«Keskpäevatund»: miks «härra Nilsson» laua taga istub?

Rain Rosimannus (paremal) koalitsioonikõnelustel.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Kuku raadio saates küsiti, mis asjaoludel osaleb kõrgeima taseme poliitiliste otsuste tegemise juures mitte ühtegi ametisse kandideerinud ega mingit ametlikku positsiooni omav Rain Rosimannus.

«Halb karma sai juba koalitsiooniläbirääkimiste sünni juures sisse topitud. Ja see oli arguse kehastus, et seal töötas inimene, kes ei julge valimistel kandideerida, avalikult esineda, meestega väidelda,» rääkis Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand «Keskpäevatunnis».

«Anne Sullingut kuskilt vaiba tagant parteilise kirjaga suskab küll Poloniuse kombel,» lisas Tarand.

«Selles kohas on see halb karma ja seni kuni need kolm erakonda ja täpsemalt see, kes lubab peaministri tööruumides elada isikul, kes ei puutu Eesti poliitikasse ja ühtlasi on segatud majanduskuritegevuse rubriigis, seni see halb karma sealt ära ei lähe ka,» tõdes Tarand.

«See on täiesti uskumatu, kui mõtlema hakata, et Eesti Vabariigi suurimad päevalehed kirjutavad täiesti enesestmõistetavas toonis Reformierakonna hallist kardinalist, ei panda isegi enam jutumärke,» leidis ka ajakirjanik ja õppejõud Priit Hõbemägi.

«Kõik teavad, et on olemas üks mees, Rain Rosimannus, kes tuleb tuppa, alguses istub ta seina ääres, siis istub ta Reformierakonna poolele, siis istub otsa peale, siis avab oma läptopi, siis istub päris laua äärde, siis natukese aja pärast ta juhatab juba koosolekut,» kirjeldas Hõbemägi ajalehtedes ilmunud ülevaateid koalitsioonikõnelustest.

«Põhiseaduses niisugust protseduuri ei ole,» möönis Tarand.

«Raske ette kujutada, et meil on olemas peaminister, meil on ministrid, president… Kujutage ette, et presidendil elaks Kadrioru lossis mingi mehike, keda nimetatakse härra Nilssoniks, ja me teame, et härra Nilsson kirjutab tema kõned ja ütleb, kuidas asjad peavad olema ja kui tulevad kokku erakonnad ja president määrab, milline erakond hakkab valitsust kokku seadma ja siis ilmub laua taha korraga härra Nilsson ja hakkab rääkima, et «minu arvates peaks seda valitsust hakkama kokku panema see või teine». Või president kohtub mõne oma kolleegiga välisriigist ja härra Nilsson imbub laua äärde, avab oma läptopi ja hakkab rääkima, kuidas need asjad tegelikult peaksid olema. Kas te suudate sellist situatsiooni endale ette kujutada? Kaua see jama kestab?» küsis Hõbemägi.  

«Me valime riigikogu ja kõik need institutsioonid on ette nähtud seadustega, nad täidavad mingit rolli ja see on sellepärast, et valijatel oleks selge, kuidas riigi juhtimine käib. Kui siin oleksid suured hallid latakad, kus istuvad mingisugused hallid ja muud värvi kardinalid ja nende käes on tohutu võim, siis see oleks väga segane,» rääkis ta.

«Ei saa niimoodi olla, et me läheme kollektiivselt hulluks, kuulutame ühe mehe halliks kardinaliks ja tal ühtegi vastutust ei ole, ta kardab vastutust,» rõhutas ka Indrek Tarand.

Tagasi üles