Postimehe välispoliitikadebatt: arutelu tehniline perspektiiv

Käesolev ülevaade on tehniline ja keskendub väitluses esitatud argumentidele nii, nagu need Postimehe veergudel on esitatud ning püüab vältida autori isiklike seisukohtade mõjulepääsemist.

Postimehe vestlusringi kuulunud välispoliitika praktikud (Kross on avalikkus küll seni tundnud eelkõige luure- ja julgeolekuanalüütikuna) omavad kindlasti kõik isiklikke seisukohti kogu rahvusvaheliste suhete päevateemade spektri ulatuses. Välispoliitikasse vähe isiklikku tähelepanu investeerinud lugeja jaoks on ilmselt kõik autoriteetsed isikud, kelle puhul eeldatakse, et küllap nad teavad, millest räägivad. Nagu ka vestlusringi läbi viinud Neeme Korv ise kaude viitab, siis välispoliitikas osalejate väärikust ja intellekti hindab auditoorium tavaliselt ülekursiga ning suhtub vähema kriitilisusega öeldusse. Ilmselt on lugeja silmade läbi vaadatuna kõikidel «välispoliitikutel» kikilips ees.

***

Kuigi arutelu ülesehitus ei võimaldanud osalejail postuleerida terviklikke argumente toetamaks oma üldisemaid käsitlusi, siis joonistus mitme osaleja puhul veidi holistlikum pilt välja, lisaks on võimalik individuaalsete väitlusstiilide kohta üldistavaid järeldusi teha. Kirjapildi järgi on arutelus domineerinud Paet, kellele sekundeerib Mihkelson.

Opositsiooniliidriks kujuneb Mikko, kes palju küsib, aga vähe vastab. Kross on jäänud liigagi tagasihoidlikult analüütikurolli ja Eesmaa parlamentaarseks korrespondendiks, kes oma seisukohtade jõulise vaidlemise asemel sedastab meile partei või komisjoni tegemisi ja positsioone. Mõnevõrra üllatavaks ühisosaks on range pragmatism.

Välispoliitika olulisus poliitagendas, välispoliitika depolitiseerumine, tardumine

Kuivõrd Paet on ametisolev välisminister, siis mõneti mõistetavalt pöördub ta oma vastustes minevikku, demonstreerib senitehtut. Paet sidus kaude endaga Eesti tiheda integratsiooni EL, NATO, Schengeni, eurotsooniga, OECDga. Esimestest lõikudest alates on tema toon kuidagi rõhutatult võitluslik, oponente ja kriitikuid sildistav (näiteks nimetades kriitikat «mõttetuks jutuks»). Kuigi ajakirjaniku küsimustes sisalduv kriitika puudutas tänast päeva, siis vastused otsisid toetust eilsest päevast. Võiks öelda, et Paeti vastused kinnitasid küsimustesse peidetud eeldust.

Krossi jaoks algab välispoliitika rahvuslike huvide määratlemisest, see on uue riigikogu ülesanne. Eristas välispoliitikat välissuhtlusest. (oma näidetega oli ta värskendavalt poliitiliselt ebakorrektne). Kui Kross oleks ise rahvuslike huvide määratlemisega soovinud edeneda või kolleegid sellest ülesandepüstitused kinnihaaranud, oleksime saanud midagi kandidaatide endi väärtushinnangute ja ilmavaadete kohta teada.

Mikko jaoks, tulenevalt valija prioriteetidest, taandub välispoliitika majandusküsimuste ees. Mikkot häirib Eesti välispoliitikas Venemaa osas strateegilise analüüsi puudulikkus. See on suur süüdistus, mis jääb kuidagi imelikult õhku rippuma – kas juhuslikult või mitte, korreleerub see hiljuti ühes teises päevalehes ilmunud tuntud suhtekorraldaja samasisulise looga. Selliseks analüüsiks pidas Mikko käsitlust Venemaast, mis vastaks meie (l)ootustele.

Eesmaa vastus korreleerub Keskerakonna alatiste valimisstrateegiatega, mis baseeruvad mastaapsete konfliktide disainimisel. Kuivõrd Eesti üsnagi konsensuslikus välispoliitikas konfliktid (Eesmaa sõnutsi «dramaatika») puudub, siis ei saa see olla valimisteemade hulgas ka eriliselt esiletõusev.

Mihkelson nimetas välispoliitikateemasid olulisteks, kuivõrd (uus) meedia toob rahvusvahelised suhted inimestele lähemale. Viitas ka kaude, et seeläbi jõuavad meieni maailma erinevad probleemid, aga mis on selle tähendus meie välispoliitikale, jääb sisustamata. Konkreetselt ütles, et avalikkusele välispoliitika avamise seisukohast on aina olulisemad mõttekojad – aga mida see meie välispoliitika seisukohast (nende arvestamine, nende rahastamine, poliitiliste ülesandepüstituste panemine) tähendab, jäi sisustamata.

Kokkuvõttes tundusid Mihkelson, Paet ja Kross leidvat, et välis- ja julgeolekupoliitika on avardunud ning seetõttu on raske eraldiseisva distsipliinina käsitleda. Avaram käsitlemine nii Riigikogu, mõttekodade kui täitevvõimu tasandil on oluline. Mikko ja Eesmaa jaoks on välispoliitika

Välismajanduspoliitikast ja EL välisteenistusest

Paet hoiab sissejuhatavas teemas võetud joont ning loetleb praktilisi, tehtud või teoksil olevaid asju, räägib mina-vormis tehtust, isikustab. Jätab tegusa, praktilise inimese mulje, mis on kooskõlas oma erakonna üldise imago ja nende valija ootustele vastava poliitiku profiiliga (pragmatismi rõhutas samale lehele antud intervjuus ka peaminister Ansip).

