Andrus Ansip: vigu on teinud ka praegune valitsus

Andrus Ansip eeldab, et tõenäoliselt saab ta ka pärast valimisi peaministritoolil jalgu sirutada. Samas ei pea Ansip sobivaks seda praegu otsesõnu välja hõigata. Foto: Raigo Pajula

Andrus Ansip analüüsib viimasel neljal aastal valitsuses tehtud vigu, seletab lahti oma poliitilise kreedo – see on pragmatism – ja lubab teha kõik selleks, et sama koalitsioon jätkaks ka uues valitsuses.

Kui pensionärid kümme aastat tagasi Toompeale läksid, siis plakatite ja loosungitega. Valitsust ei armastatud, Reformierakonda kiruti. Ajad on muutunud. Kui Postimees tänavu jaanuaris Andrus Ansipiga intervjuud tegema läks, olid pensionärid taas kohal, aga mitte ukse taga protestimas, vaid Ansipi kabinetis. Peaminister võõrustas mitmekümneliikmelist naispensionäride delegatsiooni. Hallipäised prouad naersid ja kihistasid. «Ärge Andrusele liiga tehke,» hoiatas üks neist.

Reformierakonna tähtsaim teema on majandus. Ometi juhtus nüüd selline kurioosum, et kui te märtsis peaministritoolilt lahkute, annate järglasele üle väiksema Eesti majanduse (SKT), kui ise neli aastat tagasi alustuseks saite. Kuidas nii läks?

See ei vasta tõele, et majandus on väiksem. Majanduskasv on väiksem, kuid majandus ise on ju märksa suurem. SKT ei mõõda kogunenud rikkust, vaid juurdekasvu. Ka buumiajal ostetud korter-maja on ju alles. Ega see kuhugi kadunud ole.

Siiski, Eesti sisemajanduse kogutoodang on praegu väiksem kui neli aastat tagasi (Eesti SKT 2010. aastal tuleb natuke üle 14 miljardi euro, 2007 oli 15,8 miljardit eurot). Majandust tähtsustava erakonna jaoks pole see hea tulemus. Mida valitsus ja mida teie valesti tegite?

Ka valitsus soosis kinnisvarabuumi teket. Teiseks, tagantjärele tarkusena võib öelda, et oleks võinud veel rohkem reserve koguda. Väga selge viga oli ka 2007. aasta lisaeelarve tegemine. Ilmselgelt polnud seda kolmemiljardilist eelarvet vaja.

Kui 2008. aastal nägime, et majandus enam nii kiiresti ei kasva, siis oli debatt, kas peaks eelarvekulud külmutama või kohe tegema negatiivse lisaeelarve. Rein Veidemann ütles Postimehe kolumnis, et valitsusel pole õigust eelarve väljamakseid külmutada, et nii saame lisaks finantskriisile ka võimude lahususe kriisi. Nii juhtuski, et eelarved jäid külmutamata ja 1. aprillil kõikides ministeeriumides kulutused ja palgad kasvasid oluliselt. See oli oluline viga.

Rein Veidemann on ajakirjanik, tema ei juhi riiki, tema ja teie vastutus ei ole võrreldavad.

Unustage ära. Ega ma sellele viita. Ma räägin avalikust arvamusest, mis samuti valitsust, eriti koalitsioonivalitsust mõjutab. Me oleks pidanud eelarved külmutama, aga ei suutnud teha.

Reformierakond läheb valimistele esimest korda selge maksulangetamise lubaduseta, ei taha või ei julge välja öelda maksulangetamise programmi.

Oleme endiselt turbulentsis. Kui 2009. aastal oli väga sügav majanduslangus, siis kahes viimases kvartalis juba väga kiire kasv. Novembris oli ekspordimahtude kasv 48 protsenti, see pole päris normaalne. Praegu on võimatu prognoosida, milliseks aastate lõikes erinevate maksude laekumine osutub.

Kes saab järgmiseks peaministriks?

Praeguste arvamusküsitluste järgi on Reformierakonna toetus päris tugev ja Reformierakonna peaministrikandidaat olen mina. Aga kuidas ma saan öelda, et tõenäoliselt olen just mina järgmine peaminister?

Kellega tahaksite koalitsioonis olla?

Tahaksin sama koalitsiooniga jätkata.

Kas mõne erakonnaga ka välistate koostöö?

Välistamine on seotud ühe nimega, see on Edgar Savisaar. Olen seda korduvalt öelnud. Mina Edgar Savisaart ei usalda. Usaldus kadus ära 2007. aastal aprillis-mais. Temaga koostöö välistan. Aga pole kooskõlas parlamentaarse mõttega, et välistada igasugune koostöö parlamendis esindatud erakondadega. Kui küsimus on aga koalitsioonis, siis olen valmis andma endast kõik, et tulevase koalitsiooni moodustaksid IRL ja Reformierakond.

Tiina Lokk, kes kandideerib Reformierakonna nimekirjas 73. kohal, nentis hiljuti nukralt, et eks see koht peegeldab Reformierakonna suhtumist kultuuri.

