Eamets poliitdebatist: raskekahurväest käsirelvade ja armutu turmtuleni

Majanduse ja tööturu alasele valimisdebatile olid erinevad parteid kohale toonud väga erineva kaliibri ja laskeraadiusega relvastuse. Alates IRLi ja Reformierakonna raskekahuriväest, kes hoomasid majandusprotsesse tervikuna, olles nendes ise osalised, lõpetades väikeparteide käsirelvadega, mis tulistasid väga piiratud laskeraadiusega. Sinna vahele jäid suhteliselt ebamugavad Keskerakonna ja sotside lähivõitluse relvad, mis tulistasid armutu tulega ja olid seetõttu suht ebamugavad ja tüütud vastased raskekahurväele.

Rahvaparteid ja rohelisi on suhteliselt raske sellel skaalal paika panna, viimane meenutas pigem mingit omaette tiksuvat lõhkeseadeldist, mis ootab oma aega, sõltumata sellest, mida vaenlased ümberringi teevad. Kulutasin nii suure osa mulle antud tähemärkidest sissejuhatuseks ära sellepärast, et midagi väga huvitavat ma majanduspoliitika aspektist võetuna ei kuulnud. Vahepeal hakkas päris igav.

Juhtparteid rääkisid oma tasakaalustatud üldist juttu, opositsioon üritas teravalt kritiseerida praeguse valitsuse tegemisi ja võrdles Eestit kogu aeg Põhjamaadega. Väikeparteid üritasid lihtsalt originaalsed olla.

Kõik rääkisid alguses seda juttu, mis neil ilmselt programmides on, laskmata ennast üldse saatejuhtide küsimustest segada. Saatejuhte oli vaja ainult ajapiirangu meeldetuletamiseks. Fenomenaalne oli muidugi Marek Strandbergi etteaste, kes sõltumata küsimusest ajas mingit oma agendat ja kui teda ühe pikema arutelu keskel lihtsalt katkestati, siis järgmises küsimuste voorus jätkas ta sealt, kuhu oli pooleli jäänud.

Juhtparteide esindajad ei andnud mingeid erilisi lubadusi, tundub, et nad on oma võidus nii kindlad, et neil ei ole lihtsalt vaja lubadusi anda, nagunii valitakse tagasi. Samas on raske otseselt vastu vaielda väidetele, et on vaja investeerida haridusse, toetada ettevõtlust ja ajada tasakaalustatud eelarvepoliitikat. Samas võimaldas selline lubaduste mitteandmine vähemasti saatejuhtide poolt püstitatud teemas püsida. Ei pidanud kramplikult oma asja ajama.

Natuke üllatas Jürgen Ligi, kes muidu suhteliselt tasakaaluka ja ettevaatliku jutu vahel lubas, et tööpuudus on nelja aasta pärast alla 10 protsendi. Arvestades meie majanduses toimuvaid struktuurseid muutusi ja tootlikkuse tõusu, on selline ettevaade küll väga optimistlik, aga vähemasti ei lubatud kohe kõige rikkamata riikide sekka jõuda, asi seegi.

Nii IRL kui Reform rääkisid tööjõumaksude alandamisest , mis on ka kindlasti väga mõistlik.

Keskerakond oli selgelt oma sõnumi seadnud vähem kindlustatud inimestele ja Kadri Simson tulistas lubadusi, mis peaks Eestil võimaldama kiiresti liikuda Põhjamaade suunas. Rõhutati valitsuse aktiivset majanduspoliitikat ja inimeste toimetulekut. Talle sekundeeris Urve Palo, kes rääkis vajadusest liikuda Põhjamaade suunas. Sotside esindaja kippus aga pikalt rääkima ja seetõttu läks osa sõnumist valija jaoks kindlasti kaduma. Pigem kippus diskussioonist meelde jääma küsimus, et kas neljarealine Tallinna-Tartu-Luhamaa maantee peaks olema neljarealine Luhamaani välja. Kui nüüd otsida debatist ebarealistlikke lubadusi, siis Tallinna-Tartu neljarealine tee aastaks 2015 on kindlasti selle nimekirja tipus.

Rohelised ajasid mingit oma asja, kahtlemata on õige Strandbergi väide, et Eesti tulevik ei ole odav tööjõud, vaid tootlikkuse tõus ja tootmisprotsessi väärtusahelas kõrgemale tõusmine. Aga kui meelde tuletada, kas rohelised midagi ka lubasid, siis ei meenu midagi. Ilmselt plaanivad nad ka sarnaselt valitsevatel parteidele kohe koalitsiooni minna.

Väikeparteidest tundus kristlik partei olevat kohati Reformi väike kloon, sest räägiti samasugust juttu maksude alandamisest, teisalt rõhutati kutsehariduse olulisust ja odava tööjõu eelist. Viimane saab olla küll väga lühiajaline vaade. Iseseisvuspartei üritas eristuda teistest, näidates vahepeal ka mingeid graafikuid. Mis nendest meelde jäi? Kõik on halvasti ja Eesti päästab rahvuslik kapital. Suhteliselt omapärane vaade kaasaegsest üleilmastunud maailmast. Hea veel, et nad importi ära ei tahtnud keelata.

Pean tunnistama kahetsusega, et Rahvaliidu jutust ei jäänud suurt midagi meelde. Kokkuvõttes oli suhteliselt igav, millegi uuega keegi ei suutnud või ei tahtnud üllatada.
Paljudest olulistest teemadest ei räägitud, näiteks üllatas, et euro ja eurotsooni teemat keegi sisse ei toonud, ei räägitud migratsioonist (ainult IRL mainis, et odavat tööjõudu ei peaks sisse tooma), maksude struktuurist ning otseste ja kaudsete maksude vahekorrast ei räägitud, ekspordi toetamisest või Eesti promomisest välismaal räägiti vähe (sotsid korra mainisid), täiskasvanuharidusest kui ühest konkurentsivõime tõstmise tegurist ei räägitud, koolitusest räägiti ainult seoses töötutega. Ei räägitud ka energeetikast, aga see võib ka olla eraldi debati teema.

Mis on järgmine suur eesmärk, mille poole me majanduses peame liikuma pärast seda, kui oleme eurotsoonis? Aga strateegilised eesmärgid ilmselt ei mahu nelja-aastase valimisperioodi sisse.

Kokkuvõttes jäi debatist meelde ainult neli esinejat: Ligi, Parts, Simson ja Strandberg. Esimesed kaks rääkisid poliitiliselt korrektset juttu üldisest majandusliku heaolu kasvust ja tänase poliitika jätkamise vajadusest. Väike vastandumine, mis korraks kahe vahel tekkis, oli pigem kunstlik kui tõsiseltvõetav. Kadri Simson rääkis kurja näoga ja väga teravalt, aga väga selget ja sihtgrupile sihistatud sõnumit ning Strandberg lihtsalt rääkis ega lasknud ennast kellelgi segada.