Kui erakonnad olid nüüdseks valimiskomisjoniski kinnitatud nimekirjad üles riputanud, saime sotsioloogidelt ja politoloogidelt kuulda, et valimised on sisuliselt juba tehtud. Üldist jõudude vahekorda silmas pidades võib nimepidi üles lugeda vähemalt poole riigikogu järgmisest koosseisust.
«Tegelikult on 99 protsenti kindel, kes selle võimu endale saab,» kirjutas mu akadeemiline kolleeg Tiit Hennoste nädalataguses Sirbis (21.01). Valimiste olulisim küsimus olevat hoopis selles, «kellest saab suure reformi pisike partner, võiks ütelda, valitsuspart».
Suurte erakondade süsteemile orienteeritud valimisseadus on asetanud valijad olukorda, kus nad üksnes vormistavad ennustatud tulemuse. Ilmselt taipavad seda Reformierakond ja IRL isegi, sest nende nimekirjapaigutusi uurides võib välja lugeda nii oodatavaid vangerdusi ministriportfellide jagamisel kui ka riigikogu ja komisjonide juhatuste moodustamisel. Kõik olevat võitja otsustada. Ja võitja on teada.
Ausalt öeldes tekitab selline sundseis minus kui kodanikus ja valijas parasjagu ängi. Liiga hästi mäletan veel nõukogudeaegseid «valimisi», kus olenemata käimisest või käimata jätmisest, anti 98 protsenti häältest ülesseatud kandidaatidele, kes olid varem kinnituse saanud parteikomiteedes.
Suurte erakondade üld- ja ringkondade nimekirjade ülaotsad järgivad sama põhimõtet. Seda isegi ei varjata, kui omavahelises jutus üks või teine praegune riigikogu liige kergendatult tunnistab: «Minu positsioon üldnimekirjas tagab mulle automaatselt töökoha Toompeal ka järgmiseks neljaks aastaks, peaasi et künniseprotsendid ringkonnas kätte saan.»
Tahaks küll taas kord hüüda, nagu tegi seda valulevalt 1. aprillil 1988. aasta loomeliitude pleenumil Mikk Mikiver: «Kui võim kuulub rahvale, siis kellele kuulub võim?»
Mis jääb sel juhul oodata alanud valimiskampaanialt ja seda vahendavalt meedialt? Kui jõudude vahekord on juba paigas, siis piltlikult öeldes jääb nii, nagu pikk ütles. Seetõttu taandub programmide üle arutlemine näitemänguks.
Küll aga pakub huvi, keda kavandatakse valitsuses või opositsiooni varivalitsuses üht või teist valdkonda ministrina juhtima. Erakondade usaldusväärsust ei mõõdeta nende lubaduste, vaid neis erakondades esile tõusnud või tõstetud inimeste usaldusväärsuse, nende teadmiste, väärtushoiakute ja käitumise põhjal.
Kui valijal on valimisseaduse tõttu kalduvus osutuda kummitempliks, st kui valimine hakkab üha enam muutuma ennustatud tulemuse vormistamiseks, siis vähemalt ei kao võimalus usaldushääletuseks. Küsigem endalt valimiskastide juurde minnes, kas läheksin koos selle või tolle inimesega luurele. Ja hääletagem selle poolt, kellega läheksite.