Tiina Lokk on väga tubli inimene, aga ma ei ole temaga otse rääkinud. Paul-Eerik Rummo, Laine Jänes on päris headel kohtadel.

Siiski-siiski. Vaatasin erinevate valdkondade osakaalu muutust riigieelarvetes, viimasel seitsmel aastal on kultuuri osa kogu aeg vähenenud. Buumi ajal kasvas kultuuri rahastamine riigieelarvest keskmisest aeglasemalt ja kriisi ajal jälle vähenes keskmisest kiiremini.

Osakaal on vähenenud, aga sotsiaalkulutuste osakaal on tõusnud, kaitsekulutuste osakaal on tõusnud, tervishoiu osakaal tõusnud. Eks ta nii on, et kusagil on vähenenud, kusagil on suurenenud. OECD liikmesriikide seas on Eesti riigi investeeringud kultuuri märgatavalt suuremad kui üheski teises riigis. Nii et kriitikaga on nagu on. Sõltub, kellega võrrelda.

Vaatame järgmist nelja aastat. Milliste valdkondade osakaal riigieelarves suureneb, milliste oma väheneb?

Suures plaanis osakaalud ei muutu. Ei prognoosi ka Euroopa Liidu raha kasutamises muutusi. Sotsiaalkulutused – neil on paratamatult kalduvus kasvada ja see on iseenesest hea. Pensionidega oleme saavutanud 40 protsenti keskmise palga tasemest. (Ansip jätkab pikalt Eesti sotsiaalarengu teemal. Tegelikult kogu intervjuu ajal, mis iganes teemaks tuleb, puistab Ansip tihedalt arve ja statistikat, viitab uuringutele, võrdlustele ja indeksitele. «Mulle statistika meeldib,» ütleb ta. «See aitab argumenteeritult väidelda.» Ansip vastab vist Sven Mikserile, kes eelmisel nädalal kritiseeris peaministrit, et see otsib vastuseid statistikast.)

Olete öelnud, et kõige paremini väljendab teie vaateid Ludwig von Misesi raamat «Liberalismist». Mina aga mõtlen, et kui von Mises siin oleks ja kuulaks teie juttu pensionide tõstmisest, kaitsekulutuste tõstmisest, sotsiaalkulude kasvust, maksulangetusi ei luba jne, siis tema küll ei arvaks, et olete klassikaline liberaal, pigem tehnokraatlik tsentrist.

(Ansip mõtleb hetke). Klassikaline liberaal saab suurepäraselt aru, et kui ühiskonnas pole mõistmist, miks üks või teine otsus tuleb langetada, siis tegelikult neid otsuseid teha ei saa. Paljud eksperdid ütlesid kriisi ajal, et kui Eesti pensione ei langeta, siis kriisist välja ei saa. Mina väidan hoopiski seda, et paljuski just tänu sellele, et pensione ei kärbitud, oli ühiskonnas mõistmist, mis lubas teisi asju teha: miks valitsussektorit tuleb kärpida, miks aktsiise tõsta, miks pensioniiga tõsta. Ei ole mõistlik lõhkuda sotsiaalset sidusust ja sellest saab aru iga liberaal.

See on puhas pragmaatika. Liberaalid, ka von Mises, saaks sellest pragmatismist aru: mis polnud võimalik, polnud ka mõeldav. (Pragmatism on teine motiiv, mille juures Ansip korduvalt peatub. Näiteks ELi põllumajandustoetuste kohta ütleb ta, et need tuleks kaotada. Kui intervjuu läbi, hakkab Ansip loetlema näiteid erinevate laustoetuste kaotamisest, aga avalikult nendega ei kiidelda, eriti enne valimisi. «See pole populism, see on puhas pragmatism.»)

Reformierakonna programmist ei leia suuri reforme nagu viis või kümme aastat tagasi. Programmist paistab välja, et teie arvates on Eesti riik valmis saanud.

Parandada on küll ja küll. Mida teie nimetate suureks asjaks, mida pisikeseks, seda ma ei tea. Viimasest ajast ma nimetaks väga suureks muutuseks uut töölepingu seadust. Aga muuta toimivat süsteemi muutmise enda pärast pole vaja.

Uut algust Eesti ei vaja?

Ei, uut algust pole vaja. Kui vihjate siin sotsidele, siis uus algus on see nendele rahvaliitlastele, kes nüüd uues nimekirjas kandideerida saavad. Midagi sisuliselt uut pole.

Eelmine kord lubasite, et Eesti saab 15 aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka. Kas panete nüüd uue tähtaja?

Ei pane. Vaatamata väga suurele majanduslangusele oleme ikkagi Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvanud majandus viimase kümne aasta jooksul. Meil on väga hea lähtepositsioon, et olla ka uue tsükli suurimate võitjate seas.

Seega tärmin 2022 ja viie rikkaima riigi hulgas kehtib?

Jah, see on eesmärk. Aga kui me pole viie hulgas, kuid näiteks seitsmendad, siis mina seda läbikukkumiseks ei pea.