Mikseri loobumiskõne: pean Jevgenit üheks kõige andekamaks inimeseks poliitikas
Mikser usub praegusesse koalitsioonileppesse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sotside üldkogul valiti uueks juhiks Jevgeni Ossinovski.

FOTO: Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Praegune juht Sven Mikser ütles ootamatult oma avakõnes, et loobub kandideerimast uuesti juhi kohale.

Sven Mikser teatas, et loobub juhiks kandideerimast. Mikser põhjendas, et ei soovi näha võitlust erakonna sees. Mikseri meelest väärib Jevgeni Ossinovski võimalust ning on kinnitanud, et suudab erakonda juhtida.

Sven Mikseri kõne täismahus

Head kaasteelised,

See on minu jaoks viimase viie aasta jooksul juba õige mitmes kord seista erakonna esimehena üldkogu ees, et seada Eesti sotsiaaldemokraatia sihte ja visandada tulevikuplaane. 

Kuna täna olen siin selles rollis võib-olla viimast korda, siis tahan ma kõigepealt vaadata mitte tulevikku, vaid hoopis käidud teele tagasi.

Ma olen tohutult uhke ja õnnelik, et mul on olnud selline võimalus. Need on olnud rasked ja põnevad aastad. 

Aga ma tahan alustada ühe vabandusega. 2010. aasta oktoobris, kui kandideerisin esmakordselt erakonna esimeheks, küsis Marju Lauristin minult ühel debatil, et kas ma ikka annan endale aru, et esimeheks saades loovutan end järgnevateks aastateks jäägitult parteile ja poliitikale ning et seda saab teha vaid omaenda eraelu ja perekonna arvelt. Ma ütlesin, et saan sellest aru, aga tühjagi ma tegelikult sain.

Ma tahan tänada ja ühtlasi paluda vabandust Marilt ja oma tütardelt Reenalt ja Loorelt, kes on olnud nende aastate jooksul palju mõistvamad ja toetavamad, kui ma olen ära teeninud. See on olnud tohutu ohverdus. Te olete olnud imelised, et te olete seda - ja mind - talunud.

Head sõbrad, 

Ma alustasin oma esimeheteed kolme opositsiooniaastaga parlamendis. Ei saa öelda, et sellel positsioonil poleks olnud oma hüvesid. Me esitasime kriitilisi küsimusi ja arupärimisi, käisime maakonnavisiitidel, viisime oma liikmetele läbi koolitusi ja seminare, värbasime uusi liikmeid ja olime populaarsed. Me rääkisime asjadest, mida me hakkame tegema siis, kui kord valitsusse saame. Inimestele meeldis see, millest me rääkisime, isegi kui see oli vaid jutt.

Omakeskis me armastasime rääkida ka sellest, et meie, sotsiaaldemokraadid, oleme teistsugused kui reformistid ja keskerakondlased. Meil on põhimõtted. Meile ei ole võim võimu pärast tähtis ja meie oma aateid räpastele võimumängudele ohvriks ei too. Me ei lähe võimule iga hinna eest. 

Aga muidugi ei ole opositsioonipõlv tervikuna nii roosiline ja üha enam leidsin ma ennast mõtlemas sellele, mida see «iga hinna eest» tähendab ja mis hinna eest me oleksime selleks valmis. 

2013. aasta novembris olin ma erakonna ja ühtlasi ka meie parlamendifraktsiooni esimees. Riigikogu menetles 2014. aasta riigieelarvet, me olime esitanud arvutu hulga muudatusettepanekuid, et survestada valitsust tõstma kümme aastat muutumatuna püsinud lapsetoetusi 19lt eurolt 60ni. Me tegime bravuurika otsuse, et seisame oma ettepaneku eest ööistungitel, seisame nii kaua kui vaja. Ja me istusimegi. Istusime Indreku ja Eikiga vaheldumisi saalis pikki päevi ja pikki öid, ka siis, kui teised fraktsioonikaaslased olid läinud koju magama. Vaatasime, kuidas päike läks looja ja kuidas ehatähest sai uuesti koidutäht. Ja ühel ööl, juba vastu hommikut, kui venitamine oli väldanud õige mitmeid päevi, istusin ma ainsa sotsiaaldemokraadina saalis, panin monotoonse järjekindlusega hääletusele mõttetuid muudatusettepanekuid ja palusin enne iga hääletust kümme minutit vaheaega. Vaatasin koalitsioonisaadikute unetusest halle ja üha tigedamaks muutuvaid nägusid. Hommik jõudis kätte ja me olime muudatusettepanekute tabeli lõpule jälle kukesammu võrra lähemal, aga lastetoetuste tõusust endiselt täpselt sama kaugel. Kui ma arvasin, et ka normaalsed inimesed peaksid olema juba ärganud, otsustasin helistada Kirstile. Tal ei olnud toona erakonnaga mingit töist suhet. Tahtsin lihtsalt küsida nõu sõbralt, keda ma usaldan. Mida teha? Me olime seda lahingut kaotamas. Kas inimesed üldse saavad aru, et me ajame õiget asja, kui me aastast aastasse üksnes istume, räägime, kirjutame, aga midagi ei saavuta?