Paeti seisukohavõtud on teemast sõltumatult ka kõige kategoorilisemad – see aitab silma paista, kujundab muljet jõulisusest, enesekindlusest, tegutsemisvalmidusest.

On ka nõrkusehetked – nii välismajandusdiplomaatia kui EL välisteenistusse kandideerivate kaasmaalaste toetamise teemadel on Paeti enesekaitserefleks hoopis suunatud ettevõtjatele ja diplomaatidele – esimestel pole suutlikkust kaugetel Aasia turgudel toimetada ja teised ei kvalifitseeruvat töökogemuse või keeleoskuse poolest EL välisteenistuse spetsiifiliste ametikohtade nõudmistele.

Mihkelsoni interventsioon on välismajanduse osas Paeti sarnaselt vastuoluline. Ühelt poolt tõdeb konservatiivselt, et Eesti majandushuvid on paari tuhande kilomeetri raadiuses (aga võib olla on see etteheide?), teisalt seab Aasia sihte. Tundub hoidvat Paetiga selles küsimuses sama joont, toetab nn Aasia-ekspansiooni riigi võimaluste toel.

Mihkelson tundub samuti tegevat üldise kriitilise etteheite, et tänane personal, ministeeriumite koostöö ja saatkondade suutlikkus pole välismajanduspoliitika realiseerimiseks piisav ning et ministeeriumi tippdiplomaatidel lastakse liiga hõlpsalt elada (kandideeritakse mugavusriikidesse).

Ka Krossil avaldub välismajanduspoliitikas realisti geen - ta näeb Eesti välisteenistusele peamist väljakutset võõrturgudel toimetavate ettevõtete praktilises aitamises. EL välisteenistuse osas viitab Kross vajadusele olla ambitsioonikam, soovitav ambitsioonitase jääb aga sisustamata.

Mikko peab vajalikuks rääkida ettevõtjatega, et nende abil sõnastada Eesti huvid. Mikkol on selleks arutelufaasiks samuti tekkinud ülovooglaiulik stiil vastata küsimustele uute küsimustega, mis tunduvad kõik olevat suunatud Paetile või laiemalt Eesti riigile. Opositsioonipoliitikule mõnes mõttes lihtne stiil, mis elavas, elusuuruses toimuvas debatis tuleks ilmselt paremini esile – kirjapildis aga ootab lugeja kardetavasti ka isikupärast, huvitavat mõttelendu.

Eesmaa vastustest ei ole ka võimalik välja lugeda normatiivseid ettepanekuid poliitikaks või etteheiteid senitehtule. Eesmaa on oma vastused institutsionaliseerinud ja sidunud Riigikogu väliskomisjoni tegevusega. Tema sõnavõttudes pole mina-vormi ja viidatud tegevused, mõtted on kollektiviseeritud, puudub individuaalne joon ja initsiatiiv. See ei pruugi olla tingitud nende tegelikust puudumisest ja on vahest lihtsalt ettevaatlik suhtlusjoon, mis väldib isiklikku konfrontatsiooni.

Piirilepingust, Venemaast ja julgeolekust

Paeti enesekindlus nende paljude välisministriks oldud aastate jooksul on kindlasti tugevasti kasvanud – juba teist korda selles vestlusringis sildistab ta kriitikuid mõttetuteks (see kord piirilepingu preambuli täienduse tühistamise pooldajaid) – kuivõrd need kriitikud jäävad nimetamata, siis on selline taktika turvaline. Sellise ennast peaaegu füüsiliselt kehtestava stiiliga on alati raske vaielda. Justkui pole sind isiklikult mõttetuks nimetatud, aga kehv enesetunne jääb ikka. Sellega kaasnevad etteheited ja kerge paternalism («inimesed võiksid sellest ükskord arusaada», «lugege!») reedavad mingit frustratsiooni, mille põhjus jääb lugejale teadmata. Kui oletada, siis võis sellist ängi ehk põhjustada Mikko oma küsimuste ja kriitikaga.

Piirilepingu teemal ei pääse päris demagoogiavabalt ka Mihkelson, kui ta ütleb, et ratifitseerimisseaduse kõnealuste lõikude eitamine tähendab «iseseisvuse panti panemist tont teab kuhu». See võib ju nii olla, aga see ei tähenda, et nende lõikude ainuvõimalik koht on Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisseaduses. Kuivõrd on tegemist emotsionaalselt laetud ja rahvuslikku pinnasesse tugevalt juurdunud teemaga, ei julge ka Postimehe vestlusringis keegi sel teemal Paeti ja Mihkelsoniga laupkokkupõrkesse minna.

Tervikuna on Venemaa küsimuses kõik osalenud hoidnud ühtset, vanas sängis jooksvat kontinentaalset retoorikat – Venemaa on oodatud demokraatlike riikide perre, viisavabaduse teema annab protsessi, mille raames saame hinnata Vene vastavust meie kriteeriumitele, loomulikult soovime kõik heanaaberlikke suhteid. Ühtegi etteheidet ühegi osaleja suust Venemaa enda poliitikale ei kostu – vahest vaid Paeti poolt, aga tihedalt looritatult, kui ta loodab, et kunagi tekiks «viisavabadus õigusliiklust ja inimõigusi austava Venemaaga», mis viitaks justkui praegustele puudujääkidele.

NATO ja julgeoleku osas ei räägi taas keegi meie poliitikast – pigem sedastatakse kommentaatoritena või analüütikutena meile status quo’d. Mikko sekkumine on spetsiifilisem ja Eesti poliitika kesksem – teeb etteheite Iraagi missiooni kestusele ja tuletab lugejaile meelde ohvrite suurt hulka. Afganistani missiooni lõppu ei soovi ka keegi prognoosida sisuliselt mööndes, et see ei sõltu meist.