Kolmapäeva õhtul oli eetris esimene ETV «Valimisstuudio», mis poliitikahuvilistes ohtralt vastukaja tekitas. Alljärgnev on meediaõppejõud Tiit Hennoste kommentaar saatele.
Hennoste: poolteist tundi poliitikute poolkeresid
28. jaanuar 2011, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AK kuulutas suurt uudist. Siis pakkus töömehi stuudiot ehitamas ja esinejaid grimmitoas. Ja show algas. Staarid sammusid hoogsalt sisse. Rockbändi algusesoolot asendasid poliitikute silmad suures plaanis. Valged voolikutega seotud ja ringis postamendid meenutasid korraga klassitsistlikku iluaeda ja sürrealistlikku filmi. Kuigi ring pole just väitluse asetus. Ja sellega oli visuaalselt kõik.
Edasi näitas kaamera mulle poolteist tundi poliitikute poolkeresid. Vahelduseks mõnda sõnasoovimiseks tõstetud näppu ja mõnda reaktsiooni. Kuulajate pooludustelt nägudelt paistis põhiliselt igavus. Pole ka imestada, kui nad pidid poolteist tundi vahtima ende ees olevate poliitikute tagumikke. Sellega olid huvitavas kontrastis papist (?) osalejad oma permanentselt särava naeratusega.
Sisu poolest ei lubanud algus midagi head, sest erisuunalised küsimused ähvardasid asja harali kiskuda. Aga väitlus läks käima, kui kõigile anti sama küsimus. Saate verbaalne hoog oli võimas ja pidas lõpuni vastu. Tulemuseks oli küll nii suur tihedus, et tunni aja pärast vaatasin ma väsinult kella. Ja kui alguses said kõik sõna, siis peagi ununesid pisiparteid täitsa ära.
Saatejuhid sekkusid teravalt, nõudes vastuseid küsimustele. Ajakirjanikud kommenteerijatena olid head, eriti esimesel korral. Vaid Anvar Samosti roll jäi mulle üsna hämaraks. Vahepeal ta nagu ärkas ja tegutses, siis vajus kuhugi sünge näoga, käed rinnal risti. Tegelikult esindas ta eeskätt omaenda poliitilisi vaateid.
Aga ma jäingi ootama midagi, mis eristanuks seda saadet tavalistest rääkivatest poolkeredest. Lasta kuulajatel vahele karjuda. Lasta vahepeal kaks poliitikut omavahel kokku ja teised hindama. Ühesõnaga, sundida nad teistsugusesse rolli.
Kuidas poliitikud asjaga hakkama said? Huvitaval kombel esindasid koalitsiooni mehed ja opositsiooni naised. Teksti poolest olid naised selgelt üle. Nad olid kodutöö ära teinud. Nende loogika ja keel oli enamasti terav, selge ja tugev. Mehed piirdusid palju kesisema tekstiga. Ja muidugi nalja ei tehtud. Ainult joviaalne Strandberg suutis pakkuda vaherepliike.
Kõige hämmastavam oli mulle muidu sapine Jürgen Ligi, seekord tuim asjatundja, mitte poliitik.
Aga mitteverbaalne pool oli lausa vastupidine. Meeste rahulik tempo ja hääl tegi nende sõnumi mõjuvaks (kui Ligi kõrvale jätta). Naised suutsid suure osa oma sõnumist maha loopida kiire tempo, kriiskava tooni ja kohatise raevuka kaitseasendiga. Ja veel: jooge vahepeal vett, et teie ärevust näitav kuivav suu kuulda ei oleks!