Pole põhjust arvata, nagu oleks Eesti ühiskond demokraatia mõranemise suhtes immuunne või eriliselt kaitstud. Demokraatia kitsaskohtadel on omadus kriitilistes olukordades mitte ainult süveneda, vaid ka laieneda teistesse valdkondadesse, kirjutab füüsik ja politoloog Peet Kask.
Detsembri alguses avaldas ajakirja Economist ekspertrühm oma kolmanda raporti demokraatia indeksist. Seda antakse välja kaheaastase intervalliga. Economisti indeks pole ainus omataoline, ent detailsuse, nõudlikkuse ja kogu maailma hõlmava andmekogumise poolest pole sel võrdväärset konkurenti.
Demokraatiale antakse hinnang 60 küsimuses viies valdkonnas: 1) valimised ja pluralism, 2) valitsuse funktsioneerimine, 3) osavõtt poliitikaelust, 4) poliitiline kultuur, 5) kodanikuõigused. Raportid katavad pea kogu maailma – 165 riiki, Eesti kaasa arvatud.
Demokraatia taganemas
Economisti viimase raporti põhisõnum on demokraatia indeksi tagasiminek kogu maailmas.
Täisdemokraatlikuks liigitatud riikide arv on vähenenud 30-lt 26-le (väljalangejad on Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka ja Sloveenia). Keskmine skoor on kahanenud kõigis regioonides, aga suurimad langejad on just Euroopa riigid. Lääne-Euroopa keskmine skoor on vähenenud 8,61-lt 8,45-le ning Ida-Euroopas 5,67-lt 5,55-le. Mis lahti on?
Põhjused, millega eksperdid seletavad demokraatlikkuse üldist tagasiminekut, on järgmised. Esiteks, 2008. aastal alanud globaalne finantskriis on nõudnud valitsustelt tavalisest suuremat sekkumist majandusellu. Eelarvetasakaalu hoidmine põrkub rahvahulkade vastuseisule.
Valitsustel on tavalisest suurem kiusatus kontrollida meediat ja reguleerida meeleavaldusi. Oht kaotada töökoht on allutanud ajakirjanikke enesetsensuurile. Populistlike erakondade toetuspind kasvab, immigrantidevastased meeleolud leiavad kõlapinda isegi väga vanade traditsioonidega demokraatiates.
Demokraatia legitiimsust on kahandanud ebaõnnestunud katsed juurutada demokraatiat välise sõjalise sekkumise kaudu Afganistanis ja Iraagis. Võitlus rahvusvahelise terrorismiga on võtnud ohvreid demokraatlike vabaduste arvelt. Tagasilööke on saanud Lääne-Euroopa katsed multikultuursete ühiskondade ehitamisel.
See kõik on taust. Kuidas konkreetselt mõranevad demokraatiad erinevates piirkondades, demokraatlikkuse erinevatele astmetele jõudnud riikides – see kirjeldus pakub minu arvates enim huvi. See on väga pragmaatilise väärtusega ekskurss. Pole põhjust arvata, nagu oleks Eesti ühiskond demokraatia erosiooni suhtes immuunne või eriliselt kaitstud.
Suurima kukkumise juhtumid
Viimasel kahel aastal kaks kõige suurema demokraatia indeksi kukkumise läbi teinud riiki on Madagaskar ja Fidži. Madagaskaril kukkus skoor 5,6-lt 3,9-le, Fidžil 5,1-lt 3,6-le. Mustrid on omavahel kaunis sarnased.
Madagaskaril võeti 2009. aasta alguses sõjaväelise riigipöördega võim valitud presidendilt Marc Ravalomananalt. Üleminekuvalitsus pole täitnud lubadusi jagada võimu opositsiooniga. 2010. aasta novembris peeti küll uue põhiseaduse referendum, ent peamised opositsioonirühmitused on seda boikoteerinud ning rahvusvahelised vaatlejad loevad referendumit õigustühiseks.
Fidžis toimus riigipööre aprillis 2009. Sõjaväelise riigipöörde eesotsas oli tol hetkel valitud president Ratu Josefa Iloilo, aga ta muutis põhiseaduse, taastas eelmisel päeval kukutatud peaministri võimu kogu uueks ametiajaks ning piiras ajakirjanduse õigusi sündmuste kajastamisel. Rahvusvahelise üldsuse nõudmistele uued valimised korraldada on president vastu seisnud, nii et neid pole oodata enne 2014. aastat.
