/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Presidendiks pürgijate joonistamisoskused on rahvale selgeks tehtud. Enne kui läheb lauluproovideks, püüan kaardistada spikri kandidaatide tunnusjoontega. Et mitte tekitada eksiarvamusi enda eelistuste suhtes, asetan noorpresidendi kandidaadid ritta tähestikulises järjekorras, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Jõksi kõige positiivsem pool on see, et ta suudab maailma näha kahtepidi – ühtpidi siis, kui ta seisab jalgadel ja teinekord saab ta vaadata maailma tagurpidi – siis, kui parajasti pea peal seisab. Selline omadus võib tänapäeval vägagi kasuks tulla, kuna üsna tihti ongi maailma asjad tagurpidi pööratud. Sama lugu on Jõksi advokaadiametiga – ka seal on ta võimeline paragrahve keerama ühte- või teistpidi.
Saatuslikuks võivad Jõksile saada kitkumata kanad mõne parlamendierakonnaga, kes väga jonnakalt ei taha aru saada Jõksi paragrahvide asendist. Seetõttu Jõksi riigikogulaste ette ilmumine võrdub herilasepesa torkimisena – mida ongi vaja. Valimiskogus võib aga viimane asjaolu Jõksile hoopiski kasuks tulla – kiusatus toompealastele ära teha on oi kui magus.
Nestor on ainuke presidendiks pürgija, kes ise seda ametit ei soovi pidada – nagu Kadri Simson tabavalt väljendus. Nestoriga on jah see õnnetu lugu, et kuna ta on nii sõltumatu, et temast mitte midagi ei sõltu, siis tema kulul hakataks tõmbama niite ja tegema seljataguseid tehinguid. Nestor on küll õpivõimeline (haamrilööjaks saades vahetas kampsuni lipsu ja pintsaku vastu), kuid maailm muutub liiga kiiresti, et õppimisele aega raisata. Eestile oleks halvim variant, kui presidendiks oleks puudel. Mitte küll ohtlik puudel, kuid kui riik tahab kuidagigi silma paista, võiks riigi valvur olla mõni teine koeratõug.
/nginx/o/2016/06/06/5480065t1h5b2f.jpg)
Ilmselt pole Eestis asjad veel nii hulluks läinud, et peaksime jälle abi paluma kultuuriinimestelt. Intelligentse inimesena tajub Jõerüüt, et praegune kraaklev seltskond pole just selline, kus talle meeldiks viibida. Ometi, Jõerüüdi diplomaadikogemustest oleks riigi tüürimisel palju abi. Kuid eestlaste kultuurimälu on tugev ja nõukaaegne kanakitkumine kiuslike kultuuritegelastega ei taha kuidagi ununeda.
Repsi kandideerimisel on kaks plussi, mis aga tingimata ei pea viima presidenditroonile. Sellele vaatamata võivad plussid jääda plussideks Keskerakonna poolt vaadatuna. Kõigepealt on Repsil pool tööd tehtud juba sellega, et ta on naisterahvas. See on nagu USAs Hillary Clintoniga (seal on Bill ka teise poole tööst ära teinud).
Teine tähelepanu vääriv külg Repsi puhul on see, et olulisem tegevus toimub tegelikult Savisaar-Simson teljel ja seal võib nii mõndagi huvitavat juhtuda. Niisiis protsessis osalemine on tähtsam kui selle tulemus, Repsi kaasamängimine valmistab ette tulevikutehinguid võimumängudes. Kui seda mängu tõsise näoga usutavalt teha, võib nii mõnegi väikese võidu koju tuua.
Ei saa jätta ennast kordamata, et ei Kaljurand ise ega mõni erakond poleks eales selle peale tulnud, et ta võiks presidendiks kandideerida. Kes sellise üleannetusega ajakirjanduses hakkama sai, seda on tagantjärele isegi raske meenutada, kuid lumepallil on omadus veerema hakata ja seda lumepall parajasti teeb. Et Kaljurand pole presidendiametiks valmis, tõestab tema üllatus, et on viimasel ajal kohanud nii palju õelust. Ka mina olen üllatunud, et Kaljurand on üllatunud – ei tunne siis eesti rahvast! Aga oma rahva tundmine on presidendiks saamise esimeseks eelduseks.
Et Eesti pole veel parteideüleste presidentide arengufaasi jõudnud, on Kaljuranna miinuseks ka tõik, et ta pole poliitik ja seda kahes mõttes. Esiteks pole ta ühegi erakonna liige (püüd näida parteideülesena) ja teiseks on välisministri ametikoht kõige apoliitilisem ministrikoht. Kui riigi välispoliitika on kivisse raiutud, siis välisministri poliitiliste otsuste manööverdusruum on pea olematu ehk välisminister peaks olema üks tubli riigiametnik ja see Kaljurannale sobib.