Sel ööl ma otsustasin, et me ei tohi järgmisel aastal ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel olla samas lootusetus seisus. Kui meie eesmärgid ja valimislubadused on õiged, siis peame me suutma need ära teha, siis ei piisa vaid trummipõrinast ja ööistungitest. 

Ma otsustasin, et me peame - ja peamegi - need lapsetoetused 60 euroni tõstma. Meie valijad ei ütle meile, et «fuih, te tegite seda koos Michali või koos Toobaliga, neid lapsetoetusi me ei taha.» Meie valijad ei vaja ööistungeid, nad vajavad tulemust. Lapsetoetused ei ole vaid lapsetoetused, see on minu jaoks sümbolväärtusega küsimus sellest, kas sotsiaaldemokraadid ka tegelikult midagi suudavad.

Ja täna ma ütlen, et me suudame. Suur tee algab üksikutest sammudest. Kõike korraga ei saa, aga kui miski on meile - ja meie toetajatele - tõeliselt tähtis, siis me teeme seda. Me ei muuda kõike ja korraga, aga me muudame. Olulistes asjades võib meile loota.

Head sõbrad,

Paljud meist kardavad, et valitsusvastutust kandes ähvardab meid kartellistumine ja leiavad, et me vajame midagi uut ja teistsugust. Mina ütlen, et valitsuses oma programmi ellu viimine ja oma valijatele antud lubaduste täitmine ongi sotsiaaldemokraatide jaoks see uus, mida me vajame. 

Need, kes on tulnud meiega viimase viie aasta jooksul ja kes täna arvavad, et peaksime olema valmis sirgeselgselt opositsiooni purjetama, kus saame siis igasugust tegelikku vastutust kartmata iseendale meeldivat juttu ajada ja kell viis koju teed jooma minna, ei anna endale aru, et kõik see ei on juba olnud. See ei ole uus, vaid äsja mugavalt ära unustatud vana. Mina ei taha seda tagasi. 

Erakond on vabatahtlik ühendus, mittetulundusühing. Ja mittetulundusühinguid on kahesuguseid. On seltse ja klubisid, mille ülesandeks ongi pakkuda oma liikmetele eneseharimist või lihtsalt meeldivat äraolemist. See on iseenesest väga tänuväärne. Aga on ka teisi, mille missiooniks on maailmaparandamine. Erakonnad on minu sügava veendumuse kohaselt just sellised, maailmaparandajate ühendused. Ja sellistena ei ole nad mitte üksnes oma liikmete, vaid eelkõige oma valijate omad. Meie otsuseid ei pea suunama mitte see, mis on meile mugav või meeldiv, vaid see, mis on meie valijate huvides. Ja ma kinnitan, et laste huviringitoetus, riiklikult toetatud üürielamud, üksikvanemate elatisrahafond, tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, hambaravitoetused ja paljud muud punktid selles paljukirutud ja vähekiidetud koalitsioonileppes on meie valijate huvides. Enne, kui oleme kõik selle ka päriselt teoks teinud, ei tohi me käega lüüa ja lahkuda.

Head võitluskaaslased,

Eilse Kuku raadio debati lõpus ma ütlesin, et ma ei ole kunagi kavatsenud olla Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees surmani, aga ma olen surmani sotsiaaldemokraat. 

Ma olen alati olnud sotsiaaldemokraat. Sotsiaaldemokraatia ei ole minu jaoks tudengipõlves targast raamatust leitud ja omaks võetud haarav ja erutav kontseptsioon. Sotsiaaldemokraatia ei ole mäss ja revolutsioon. Sotsiaaldemokraatia on hoolimine. 

