Poliitikauuringute keskuse Praxis äsjavalminud analüüs näitas, et kuigi viimastel aastatel on ministeeriumite võimekus inimeste kaasamisel poliitikakujundamisse paranenud, on põhiprobleemid samad, mis viis aastat tagasi ning inimesi kaasatakse liiga hilises staadiumis.
Praxise juhatuse liikme Annika Uudelepa sõnul on ametnike ja kodanikeühenduste koostöö küll järjest teadlikum, kuid siiski on riigiasutustel veel vaja õppida, kuidas saavutada erinevat tüüpi osalust alates aruteludest ekspertidega kuni vahetu dialoogini kodanikega.
Uuringu üks olulisemaid tähelepanekuid on see, et sageli ei mõtestata partnerite osalemist kui poliitikakujundamise lahutamatut osa, vaid kaasamist käsitletakse pigem kui tehnilist protsessi, mille peab ära tegema.
Kaasamine on uuringu järgi otseselt seotud kvaliteetse õigusloome, sisukate strateegiadokumentide ja teiste sarnaste otsuste läbipaistva ja õnnestunud ettevalmistamisega, mis Uudelepa sõnul viitab ka sellele, et ministeeriumide võimekus poliitika kujundamisel vajab arendamist.
Olulisem puudujääk on uuringu andmeil liiga hilises staadiumis kaasamine ja puudulik kommunikatsioon, mis pärsib sisulist arutelu ja vastastikku lugupidavat partnerlust. Info poliitika kujundamise protsesside kohta on partnerite jaoks sageli puudulik või raskesti leitav.
Sihtrühmade ebaõnnestunud informeerimine on uuringu andmeil samuti üks olulisemaid ületamist vajavaid barjääre. Analüüs näitab, et ministeeriumide juhtkonnad - nii poliitilisel kui tippametnike tasandil - ei tunneta piisavalt oma rolli ja vastutust tulemuslike tööprotsesside kujundamisel.
Selleks, et poliitika kujundamisel osalust oluliselt edendada, on Uudelepa sõnul esmatähtis keskenduda osalust väärtustava valitsemiskultuuri edendamisele ja vajalike tööprotsesside loomisele ministeeriumites, sest ametnike teadlikkuse tõstmisest ja oskuste lihvimisest üksi ei piisa.