võlakriisid mujal Euroopa maades näitavad, et ülesehitatud kallid süsteemid ei pruugi olla kestlikud?

See on ääretult hea küsimus. Ma arvan, et me ei suuda teha seda, mida Põhjamaad tegid 1960.–1970. aastail. See on üsnagi ilmne. Samal ajal on ka ilmne, et ühiskonnamudelina on nad meile eeskujuks. Ka praegune peaminister küsis neli aastat tagasi telereklaamides inimestelt, kas nad tahavad saada sama palju palka või pensioni kui Soomes või Rootsis. Ta ei küsinud, kas nad tahavad olla sama avatud ja arenenud kui Singapur. Me oleme endale ikkagi mudelina seadnud eeskujuks põhjamaise ühiskonnakorralduse, mitte ainult vasakpoolsed parteid, vaid ka parempoolsed.

See ei tähenda, et peame ilmtingimata püüdlema sinnapoole, et meie töötutoetused või pensionid oleksid nominaal­ses vääringus sama kõrged. See peaks tähendama, et teatud lõhed, näiteks palgaerinevused, oleksid meil sama väikesed. See on meile ka jõukohasem.

Teine küsimus, mis veel rohkem eristab meid ja valitsuserakondi, on lähenemine inimvara probleemile. Öeldakse, et me ei ole nii tootlikud, me ei loo nii palju lisandväärtust, ja selles kontekstis räägitakse palju «targast tööst». Mulle aga tundub, et paremerakonnad on väga kitsalt ja mõnevõrra ekslikult keskendunud teadus- ja arendustegevuse ning ka hariduse kõige ülemisele osale. Nad üritavad luua mitte millestki tugevat ja laia püramiidi tippu.

Ütlesin ka oma sotside konverentsi kõnes, et kidura tüve ja hõreda võra otsas ei ole võimalik kasvatada lopsakaid vilju. Meie arvates tuleb keskenduda inimvara väärtustamisele püramiidi alumisest otsast peale, juba alusharidusest peale, seejärel kõigile kättesaadav põhi- ja huviharidus jne.

See tähendab, et tulevikus on rahvas keskmiselt tootlikum, keskmiselt tervem, vähem kriminogeenne. Siis vähenevad meie ebavajalikud kulutused ning ka maagiline näitaja, summaarne SKT kasvab.

Ühe Põhjamaa, Taani Danske panga peaanalüütik Lars Christensen hoiatas hiljuti Postimehe usutluses, et ärge ometi hakake ehitama kulukat sotsiaalsüsteemi enne, kui olete saanud piisavalt jõukaks. Kas me ei kujutle end ikkagi liiga hõlpsalt samas kontekstis?

Ei kujutle. Me ei taha üle varju hüpata. Me ei arva, et Eesti saaks endale kohe lubada samasuguseid sotsiaalprogramme nagu Põhjamaad – või et need üldse kunagi hakkavad samas mahus olema.

Võib ju oletada vastupidist stsenaariumi – hoopis nemad peavad enda omi kärpima.

Ilmselt peavadki. Aga käärid on ikkagi liiga suured. Põhjamaade traditsioonilisest parempoolsest, konservatiivsest erakonnast tuleb marssida veel tükk maad paremale, et jõuda Eesti vasakpoolseteni. Need ei ole vastandlikud lähenemised. On täiesti võimalik, et Põhjamaad peavad oma mitte päris jätkusuutlikku sotsiaalpoliitikat koomale tõmbama ja meie peame sinna näiteks aktiivsete tööturumeetmete abil oluliselt rohkem panustama. Ja isegi siis jäävad käärid veel päris suureks.

Seni ilmunud: «Andrus Ansip: ka praegune valitsus tegi vigu», 31.01; «Jaan Toots: ma kukun alati ülespidi!», 02.02; «Mart Laar: kõik erakonnad lubavad üsna palju», 03.02