Lääne-Euroopa
Lääne-Euroopa 21 riigist on demokraatia indeks kukkunud tervelt 15s. Kõige silmatorkavamaks negatiivseks tendentsiks on parempoolsete ja antiimmigrantlike jõudude tugevnemine (näidetena on toodud Rootsi ja Taani). Silmatorkav on ka rahulolematuse kasv oma maa poliitilise süsteemiga, mida ilmekalt väljendab järsult vähenenud usaldus poliitiliste institutsioonide (sh parteide) vastu.
Erilist kajastamist leiavad raportis need kolm lääneriiki, kes kukkusid täisdemokraatiate klassist lonkavate demokraatiate hulka (allapoole 8 palli, st Eestiga samasse klassi). Need on Prantsusmaa, Itaalia ja Kreeka.
Prantsusmaal on elanike usaldus parteide ja valitsuse vastu madalseisus (vastavalt 9 ja 12 protsenti). Rahulolu demokraatiaga on arenenud riikide hulgas üks madalamaid. Prantsusmaa presidendil on palju võimu ning ekspertide hinnangul on Sarkozy autokraatne ja domineeriv stiil õõnestanud demokraatlikke traditsioone selles riigis.
Itaalias hinnatakse pöördeliseks hetkeks Berlusconi võimuletulekut, mis on meedia tasakaalust välja viinud. Lisaks sellele, et Berlusconi eravalduses on gigantne, kolme telekanaliga Mediaset, on ta valitsuse kontrolli alla võtnud ka riikliku ringhäälingu (RAI). On märgata poliitilist survet sulgeda vasakpoolseid programme, mis Berlusconit kritiseerivad.
Kreekas on püsivalt madal hinne valitsuse funktsioneerimise ja poliitilise kultuuri valdkonnas. Kõrge korruptsioonitaseme mõjul langeb elanike usaldus riigi institutsioonide vastu.
Ida-Euroopa
Kõige madalama skooriga Euroopa riigid on Aserbaidžaan (3,2) ja Valgevene (3,3). Suurim kukkuja Euroopa riikide hulgas on aga Ukraina (indeksi langus 6,9-lt 6,3-le). Ukrainast on meie lehtedes küllalt palju juttu olnud. Vähem on meil räägitud Balkani riikidest, kus indeks on kukkunud kuni 0,4 ühikut.
Erilist tähelepanu on raportis aga pööratud hoopis Ungarile. Arvuliselt pole langus üldse nii tähelepanuväärne (indeks kukkunud 7,4-lt 7,2-le) kui sündmused ise. Viimastel nädalatel on Ungarit seoses ajakirjandusvabaduse piiramisega hakatud ka Eesti lehtedes kajastama, aga demokraatia kiire erosioon on kestnud juba mitu kuud.
Pöördeks Ungari poliitikas kujunesid parlamendivalimised 2010. aasta aprillis. Varasem sotsialistide juhitud valitsus oli juba enne globaalset finantskriisi oma poliitilise kapitali ammendanud. Pööre paremale oli järsemast järsem.
Valimistel võimule tulnud paremkonservatiivne Fidezs naudib kahekolmandikulist parlamendienamust. Fidesz pole ainus parempoolne partei, kel valimistel hästi läks. Veelgi parempoolsem parlamendipartei on Jobbik. Jobbiku taust on värvikas.
Üks juhtfiguuridest, jurist Krisztina Morvai on maailma kultuurilukku läinud oma kirjaga Iisraeli suursaadikule jaanuaris 2009, vahetult pärast sõja puhkemist Gazas: «Ainus viis, kuidas rääkida teiesuguste inimestega, on Hamasi stiil. Soovin kõigile teile, te täitanud vastikud mõrvarinäod, tuliseid Hamasi suudlusi!» (autori tõlge eraldi allikast – see kiri pole Economisti raportis ära toodud). Kindlasti ei veena sellised kirjad adressaati, küll aga võivad kasvatada rahvusradikaalide valimistoetust kodumaal.