Võib-olla sai minust sotsiaaldemokraat juba siis, kui ma mäletama hakkasin. Minu ema oli võrkpallitreener. Ta kasvatas mind ja mu venda üksi. Tal oli tihti hilise õhtuni tööl, trennis vanas Paide Kalevi võimlas, ja ma mäletan, kuidas me vennaga teda koju ootasime. Ma olin ehk kolme või nelja aasta vanune. Ma mäletan, et ma tundsin ema sammud trepil eksimatult ära. 

Ma ei ole sündinud ja kasvanud, hõbelusikas suus ega nautinud privileege. Ma arvan, et ma mõistan emasid, kes jõuavad töölt koju, kui nende lapsed juba magavad, ma mõistan üksikemasid. Ma mõistan neid, kes peavad pingutama, et ots-otsaga kokku tulla ja hakkama saada. Toona, lapsena, ma muidugi ei saanud aru, kui raske see kõik pidi olema, aga täna ma arvan, et ma saan. Ja ma arvan, et meie, sotsiaaldemokraatide kohustus on neid emasid aidata. Reformierakonnale või Keskerakonnale koha kätte näitamine on siin täiesti kõrvaline.

Head sõbrad, 

Muidugi on meil põhimõtted. Muidugi on meil väärtused, mille arvelt ei saa teha kompromisse. Üle-eelmisel üldkogul hoiatasin ma Eesti poliitikataeva servale kogunevate sallimatuse- ja vihapilvede eest. Ohtude eest, mis seonduvad sellega, kui võimule pürgimiseks hakatakse mängima rahva madalaimatele instinktidele. Täna on see oht veelgi reaalsem. Sallimatusest teistsuguste suhtes - olgu nendeks siis teistsuguse emakeele ja nahavärvi või teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimesed - on saanud Eesti poliitikas tõusev trend. Sotsiaaldemokraatidena ei saa me seda õlgu kehitades pealt vaadata. Vihkamine ja diskrimineerimine ei saa olla meile vastuvõetavad. Kui me usume endasse ja kui me usume Eesti inimestesse - ja me ju usume! - siis me suudame selle vastasseisu võita. 

Et see ei ole lihtne, seda nägime me eelmisel suvel kooseluseaduse vastaste meeleavalduste ajal. Ühel hommikusel koosolekul, kui me jagasime viimaseid muljeid vaidlustest vihaste valijatega ja mis seal salata, mõnikord ka erakonnakaaslastega, rääkis Karel Rüütli sõnumist, mille ta oli saanud oma välismaal elavalt õelt ja mis ütles: vend, ma olen sinu üle uhke! Ja kui ta seda rääkis, saime me kõik aru, et me ei saa neid, kes meisse usuvad ja meilt oma väärtuste ja põhimõtete eest seismist ootavad, alt vedada. Isegi siis, kui see toob meile valimispäeval tagasilööke. Põhimõtted on põhi mõtted. See on see, miks meie oleme sotsiaaldemokraadid ja mitte populistid või paremradikaalid. 

Head sõbrad, 

Märtsikuine valimistulemus oli paljudele meist pettumus. Ka minule. Sellel tulemusel oli palju põhjusi ja viimaste kuude debattides oleme me enamuse neist põhjalikult läbi analüüsinud. 

Korvpallis on ütlemine, et võidavad mängijad ja kaotab treener. Lõppvastutust ei saa jagada ja mina erakonna esimehena ei karda vastutada selle eest, kus me täna oleme. Esimest korda oma erakonna ajaloos julgesime me seada sihiks valimisvõidu ja esimesel katsel tuli rekordkõrgusele asetatud latt kindlast puudutusest maha. Me oleme pettunud, peamegi olema, aga see pettumus ei tohi meid suunata kõrtsi viinapitsi taha, vaid edasi treenima ja edasi pürgima. . See võiduta jäämine peab olema edasiviiv kogemus. 

Minult on küsitud, miks ma ei võtnud valimiskaotuse järel vastutust, nagu tegi IRL-i esimees Urmas Reinsalu. Kõhklused meie erakonnas, kas ja millisesse valitsusse minna, olid suuremad ja sügavamad. Pühendudes kohe sisekaemusele, ei oleks me valitsuskoalitsiooni jõudnud, ja seda ei saanud me lubada. Ma otsustasin, et erakond vajab sel hetkel juhti, kes suudab valitsuskõnelused lõpuni viia. Ma usun, et me saime neilt kõnelustelt tulemuse, mis oli seda pingutust väärt.