Lisaks üks fopaahõnguline Kaljuranna ütlus, et tal on Boris Johnsoniga Suurbritannia ja Euroopa Liidu tuleviku osas ühesugused vaated (meenutan, et Bo Jo oli üks Brexiti eestvedajaist). Muidugi, see tsitaat on kontekstist välja rebitud, kuid (võimalik) riigipea peabki selliste rebimiste võimalustega arvestama. Kentsakas on kuulda daami suust sõtta tõttaja militaarterminoloogiat – olen võitlusvalmis ja alla ei anna (ilmselt mälestus Moskva päevilt). Kuid eks see näita veel kord, et oma liistud oleksid ikkagi parimad.
Helmel on jällegi see probleem, et vastandina Nestorile sõltub temast liiga palju ja jutuka inimesena võiks ta mõne asja rääkimata jätta. Kurja kolli maine ei anna talle riigikogus mingeid šansse, kuid valimiskogu on ettearvamatu ja seal on kõik võimalik. Pealegi, arvestades praeguse maailmakorralduse korratust, kipun arvama, et Helmel ei ole salongikõlblikkuseni viival teel kuigi palju astuda (vähemalt võrreldes tupikteel veereva Savisaarega).
Helmedega on veel see jama, et neid võib nakatada amerikanism, kus kellegi presidendiks saades peavad sama kordama kõik tema suguvõsa liikmed. Kaks presidendist Helmet oleks ühele Eestile juba väheke liiast.
Vähemalt värve tuleb presidendikarussellile juurde Musta Hobuse kaasalöömisega. Tema kõige positiivsemaks omaduseks on hea numbrimälu – kindlasti jäävad Mustale Hobusele meelde Ameerika uue presidendi ja Saksa kantsleri telefoninumbrid. Plussiks võib pidada Musta Hobuse teadmisi hiina keeles ja kultuuris. Lisaks tunneb ta end silmanähtavalt mugavalt eesti rahva seas.
Kasuks tuleb Musta Hobuse biotehnoloogia taust, tema hiljutine ettekanne Singapuri ärifoorumil leidis maailmas head vastukaja. Miinuseks võib pidada asjaolu, et pealehakkaja inimesena võib Mustal Hobusel jääda presidendi võimalik tegevusväli liialt ahtaks, kuid selle tarvis on meil põhiseaduslikud raamid.
Kallasega on alati üks kahtlane värk, tema mitmekümneaastane poliitikukarjäär sisaldab nähtusi seinast seina. Kallast võib pidada valvekandideerijaks, kes lööb kaasa pea kõigi vabade kõrgetasemeliste ametikohtade jagamisel Euroopas. Sealjuures kõige olulisem Kallasele ei olegi võit. Tõeline olümpialane – tähtsaim on osavõtt.
Niisiis, Kallast võib kohata kõigis kolmes riigikogu valimisvoorus ja valimiskogu voorudes. Selles valguses tegi Marina Kaljurand oma naiivsuses vale käigu, pakkudes Kallasele osalemisrõõmu riigikogus – valimiskogus kohtuvad nad nii või naa.
Kallase plussiks tuleb pidada asjaolu, et ta on hani-tüüpi poliitik – viska vett selga palju tahad, mitte ei lähe märjaks. Seekordne Kallase üritus (ja eeldatav tulemus) näitab ilmekalt, kui elukauged tegelikkusest on Brüsseli tippbürokraadid (ka endised).
Paeti puhul ei paista olevat muud, kui suur soov olla suur ametiposti poolest. Tugev tahtmine on veerand võitu, kuid tema komistuskiviks on mittepiisav näolihaste areng ehk Paetil oleks tublisti vaja treenida põselihaseid. Ei saa ju ometi rääkida ähvardavast terroriohust ja sinilillelisest päikesepaistelisest pühapäevast ühe ja sama näoilmega. Sellise liikumatu maskiga sobiks Paet pigem mõne salaorganisatsiooni juhiks või looma kontakte tulnukatega – tema näos ei liiguks miski, kui näiteks marslaste kosmoselaev maanduks Toompea lossiplatsil.
PS Ma ei ole päris kindel, kas Must Hobune on juba sündinud, kuid seni, kuni ta välja ilmub, võiks vabariigi presidendiameti ikkagi ühitada Teaduste Akadeemia presidendi ametiga.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».