Rõivas eile riigikogu ees: 28 küsimust ja kuhjaga kriitikat

Peaminister Taavi Rõivas.

FOTO: Sander Ilvest

Eile toimunud riigikogu erakorralisel istungjärgul pidi peaminister Taavi Rõivas pärast oma poliitilise avalduse ettekandmist vastama uudishimulike parlamendisaadikute kümnetele küsimustele. Postimees toob istungi stenogrammist välja neist mõned värvikamad.

Mõistagi tundsid suurem osa riigikogu liikmeid huvi Kreeka olukorra kohta ning täpsemalt selle, milline on Eesti roll kogu selle juures. Teise olulise teemana pälvis palju tähelepanu pagulaste küsimus.

Toomas Vitsut.

FOTO: Toomas Tatar / Postimees / Scanpix

 Näiteks küsis keskerakondlane Toomas Vitsut: «Kuulan ja kuulan teid ja püüan sellest teie jutust iva leida, aga mida pole, seda pole. Mul tuleb meelde üks Eesti vanasõna, et suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbsepesagi. Seepärast mul on teile üks konkreetne küsimus, kus ma tahaks saada teada ühte arvu ja nimesid. Ma olen korduvalt püüdnud teada saada, mitme omavalitsusega ja missuguste omavalitsustega te olete kokku leppinud pagulaste vastuvõtmises. Teatavasti omavalitsused peaksid neid vabatahtlikult vastu võtma.»

Peaminister vastas talle, et siseminister ja sotsiaalkaitseminister on ühiselt kokku leppinud, et nad käivad Eesti eri piirkondades ja kutsuvad kõikidest omavalitsustest esindajad, et sellel teemal rääkida. «See iseenesest on võib-olla isegi liiga suur samm, arvestades, et me räägime Eestisse tulemise puhul umbes kuni 100 inimesest aastas. Isegi kui väga tahaks, siis enamikusse omavalitsustesse ei jagu,» sai keskerakondlane vastuse.

Eesti pagulaspoliitika kohta soovis küsida ka Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni juht Andres Herkel. «See pagulasteema on tekitanud väga palju närvilisust ja ilmselt on siin möödalaskmisi ka valitsuse avalikus kommunikatsioonis. Aga ma sooviksin valitsust ka kiita selle eest, et me ikkagi ei räägi enam tuhandelistest kvootidest. Praegume me räägime märksa väiksematest ja eeldatavalt ka jõukohasematest suurusjärkudest. Probleemi juur asub Vahemere piirkonnas, Aafrika põhjarannik, selle läbitavus, inimsmugeldamine. Öelge, palun, millised on Eesti positsioonid, et seal  oleks võimalik ikkagi lukk tugevamalt ette panna.»

Andres Herkel.

FOTO: Jaanus Lensment

Rõivas vastas Herkelile, et see, kas probleemi tuumaga tegelemine on see, et panna Euroopale taba ette, või on see, et nendes piirkondades ei oleks sõda ja humanitaarkriis, on tõsine mõtlemiskoht. «Ma arvan, et see teine pool on isegi see tegelik, ja sellega tegelemine on veel palju raskem kui Euroopale tabaluku panemine. Ma ei ole isegi kindel, et see tabalukk lõpuni kõige õigem lahendus oleks.»

Teinegi vabaerakondlane, Monika Haukanõmm küsis samuti pagulastemaatikast ajendatud küsimuse. «Oma kõnes pagulaskriisi puudutades rõhutasite, et tuleb tegelda piirikontrolli taastamisega. Minu hinnangul võiks Eesti olla üks näide Lõuna-Euroopale, kes täna tegeleb väga tõsiselt piiri kordaseadmise ja tõhustamisega. Minu hinnangul ei ole see ainult tabalukk, vaid see on põhimõtteline küsimus ja üks meelde, kuidas ennetada praegu tekkinud probleemi. Kas ollakse valmis kaaluma kaitsekulutuste arvel, see kaheprotsendiline norm, mis meil kehtib, rohkem investeerima piiri väljaehitamisse? Kindlasti on vaja tehnoloogiliselt veel edasi arendada kavandatut. Kas ollakse sealsamas nõus ka kohustusliku kaitseõppe rakendamist ...... selle arvel kasutama neid vahendeid?»

Monika Haukanõmm.

FOTO: Erik Prozes

«Küsimus selle kohta, kas me peaksime võtma osa kaitsekulutustest ja tõstma piirile, siis seda vajadust me praegu ei näe. Me oleme jõudnud kolme erakonnaga valitsuses juba kokkuleppele riigi eelarvestrateegias, kus on järgmisel aastal investeering, mis on tulnud selgelt lisarahana, nii et me ei ole pidanud selle tõttu kaitsekulutusi vähendama,» vastas Rõivas.