Jobbik on taaselustanud natsismiaegse Ungari kaardiväe sümbolid (mille all tapeti Ungaris tuhandeid juute), tarvitades neid valvereididel mustlaste asurkondades. Ungaris on ungarlasi 95 protsenti, mustlasi kolm protsenti. Jobbiku häältesaak Euroopa Parlamendi valimistel juunis 2009 oli 14,8 protsenti. Parlamendivalimisteks aprillis 2010 oli see tõusnud 19,3 protsendini.
Peaministripartei Fideszi üks esimesi samme oli hakata põhiseadust parandama. Teiseks, riigi tähtsamad ametikohad, mis varem olid sõltumatud, on nüüd mehitatud parteisõduritega. Nii on läinud presidendi, riigikontrolöri ja riigi meedianõukogu juhi ametikohaga. Parlament on piiranud konstitutsioonikohtu õigusi eelarve küsimustes. Meedia suukorvistamine on Ungari viimaseid uudiseid, mis Economisti raporti ilmumise ajal alles oma aega ootas.
Meediavabaduste piiramine on raporti andmetel tõsine teema pea kõigis Balkani riikides endise idabloki territooriumil. Enamikule neist on omased sellised nähtused nagu ajakirjanike hirmutamine või subsiidiumid riigi kontrollitavale meediale.
Albaanias ja Makedoonias tuleb ette vägivallaakte ajakirjanike vastu. Serbias võeti 2009. aastal vastu uued meediaseadused ilma avaliku debatita. Peatoimetajaid määratakse poliitilisel alusel. Vägivallajuhtumid ajakirjanike vastu jäävad tavaliselt uurimata. Rumeenias loeb valitsus meediat koguni ohuks rahvuslikule julgeolekule.
Poola valitsus püüab kohalikku ringhäälingut allutada rahandusministrile. Valitsussõbralike korporatsioonide turuosa püütakse kasvatada sõltumatute arvel. On küsitavaid kohtuotsuseid sõnavabaduse valdkonnas. Julgeolekujõud ahistavad uurivaid ajakirjanikke.
Eesti
Otseselt Eesti kohta on Economisti raportis vähe uudist – indeksi väärtus on endine (7,7 punkti kümnest võimalikust); riikide edetabelis oleme tõusnud 37. kohalt (kus olime 2008. aastal) uuesti 33. kohale (kus olime 2006. aastal). Kahe aastaga on mõned riigid tahapoole libisenud.
Õieti on see mulle veidi üllatav, et Eesti indeks pole allapoole nihkunud. Põhjust just nagu oleks. Sisemaist kriitikat on pälvinud näiteks nn mässuseaduse vastuvõtmine juunis 2009, valitsusparteide katse manipuleerida kohalike valimiste tulemusi valimisseaduse muutmisega (mis siiski soovitud tulemust ei andnud) ning hiljutine allikakaitseseadus.
Eesti peamised demokraatia probleemid on poliitikast osavõtu valdkonnas (Eestile antud hinne on 5,0 – esimese viiekümne seas on vaid kolm riiki, kelle hinne selles kategoorias on veel madalam). Need Economisti testküsimused, mille alusel meie hinne madalal püsib, on järgmised.
Parlamendivalimistel osalejate protsent, mis arvutatakse kogu valimisealisest elanikkonnast. Kas etnilistel vähemustel on piisavalt autonoomiat ja kaalu mõjutamaks poliitilist protsessi.
Erakondades osalemise protsent kogu rahvastikust. Inimeste huvi poliitika vastu. Valmidus osaleda rahumeelsetes demonstratsioonides. Kas valitsus teeb tõsiseid pingutusi, et edendada poliitikast osavõttu – erilise luubi alla võetakse diasporaa osavõtt.
Eestivenelaste staatus ongi meie demokraatia kõige nõrgem koht. Eestis peetakse enesestmõistetavaks, et eestivenelased on poliitilisest elust kõrvale tõrjutud. Mõte, et valitsus peaks tegema tõsiseid pingutusi nende kaasamiseks poliitilisse ellu, on ikka väga võõras.