Mõned võitluskaaslased on öelnud, et ootustele alla jäänud valimistulemuse ja raskete koalitsioonikõneluste järel vajasime me auru välja laskmist, uut ja värsket debatti. Ja auru välja laskmist on meil tõesti üksjagu olnud.

Samas, erakonna sisse vaadates olen ma mõistnud, et erinev ja kohati lausa vastandlik tunnetus sellest, kus me täna oleme ja millised võimalused ja võimatused meie ees seisavad, jookseb meie endi seas väga sügaval. Ma kinnitan, et mina ei usu täna sellesse, et koalitsioon Keskerakonna ja IRL-iga oleks ihaldusväärne või isegi võimalik. Mina usun, et koalitsioonileping, millele nii mina, Jevgeni kui veel kolmteist sotsiaaldemokraati oma allkirjad andsid, väärib elluviimist. 

Aga samas on ka ootus muutuse järele tegelikult olemas, nii erakonna sees kui sellest väljaspool. Mina ei saa minna tegema seda, mille võimalikkusse ma ei suuda uskuda. Mina esindan seda, mis on siin ja täna, ja ma tean, et kui ma esimeheametis jätkan, siis jääb suur osa meist alati mõtlema, rääkima ja unistama sellest, mis oleks võinud olla. Aga me ei saa jääda kinni erakonda lõhestavatesse pettekujutelmadesse, pettumustesse ja vaidlustesse varem tehtud otsuste üle. Me peame minema edasi ilma lõhede, vastutöötamise ja siseopositsioonita.

Head sõbrad,

Mitmed teist ütlesid mulle pärast eelmisel laupäeval Tartus peetud debatti, et me oleme Jevgeniga hämmastavalt sarnased. Mõnes mõttes ilmselt olemegi. Ma usun, et isegi mõned meie nõrkused on sarnased. Meie strateegiline visioon sotsiaaldemokraatiast ja selle eesmärkidest ei erine oluliselt ja me ei tohi lasta taktikalistel erimeelsustel eesmärgi poole liikumise viiside üle seda erakonda lõhkuda.

12 aastat tagasi oli Siim Kallase valitsus teinud ruumi Juhan Partsu omale ja mina olin 29-aastane endine minister. Ma võin teile öelda, et 29 on kohutavalt noor iga, et olla endine minister. Ma tundsin toona ängi ja mõtlesin palju oma tuleviku ja võimaluste üle poliitikas. Ma olin suurest poliitikast maitse suhu saanud ja minus pulbitses hirmus kihk maailma asjad kohe ja korraga korda seada, ja samuti rahulolematus kõigiga, kes mu tee peal ees seisid. 

Tegelikult on see on vägev kihk, ja väga positiivne, kui see õiges suunas rakkesse panna. Täna ma näen sedasama ängi, sedasama kihku Jevgenis. Ma olen öelnud, et pean Jevgenit üheks kõige andekamaks inimeseks, kes on viimase kümne aasta jooksul Eesti poliitikasse tulnud. Ta on juba murdnud eelarvamusi ja tabusid ja saanud kätte ka esimesed triibulised. Ja ma usun, et ta on täna selleks väljakutseks, milleks on erakonna juhtimine, peaaegu valmis, päris valmis ei saada selleks rolliks kunagi.

Ma ei salga, et olen viimase kuu jooksul veetnud mitmeid unetuid öid, mõeldes erakonna tulevikust ja väljavaadetest. Mõeldes sellest, kuidas see erakond üheks siduda ja üheskoos edasi minna. 

Viimaste nädalate debatt erakonna sees on olnud valdavalt konstruktiivne ja tervendav. Ma usun, et see on muutnud meie, minu ja Jevgeni positsioone teineteisele mõistetavamaks ja toonud neid teineteisele lähemale, isegi kui mõned tulipäisemad toetajad on lasknud end võitlustuhinast vales suunas kanda. Mina olen mõistnud, et see erakond vajab senisest rohkem avatud sisesuhtlust ja Jevgeni on aru saanud, et valijaile antud lubaduste täitmiseks peame olema valmis valitsusvastutust kandma. Sedamööda, kuidas debatt meie ümber on muutunud kirglikumaks ja, mis seal salata, kohati ka inetumaks, on meid lähendanud ka mure selle pärast, kuidas erakond pärast tänast üldkogu taas ühte siduda.