Samal teemal küsis ka EKRE saadik Uno Kaskpeit, kes tõi välja, et peaminister võrdles põgenike vastuvõtmist sellega, et Itaalia lennukid valvavad meie õhuruumi. «Nüüd selgituseks, et need on kaks eraldi organisatsiooni. Üks on sõjaline organisatsioon ja hoopis teise lepinguga, ja teine on Euroopa riikide organisatsioon ja hoopis teise põhimõtte alusel töötav. Siit küsimus: miks te vassite ja ajate Eesti rahvale sellist jama, kes kõigest võib-olla aru ei saa, ja võrdlete neid kahte asja? Need ei ole ju võrreldavad. Nagu itaallased valvaksid sellepärast meil siin õhupiiri ja meie peaksime neid põgenikke aitama – see on kohatu minu arust.»

Kui üldiselt jäi Rõivas küsimustele vastates rahulikuks, siis sel korral vastas ta ka ise parajalt teravalt. «Kuulge, me räägime vähem kui sajast inimesest aastas. Nalja teete või?! Te räägite mingist massiimmigratsioonist, hirmutate inimesi, prindite lendlehti, korraldate miitinguid. No ma ei tea ... Ja te ütlete, et me ei peaks olema avatud oma Itaalia liitlastele, kes, jah, on panustanud ka Balti riikide õhuturbesse, mitte küll Eestis, vaid Leedus, aga see puudutab meie julgeolekut ka. Kui Itaalia poliitikud mõtleksid sama egoistlikult, kui teie seda praegu teete – ma veel kord vabandan selle eest, et ma nii otse välja ütlen –, siis meil ei oleks Euroopa ühtsust. Ja ma rõhutan veel kord, et Eesti, siis kui meil ei oleks Euroopas ühtsust, kui meil ei oleks Euroopa Liitu ja NATOt-, siis Eesti oleks esimeste seas, kes sellest kannataks. Ärme ole nii kitsarinnalised.»

Võimalust küsida peaministrilt seda, mida hing ihaldab, ei jäetud kasutamata ning nii mõningal juhul tehti seda väga värvika sõnastusega. Näiteks kui Aadu Must (KE) tõi välja, kuidas Kreeka kultuuripärandi kaitse maks tuleks kehtestada kõikides riikides ja küsis, kas ka Eesti võiks seda teha, ei meeldinud see teisele opositsioonisaadikule Martin Helmele (EKRE) teps mitte. 

Mart ja Martin Helme.

FOTO: Erik Prozes

Martin Helme: «Aadu Must siin enne tegi ettepaneku Kreeka kultuuripärandi erimaksud kehtestada. Teda ei ole praegu ruumis, aga tahaks karjuda: "Aadu, ära anna neile uusi ideid!». Päris tigedaks ajas peaminister ka Mart Helme:

«Ma olen mõnevõrra hämmeldunud sellest üleolekust, milleks teil ei ole minu arvates ei moraalset ega intellektuaalset põhjust, millega te esinete meie ees. Teadlased, tuntud kultuuritegelased, ajakirjanikud peavad kuulama seda, kuidas teie õpetate meid, mis on õige ja mis on vale ja kuidas poliitilist diskussiooni pidada ja kuidas seda mitte pidada. Ma arvan, et see on siiski parlamendi otsustada, mitte teie poolt meile dikteerida. Aga küsimus on niisugune. Te räägite väga palju solidaarsusest. Minu arvates Eesti Vabariigi valitsuse ülesanne number üks tulenevalt ka meie põhiseadusest on olla eelkõige solidaarne oma rahvaga. Ma ei näe seda.»

Rõivas vastas Mart Helmele, et suhtub Eesti Vabariigi parlamenti üksnes austusega, ja väga kõrge austusega. «Teistmoodi ei saagi. See, et meie seisukohad teiega on väga mitmes küsimuses erinevad, on ma arvan kõigile väga selge. Ma ei karda seda ka välja öelda. Aga ma hindan väga kõrgelt ka seda, et Eestis ongi arvamuste paljusus ja poliitiline debatt. Nii et poliitilises debatis teistsugusel seisukohal olemine ei peaks saama tõlgendanud kui üleolevus või suisa arrogants. See ongi viis, kuidas kõige paremate lahendusteni jõuda. Ka teil on õigus oma arvamusele loomulikult ja küllap te selle ka kõnedes välja ütlete.»

Kadri Simson.

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson, kes on tuntud koalitsiooni ühe suurima kritiseerijana, hoidis endale omast joont ka peaministrilt küsimust küsides: «Teie vastuseid on võimalik jälgida lisaks sellele saalile siin ka läbi interneti ja üks tähelepanelik jälgija Pärnust saatis mulle kirja teie vastuste ajal. Te eksisiste, andes vastust Liina Kersnale, kes küsis tööturureformide kohta Kreekas. Te eksisite sellega, et väitsite, et Eestis läbiviidud või kehtestatud uus töölepinguseadus vähendas meie tööpuudust,» loetles ta.

Täispikka üleskirjutust eilsest riigikogu istungist saab lugeda SIIT.

Tagasi üles