Sellega seonduvad usaldamatuse küsimused. Economisti testis on õige mitu küsimust ühiskonnasisese usalduse kohta. Demokraatia püsimiseks on lihtsalt vaja piisavalt kõrget usalduse taset. Demokraatliku riigi poliitikud on harjunud, et võim käib ühe partei või koalitsiooni käest teise kätte. Ühe või teise erakonna võitu valimistel ei peeta seal katastroofiks.
Demokraatia kitsaskohtadel on omadus kriitilistes olukordades mitte ainult süveneda, vaid ka laieneda teistesse valdkondadesse. Columbia ülikool sovetoloog Sewerin Bialer sõnastas selle mulle 1994. aastal ühes vestluses nii: «Seni kuni venelased end Eestis kindlalt ei tunne, pole ka eestlastel põhjust end kindlalt tunda.»
Usaldamatuse juured
Kakskümmend aastat tagasi oli eestlaste ja venelaste omavaheline usaldamatus inimlikult mõistetav. Venelased kartsid etnilisele pinnale kantavat kättemaksu Nõukogude režiimi kuritegude eest minevikus, eestlased panid pahaks venelaste vastuseisu iseseisvuse taastamisele.
Eesti mõistes oli liberaalne poliitik see, kes pidas lugu Milton Friedmani majandusteooriast, mitte aga see, kes pidas väärtuseks eestivenelaste kaasamist poliitikasse. Usaldamatusel oli aga juba siis ka teine dimensioon, mis samuti tänaseni elus on püsinud. See on vahetegemine «õigete» ja nende teiste eestlaste vahel, keda õigete hulka ei arvata. Valged eestlased kommarite, savisaarlaste ja punaprofessorite vastu.
Kakskümmend aastat on aeg, mille jooksul olukord võiks olla muutunud. Ei saa öelda, et olukord üldse muutunud pole, aga märke, et valitsus eestivenelaste poliitikasse tulekut kuidagi tagant õhutaks, küll märgata pole.
Eestis on ümmarguselt 100 000 kodakondsuseta isikut, mispuhul Amnesty International soovitab Eesti valitsusel ratifitseerida 1954. aasta kodakondseta isikute staatuse konventsioon ning 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon. Eesti valitsus nende aktidega ühineda ei taha ning nimetab oma kodakondsuseta isikuid igaks juhuks «välismaalasteks» või «määratlemata kodakondsusega isikuteks» – just nagu see midagi päästaks.
Lähenevate valimiste eel on vene kaart jälle lauale käidud. Rõhk on kahjuks ikka sellel, et eestivenelased on oht meie rahvuslikule julgeolekule, mitte sellel, et nende kõrvaletõrjutus võiks olla turvarisk.
President on juba enne valimisi välja öelnud, et seni kuni Savisaar on Keskerakonna esimees, Keskerakonnal valitsusse asja pole. President võis Savisaare rahaküsimistele oma hinnangu anda, aga kas seejuures oli vaja valimisi invaliidistada?
Jalgpalli näitel: kohtunik on ühe meeskonna kaptenile öelnud, et te võite mängus kui tahes palju väravaid lüüa, mina ühtki neist niikuinii ära ei loe. Kas see on jalgpall, mis pärast seda sünnib?
Lõpetuseks
Eesti praegune demokraatia pole just suurepärane, aga see on teiste meiesarnaste riikide hulgas siiski võrdlemisi hea. Meie ohud mängitakse meile praegu nagu kinolinal ette: võrdle poliitilist olukorda Valgevenes, Venemaal ja Eestis ning jälgi sündmuste käiku Balkani riikides, Ungaris ja Eestis. Eriti tasub tähele panne Ungari sündmusi. Olukord seal polegi ehk nii ohtlik, kui esimesel pilgul paistab. Ungari (samuti Eesti) poliitika toimib kaunis avatud süsteemis.
Riigi kõrgeim kohtuinstants pole tüliküsimuste lahendamise kõrgeim instants. On olemas 47 riiki ühendav Euroopa Nõukogu, mille juures tegutsevad Euroopa Inimõiguste Kohus ning Veneetsia komisjon «Demokraatia läbi õiguse». Veel tugevam stabiliseeriv toime on Euroopa Liidul läbi oma paljude asjassepuutuvate organite. Tasapisi, konkreetsete juhtumite kaudu õpime sealt abi saama.