Eile, pärast Kuku raadio debatti küsisin ma Jevgenilt otse, kas ta nüüd, pärast kuu aja pikkust sisekampaaniat, usub, et ta tõepoolest suudab ja tahab seda erakonda juhtida. Ja ta kinnitas, et ta tõesti tahab ja suudab. Ja ma otsustasin, et ta peab selle võimaluse saama. Ja ma otsustasin, et ma ei püri taas erakonna esimeheks. 

Karl von Klausewitz on öelnud, et taktika on kunst relvade ja sõdurite kasutamisest lahingu võitmiseks, ja strateegia on kunst, kuidas kasutada lahinguid sõja võitmiseks. Meie strateegiline võitlustanner ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna sees. Meie vaenlased ei ole meie konkurendid erakonna sisevalimistel. Me ei saa ega tohi kulutada kogu püssirohtu siseheitlustes ja minna siis päris lahingusse paljakäsi ja vigastatuna.

Ma näen saalis  üksjagu üllatust. Üks mu sõber, kellega ma seda otsust langetades nõu pidasin, ütles mulle nii: keegi ei armasta üllatusi, välja arvatud lapsed. Ma vabandan, et pidin teid sel viisil üllatama, aga ma loodan, et kui te järele mõtlete ja selle mõttega pisut harjute, siis te saate minust aru.

Ma tean, et siin saalis on mitusada sotsiaaldemokraati, kes tulid täna Pärnu kontserdimajja mõttega anda mulle oma toetushääl erakonna esimehe valimisel. Ma olen selle eest tänulik. Ma ei salga, et ma olen olnud liigutatud toetusavaldustest nii erakonnakaaslaste kui paljude erakonnaväliste sõprade-tuttavate ja isegi võõraste poolt. Ma tean, et te tahate näha mind võitmas. Mina tahan ka. Veel rohkem tahan ma näha meie erakonda võitmas järgmisi valimisi. Ja sellepärast, et erakond saaks minna edasi ilma kõhkluste, kahtluste, ilma tiibade ja leerideta, loobun ma kandideerimast ja palun teil toetada Jevgenit. Ta vajab seda toetust.

Erakonna esimehe kingad on suured kingad ja keegi ei ole neisse esmakordselt astudes kõigiks väljakutseteks valmis. Andke uuele esimehele võimalus neisse kingadesse kasvada ärge olge talle mitte niivõrd nõudjateks ja kriitikuteks, kuivõrd nõuandjateks ja toeks. Mina luban, et ma ei keela Jevgenile kunagi oma abi ja nõu, kui ta seda vajab ja küsib. Ja veel: olge tema suhtes sama nõudlikud, nagu olete olnud minu suhtes. Aga ärge pange tema õlule täiesti ebarealistlikke ootusi ja lootusi, siis ei tule teil temas ka pettuda.

Ma olen mõelnud lord George Robertsoni sõnadele, kes pidi pärast nelja aastat NATO peasekretärina otsustama, kas jääda veel üheks lisa-aastaks. "Ma arvan et on parem minna, kui nad tahavad, et sa jääksid, mitte jääda nii kauaks, kuni nad tahavad, et sa läheksid," ütles lord Robertson. Ma ütlen täna samamoodi. Ma olen juhtinud seda erakonda läbi kahtede parlamendivalimiste ja viinud ta kaks korda valitsusse. Täna tahan ma anda Jevgenile võimaluse viia seda teatepulka edasi. Ma ei kandideeri seekord erakonna esimeheks. Debatt ja ideede heitlus on need, mis erakonda elusana hoiavad, aga omavahelisi lahinguid ja leere, kahtlustusi ja süüdistusi me ei vaja. Joondumine ühe esimehe taha on parim võimalus hoida meie erakonda ühtsena ja teha teoks see, milleks meid on valitud ja usaldatud.

Mõned teist on pettunud, aga ma palun teil mõelda täna Eesti sotsiaaldemokraatia tulevikule ja toetada Jevgenit. Te saate seda nüüd teha nii, et toetate sel moel ka mind. Te ei pea tegema rasket valikut kahe hea vahel. Me oleme üks tiim.

