Tallinna Ülikooli riigiteadlased Leif Kalev ja Tõnis Saarts kirjutavad Postimees.ee Riigiteaduste Valimisblogi avaartiklis, et valimised on muutunud suureks sisutühjaks mulliks ning suhtekorraldajate kirjutatud näitemänguks. Nad jagavad ka nõuandeid, kuidas sellistes oludes oma häält võimalikult targalt kasutada.
Mis seostub meile valimiskampaaniaga? Tänavad kirendamas poliitikute näopiltidest, trükimeedia täis skandaale ja ärapanemist, televisioonis näidatakse õhtuti edevalt etlevaid teledebatte jne.
On ütlematagi selge, et elame imagopoliitika ajal, kus vorm ja pakendamine on tihti olulisemad poliitika sisust.
Väliselt tundub, et valijal on imagopoliitika ajastul kerge teha valmisotsuseid, kuna kõik on muudetud lihtsalt söödavaks ja seeditavaks. Ometi on asjalike sõnumite väljasõelumiseks ja ratsionaalse valimisotsuse tegemiseks vaja varasemast rohkem pingutust.
Kunagi oli valija elu kergem. Vähemalt Lääne-Euroopas Teisest maailmasõjast 1970. aastateni, kui kehtis klassikaline modernne poliitikamudel.
Viimast iseloomustasid selged sotsiaalmajanduslikud rühmad (töölised, kodanlased, talupojad), teineteisest erinevad suured erakonnad ning usk võimalusse poliitika ja valitsemise vahenditega elu muuta.
Kõlab tõelise poliitika kuldajastuna – võib-olla tagasivaates nii oligi, kuigi ei tasu unustada, et see oli ka terava klassiviha ja ühiskondlike konfliktide ajastu.
Hüpe kullast üle
Eestis jäi modernse poliitika «kuldajastu» vahele ning Nõukogude võimu varisedes sisenesime nn järeldemokraatia või imagopoliitika ajastusse.
Imagopoliitikas loeb poliitkonkurentsis ennekõike väline vorm – näilisus, mitte niivõrd poliitika tegelik sisu.
Valimiseelne võitlus käib tihti pigem suhtekorraldusstrateegiate kui sisuliste ideede vahel.
Tuumakate debattide asemel on tihti olulisem see, kuidas keegi oskab oma ideid müüa ja kellel on palgal osavamad reklaamiinimesed ja suhtekorraldajad.
Poliitikud kõnelevad lühilausetes, nn soundbite’ides. See tähendab, et kui kaamera «peale lendab», peab poliitik olema suuteline ütlema midagi lihtsat ja efektset, millest saab aru ka põhiharidusega inimene.
Näitemäng ujuvatele valijatele
Valijateltki ei saa seesuguses imagopoliitilises keskkonnas oodata väga püsivat lojaalsust mõne poliitika ja erakonna suhtes – järjest suuremaks muutub «ujuvate valijate» osakaal, kes vahetavad erakonnaeelistusi valimistel ja valimistevahelisel ajal nagu sokke.
Seda ei saa ette heita, sest erakonnad ise on teineteisele järjest sarnasemad, nii et tihti saab oluliseks minimaalseid erinevusi hästi pakendada.
Ka Eestis on parlamendierakondade programmide kaugus teineteisest muutunud väga väikeseks.
Tundub, et imagopoliitika ajastul on valijal peaaegu võimatu teha kaalutletud valikuid – näib, et demokraatlikud valimised on muutunud üheks suureks sillerdavaks sisutühjaks mulliks ning suhtekorraldajate kirjutatud näitemänguks.
Valija on tähtis
Samas ei tohiks valija meelt heita. Uuringud näitavad, et poliitiline programm määrab pikas perspektiivis arvestatavalt erakonna tegevusjoont. Samuti on demokraatia õigusraam jätkuvalt paigas: valija hääled tõepoolest otsustavad valimistulemuse, parlament määrab valitsuse jne.
Muidugi on küsimus demokraatia sisukuses: kuivõrd valikuid reaalselt on, kuivõrd saavad valijad end valikutega sisuliselt kurssi viia ning kuivõrd on valikutel reaalseid tagajärgi poliitikatulemite mõttes.
Kaaluda tuleb, kas erakonnad ja kandidaadid on varasema soorituse põhjal valmis ning võimelised tegema seda, mida lubati, ning et valijal on võimalus tehtavast teada saada ning mittetegemist või oskamatust karistada. Väga oluline on mitmekülgne teabepilt, samuti võime mõelda. Valija peab lihtsalt oskama imagoloogilisi mulle katki torgata ja eristama teatrit tegelikkusest.
Pakume valijale kuus soovitust, kuidas imagopoliitika ajal «ellu jääda» ja teha kaalutletud valimisotsus.
1. Vaata, mida lubatakse, mitte, kuidas lubatakse! Mõtle, kas parteide antavad lubadused on tõesti realistlikud või on tegemist pigem loosungitega, mis on mõeldud lihtsalt tähelepanu võitmiseks (nt. «Viie rikkama riigi hulka»).
2. Otsi konkreetsust, mitte sõnavahtu! Kuula, kas poliitikute jutus on ka sisulisi argumente ja konkreetseid kavasid. Kui domineerib vaid üldsõnaline loosunglikkus ja sõnavaht, siis stopp! Pane häirekell täiel võimsusel oma peas tööle. Ent kui konkreetsus piirdub üksnes liuvälja ehitamisega, pole poliitiku koht riigitüüri juures, vaid paremal juhul kohalikus volikogus.
3. Meenuta, kas erakonna varasemad lubadused said täidetud... Seda eriti, kui ta on olnud valitsuses. Kui ei, siis miks sa peaksid neid seekord usaldama?
4. Usalda meediat, kuid ennekõike ikkagi enda mõistust! Meedia küll üritab poliitikas toimuvat neutraalselt kajastada, kuid tihti oskavad erakonnad meediat õnge võtta või ajakirjanikud ise üritavad vahel neutraalse info pähe oma isiklikke arvamusi-vaateid müüa.
5. Ära tee kunagi valimisotsust viimase hetke emotsiooni ajel! Sageli suudetakse inimesed imagokampaaniaga lühiajaliselt üles kütta, ent üldjuhul teevad nad siis oma eelistuste mõttes ebasobivaid valikuid. Taas – jälgi ka sisulisemaid valimisdebatte ja arutlusringe või võta lausa lahti erakondade programmid!
6. Ära vali isiku, vaid erakonna järgi! See viimane soovitus pole sugugi vähetähtis, kuna Eesti erakonnad on niivõrd organiseerunud ja parteidistsipliin niivõrd tugev, et arvata, et üksikisik partei ridades suudab midagi olulisel suuremat ära teha, kui partei ise, on lihtsalt kujutelm.
Lõppkokkuvõttes põhineb demokraatlik poliitika valija teadlikkusel ja oskusel poliitikat mõista ja pinnakihist läbi näha. Eesti demokraatia tase ja poliitiline kultuur on iga hääleõigusliku valija kätes.
