Catlyn Kirna: Eesti välispoliitika – selge, et midagi pole selge

Välisministeeriumi ees Eesti, Euroopa Liidu ja NATO lipud

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor Catlyn Kirna kirjutab Postimees.ee Riigiteaduste Valimisblogi artiklis, et suurte eesmärkide täitumise tõttu pole Eestil enam välispoliitikat ja erakondade valimisplatvormide järgi ei tundu muutusi tulevat.

Eestil ei ole juba pikemat aega välispoliitikat. Liitumine Euroopa Liidu ja NATOga oli nii suur eesmärk, et selle täitumisel uusi mõtteid leida ei ole õnnestunud. Eesti on toetanud Gruusiat, ajanud Euroopa asja Valgevenes, Ukrainas, rääkinud Läänemere koostööst ning Venemaast.

Meil on aktiivne välissuhtlus, ÜROs oleme suutnud üht-teist korda saata ning siin-seal midagi toimub. Kas peale valimisi tuleb aga ka kirja pandud korralik välispoliitika?

Erakondade mõtted

Erakondade platvorme vaadates tundub, et suuri muudatusi valimistega ei tule, olenemata sellest, kes võimule saab.

Kui me võime eristada erakondi majanduse, hariduse, sotsiaalküsimuste ja mitmete teiste teemade järgi, siis välispoliitikas tundub kandidaatidel olevat samad mõtted. Kõigil on välispoliitika jaoks küll oma blokk olemas, aga sealsed ideed on juba teada.

Kõik peavad oluliseks koostööd põhjanaabritega, Venemaa küsimusega peab tegelema, mõni tahaks piirilepingu küsimust taaselustada, kõigil on aga veendumus, et Eesti peaks ennast rahvusvahelisel areenil nähtavamaks tegema. Eesti peaks olema aktiivsem OECDs, NATOs ja Euroopa Liidus. Olgu see aktiivsus siis «rahvuslik-konservatiivselt» meelestatud või niisama edulugusid pajatav.

Kuidas seda kõike saavutada, peaks selguma valimiseelsetes debattides. Siiani toimunud arutelud ning näiteks ETV valimisstuudio debatt ei ole vastuseid andnud. Kuna julgeolek, kaitse-ja välispoliitika on arutluse all koos, ei suuda viimane teiste tagant välja murda ning seetõttu räägitaksegi pigem julgeolekust ja kaitsmisest.

Vaadates näiteks tagasi valimisstuudiole, siis peamised teemad olidki sõdurid ning Venemaa. Kuidas kaitsta riiki, mida teha meie sõduritega ning kas meie välispoliitika on arenemas või tegeleme vaid välissuhtlusega?

Kuidas välispoliitikat reaalselt kujundada, selles osas ei ole lahkarvamusi, sest arvamusi ei tundu üldse olevat.

Millist välispoliitikat siis vaja?

Võib ju öelda, et need arutluse all olnud teemad ongi olulised ja muu ei ole. Milleks meile mingi müstiline välispoliitika dokument?

Me juba teame, et Venemaa on oluline ning meie sõdurid on samuti tähtsad. Aga sellest vaevalt piisab, kui soovime rahvusvaheliselt oma positsiooni parandada ja suuremat rolli mängida (nagu viitavad kõik erakonnad).

Alustame koostööst naabritega. Kas Briti peaministri pakutud Põhjariikide koostöö on mõistlik? Kas peaks rohkem panustama Läänemere koostöösse? Sellisel juhul võiks selleks olla plaan ning me võiksime võttagi selle küsimuse oma välispoliitika eesmärgiks.

Mida me võtame ette Gruusia, Ukraina, Valgevene, Moldova suhtes? Kui Leedu on juba pikemat aega avalikult teatanud, et idapoolsete sõprade toetamine on neile oluline, on meie huvi olnud isikupõhine.

Marianne Mikko ajas Brüsselis Moldova asja, Laari lemmik on olnud Gruusia. Kui Eesti tahab mingit välispoliitilist suunda leida, siis siin on võimalus - meie olemegi mitmete sõprade jaoks aken Euroopasse ning nende moraalne abi ja eeskuju.

Võimalusi on veel palju, alates süstemaatilisest tööst Euroopa Liidus nii ametnike kui ka poliitikute tasandil kuni kultuuri- ja majandussidemete välispoliitikaga seostamiseni. Oli ju alles hiljuti küsimus Eesti ja Valgevene suhete teemal – kas meie kaubanduslik tegevus on kooskõlas meie ideaalidega?

Lõppude lõpuks oleks aga tore kõik see kuskile kirja saada. Tore oleks vaadata, et meie välispoliitika on mingilgi määral läbi mõeldud ning see on kõigile teada. Ehk on välispoliitika elluviijatelgi sellest kasu.

Mis mina teha saan?

Meil kõigil on erakonnad või kandidaadid, kes meile meeldivad. Või erakonnad-kandidaadid, kes kuidagi ei meeldi. Kõik nad käivad mööda Eestit ringi, kohtuvad inimestega, vastavad küsimustele.

Võiks ju neilt küsida, mis on nende plaanid ja kuidas täpselt hakkab juhtuma see kõik, mis nad oma programmi kirja on pannud. Kuidas saab Eestist aktiivne maailmariik, kes on naabrite suur sõber ning kaitse kõige halva vastu?

Minge, küsige ja kui vastust ei saa, ehk jääb küsimus meelde ning järgneva nelja aasta jooksul pannakse välispoliitika paika ja meil on üle mitme aasta jälle eesmärgid.

Tagasi üles