/nginx/o/2019/10/31/12701785t1h51b7.jpg)
Täna alanud konsultatsioonid valitsusliidu moodustamiseks saavad toimuma Reformierakonna tugeva domineerimise saatel, sest neil on võimalik moodustada kolmeliikmeline koalitsioon, kus kahel partneril on kahepeale vähem kohti kui Reformierakonnal endal, kirjutab Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees.
Tõsi, praegu toimuvad arutelud nelja erakonna vahel. Ent sellise laia seltskonna laua äärde kutsumise eesmärgiks võib olla partnerite mängimine üksteise vastu, et tugevdada iseenda positsiooni. Ka 2007. aastal algasid koalitsiooniläbirääkimised nelja erakonnaga (Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja rohelised), ent koalitsiooni rohelisi ei lastud.
Nii IRL, sotsid kui ka Vabaerakond teavad, et Reformierakonnal on väga lihtne üks neist välja jätta ning endiselt enamuskoalitsioon moodustada. Siinkohal on paslik võtta luubi alla, kui palju või vähe soovivad need kolm erakonda valitsuskoalitsiooni pääseda. Ain Seppik väitis, et Vabaerakonnal oleks opositsiooni jäämist väga raske selgitada. Need väited on paljasõnalised ning lihtsasti ümber lükatavad. Vabaerakonnal oleks võimalik opositsiooni jäämist väga veenvalt põhjendada, kasutades järgmisi argumente.
Esiteks, koalitsioonilepingu tingimused poliitilise konkurentsi parandamiseks ei ole piisavad. Kui Reformierakond koos IRLi ja/või SDEga ei soovi piisavalt vähendada erakondadele riigi poolt eraldatavat toetust, ei luba valimisliite riigikogu valimistele või ei luba muuta uutele erakondadele riigikokku pääsemist lihtsamaks, on Vabaerakonnal suurepärane põhjus koalitsiooni minemisest loobuda – nende kesksed lubadused poliitika puhastamiseks ei pääsenud piisavalt maksma. See ainult tugevdaks nende brändi. On väga kaheldav, kas Reformierakond nõustuks riigitoetuse olulise vähendamisega olukorras, kus riigikogu kohtade alusel jaotatava toetuse vähendamisest kaotaks kõige rohkem nemad ise.
Teiseks, uuel erakonnal on lihtsam alustada opositsioonist. Kui ministrikohti jaotatakse proportsionaalselt riigikogu kohtade arvuga, ootaks Vabaerakonda valitsuses kaks ministrikohta. Need inimesed satuks kohe avalikkuse rambivalgusesse ning oht Vabaerakonna värskuse kadumiseks muutuks reaalsemaks. Kohe riigivalitsemise juurde minemine võib tekitada erakonna enda arendamises segadust ja peataolekut. Sellele juhtis Jüri Adams ERSP 1992. aasta kogemuse põhjal ka tähelepanu.
Vabaerakonna tulemus annab neile riigikogu liikmete näol niigi kaheksa kõrgepalgalist professionaalset poliitikut ning tähendab hüppelist edasiminekut erakonna juhtimise ja haldamise võimekuses. Nii mõnigi neist on seejuures varasema parteiorganiseerimise kogemusega ning õpiaega ei vaja. Sotsid ja IRL on aga negatiivse paradigmamuutuse lävepakul.
Iga koht valitsuses tähendab kolme-nelja täiendava täistööajaga erakonna hüvanguks töötava inimese lisandumist – riigikokku pääseb asendusliige ning minister võtab endale kaks-kolm poliitilist nõunikku, kes paljuski töötavad otseselt erakonna hüvanguks. SDE ja IRL said vastavalt 15 ja 14 kohta, mis on vastavalt neli ja üheksa kohta vähem kui 2011. aastal. Kui kummalgi õnnestuks saada koalitsiooni, näiteks nelja ministriportfelliga, saaks riigikokku neli asendusliiget ning tekiks kümmekond nõunikku. Fraktsiooni suurusega võrreldes tuleks täistööajaga inimesi topelt juurde ning konkurentsieelis pildis edasi püsimisel ning uutele valimistele vastu vaadates oleks opositsiooni jääjate ees tohutu.
Seetõttu on koalitsiooni saamine IRLi ja SDE jaoks eksistentsiaalne küsimus – kas jätkub harjumuspärane elu või tuleb teostada erakonnas dramaatiline allaskaleerimine, mis tooks lähemale ohu olla 2017. aasta kohalikel valimistel irrelevantne. Eriti ärev on olukord IRLi jaoks, kuna paremtiival on neil Vabaerakonna ja Konservatiivse Rahvaerakonna näol kaks uut konkurenti lisaks Reformierakonnale. Juba sel korral said Vabaerakond ja EKRE kahepeale rohkem kohti kui IRL. Kõrvutades IRLi ja SDE positsioone Vabaerakonna omaga, võib väita, et sotside ja eriti IRLi koalitsiooni meelitamise hind oleks Reformierakonna jaoks oluliselt madalam kui Vabaerakonna puhul.
Oleme täna sellise poliitmaastiku keskmes, kus partei peaeesmärk ehk võimule pääsemine pole mitte ainult ideoloogia ja enda ideede teostamise, vaid ka toimetuleku küsimus. Antud juhul tekib põhjendatud kahtlus sellest, et ega teine esimest dikteerima ei hakka. See muudab koalitsiooniga liitumise hinna odavaks ning annab valimised võitnud erakonnale senisest veelgi parema positsiooni enda võimu konsolideerimiseks. Vabaerakond pääses riigikokku poliitilise konkurentsi suurendamise vajaduse valguses, ent tahtmatult võib praegune olukord aidata kaasa vastupidisele.