Kriitilised ja pingelised ajad toovad inimestes välja parima ja ka halvima. Keegi meist ei armasta pettumusi ja inimestes pettumine on kõige valusam. Aga sellest saab üle, kui mõelda neile headele inimestele, kes tulevad omast vabast tahtest appi ja teevad ühise asja nimel rohkem, kui keegi võiks või saaks neilt nõuda või eeldada. Ma olen poliitikas olnud üle kuueteistkümne aasta ja teinud läbi viied riigikogu valimised, aga seekordsete valimiste eel kohtusin ma kodu-ustel kaugelt rohkemate valijatega kui nelja eelmise valimiskampaania jooksul kokku. Ja ma võin kindlalt öelda, et ma ei oleks seda suutnud, kui mind ei oleks aidanud ja vajadusel ka tagant utsitanud Merike Metstak, Tiiu Mets, Alo Leilop ja paljud teised Harju- ja Raplamaa sotsiaaldemokraadid. Õhtupimeduses ja varahommikustes rongides, pakases ja lumesajus. Mul on kahju, et valimiste õhtu ei toonud meile täit rahuldust, aga tänu teile saan ma öelda, et me andsime kõik, mis meil anda oli.

Sõbrad,

Poliitikas kohtab enamasti taktikalisi liitlasi, konkurente ja vastaseid. Sõpru satub poliitikasse harva. Ma olen uhke, et ma saan mitut teie hulgast nimetada mitte vaid kolleegiks ja seltsimeheks, vaid ka sõbraks. Ma tulin poliitikasse eelmise sajandi lõpul  õlg-õla kõrval Jaanus Marrandiga ja kuigi meie teed poliitikas on meid viinud ajuti ka erinevatesse suundades, olen ma Jaanust alati usaldanud ja teadnud, et tema peale saab kindel olla. Ma olen talle tänulik, et ta oli minu palvel nõus pärast ajutist eemalolekut Eesti parlamendipoliitikasse naasma ja ma tean, et see ei olnud lihtne otsus. Ma tean ka seda, Jaanus, et sa toetasid mind esimeheks kandideerimisel ja uskusid ning usud, et see lahing on võitlust väärt ja võidetav. Ka mina usun, et see oli võidetav. Aga täna me peame minema edasi strateegiliste sihtide suunas, mitte jahtima taktikalisi võite.

Nende aastate jooksul erakonna esimehena ei ole mul olnud ühtegi nii lähedast ja võitluskaaslast kui Indrek. Ma loodan südamest, et Jevgeni saab oma peasekretäri samamoodi usaldada ja tema peale loota, nagu mina olen usaldanud Indrekut. Ma ei usu, et peasekretäri töö, kui seda tööd tehakse südamega, oleks grammi võrragi kergem kui esimehe oma. Indrek on olnud alati olemas, ka siis, kui on vaja kõnelda rasketel ja ebameeldivatel teemadel, millest esimeest soovitakse säästa. Indrek on olnud tihti ka see piksevarras, kes on võtnud minu ja aseesimeeste eest enda peale erakonna seest tuleva nurina ja pahameele, kui kõik ei ole läinud nii, nagu peaks või tahaks. Ma ei eita, et seetõttu võtan ma veidi isiklikult ka Indreku vastaseid rünnakuid. Ma kinnitan, et ma usaldan sind ja usun sinusse ja olen valmis iga kell ja igal pool valmis minema koos sinuga luurele või vajadusel lahingusse. Ja ma kinnitan, et erakonnal on sinu võimeid, teadmisi ja kindlameelsust ka tulevikus väga vaja, ükskõik, kes on parajasti meie erakonna esimees või peasekretär. 

Lõpetuseks tänan neid, kes on võidelnud minu kõrval ja näinud mind kõige lähemalt ja on mu siiski ära talunud,

Heli,

Piret,

Marge,

Kirsti,

Astrid,

Sandra,

Te olete suurepärased, aitäh teile!

Head sõbrad, 

Täna on aeg ehitada. On aeg vaadata tulevikku, mitte kahetseda minevikus tehtut. Nagu Edith Piaf ühes oma tuntud laulus ütleb: Non, je ne regrette rien. Ei, ma ei kahetse midagi.

Esmakordselt erakonna ajaloos oleme me 15 parlamendikohas pettunud. Ma loodan, et me näeme päeva, mil 25 kohta oleks pettumus. Meil on seljataga kuulsusrikas ajalugu, ja ma tahaks, et me kunagi ei peaks ütlema, et Eesti sotsiaaldemokraatidel on seljataga kuulsusrikas tulevik. Meie tulevik on ees. 

Elagu Eesti!

Elagu sotsiaaldemokraatia!

Tagasi üles