Välispoliitika: võtme- ja mugavustsoon

Neeme Korv Foto: Peeter Langovits

Ajakirjanikud peaksid poliitikud mugavustsoonist välja kiskuma, kirjutas kolleeg Anvar Samost hiljuti Maalehes. Välispoliitika on üks eriti mugav tsoon. Võib mürki võtta, et nimelt siin laiub iseseisvuse taastamise järel kõige laiem konsensusevöönd, mis ulatub peavoolu poliitilise spektri ühest servast teise. Just see üksmeel on meid viinud ELi ja NATOsse, aidanud liituda Schengeni ja euroalaga, kõnelemata kümnetest teistest tähtsatest organisatsioonidest. Mõneski mõttes on Eestil ses suhtes vedanud.

Kuid valimiste kontekstis satume siin omamoodi vastuolulisse seisu.

Ühest küljest on selge, et erakondade erisuste üle läbi välispoliitika prisma on raske otsustada ja tõenäoliselt ei olegi välispoliitika see koht, mille järgi valija oma otsuse teeb. Ehkki samas on üldine hoiak idanaabri suhtes (olnud) kahtlemata kaalukas näiteks teatud valikut välistades.

Teisalt tunnetab rahvas hästi, et välisasjadega tegelevad poliitikud on need, kes Eesti eneseleidmise heaks on palju ära teinud. See seltskond seisab justkui «tavapoliitikuist» kõrgemal, tänu millele on neil sisepoliitilise pori plekke kuuerevääril tunduvalt vähem. Nad on haritud inimesed, kes räägivad võõraid keeli ja suhtlevad näost näkku selle maailma vägevatega. Kõik see kokku teeb neist aga erakondades äärmiselt tüseda jõu, kes tavaliselt nopib ka tubli häältesaagi.

Niisuguseid tegijaid valimisdebattidest kõrvale jätta pole võimalik, olgugi et vastasseise nende vahel tekitada on keerukas. Üks kunagine kompvek, Keskerakonna koostööleping Ühtse Venemaaga, on juba nii igast otsast läbi nämmutatud teema, et ei eruta enam kedagi.

Jututeemasid valides püüdsin vältida laskumist peentesse nüanssidesse, sest välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitikas varitseb kohe oht kukkuda akronüümide rägastikku ning seda argood ei suuda naljalt mõista ükski süsteemiväline inimene. Teine, mida vestlusringi eel kartsin, oli oht langeda mõne päevakorral oleva rahvusvahelise elu sündmuse kommenteerimise lõksu – see olnuks sama libe tee kui lubada jutukale vanadaamile, et lehitsed koos tema perekonnaalbumit.

Välisministri aastaettekanded riigikogus on meenutanud üpris kuivavõitu töövõitude aruannet. Seepärast otsustasin alustada torkimist just sealt – hei, ega me magama ei ole jäänud? Kuigi valimisprogrammides lubavad võistlejad mõndagi hoopis värske innuga teha, ei asunud keegi vestlusringi osalistest reformierakondlasest ministrit nõelteravalt ründama. Mõned sõnavahetused siiski tekkisid.

Teatepulk on ERRi käes. Juba homme valimisstuudios näeme, kui edukalt seda võtmetähtsusega mugavustsooni telekaamerate ees raputatakse.