Vaesusküsimustega tegeleva MTÜ EAPN juhi Kärt Mere sõnul tuli vastukajana nende üle-eestilisele kirjakampaaniale kõige vähem tagasisidet kodutuse teemal.
Ekspert: Eesti kodutute hääl ei kaja
9. september 2010, 16:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ilmselt ei jõua kodutute hääl kuigi kaugele, nad ei ole organiseerunud ja neil puudub oma esinduskogu,» rääkis Mere tänasel konverentsil «Mõtle ja räägi kaasa vaesuse teemal!».
«Selle sihtgrupi probleemidega tegelevad kohalikud omavalitsused vastavalt oma äranägemisele ja varjupaiku ning sotsiaalmajutusüksusi pole kõikides linnadeski, maapiirkondadest kõnelemata,» kirjeldas Mere.
Omamoodi kodutud on vaesuseksperdi sõnul needki, kes on oma korterist ja majast loobuma pidanud ning on vanematekoju tagasi pöördunud.
Õiguskantsler Indrek Teder on öelnud, et öömajade ja varjupaigateenuse osas puudub üleriiklik seadusandlik regulatsioon, mistõttu on teenuse tase väga erinev ning selle rahastamine ja kvaliteet sõltub omavalitsuse äranägemisest.
Kodutuse teemal kirjutasid endised lastekodude kasvandikud, kes ei suuda iseseisva eluga toime tulla; vanglast vabanenud, kel eelneva eluga sillad põletatud; ja inimesed, kelle lähikonnas on kodutu või teiste armust ajutise peavarju leidnu.
Kirjutajad näevad ka seost pikaajalise töötuse ja kodutuse vahel, kusjuures kodu kaotanud mehi näib Mere sõnul olevat rohkem kui kodutuid naisi.
Mõni üksik kirjutaja arvas, et kodutud on alkohoolikud, on ise oma allakäigu põhjustanud ja ei soovigi olukorrast välja rabeleda.
Samas tuntakse muret, kas selliste inimeste jaoks on piisavalt ööbimispaiku, kui saabuvad külmemad sügisilmad, ja kas kodututel on piisavalt oskusi abi otsida, sotsiaalsüsteemis orienteeruda.
42 kodutuse teemal saadetud kirja positiivseks sõnumiks võib Mere sõnul lugeda arusaama, et inimestel ei tohiks lasta nii madalale laskuda, et nad kodud kaotavad.
Kümme kirjutajat viitavad otsesele seosele varakult katkenud koolitee ja kodutuse vahel.
Kirjutati kunagistest koolikaaslastest ja lapsepõlvesõpradest, kes elu hammasrataste vahele jäänud. Nimetatud kümme kirjasaatjat mõistsid ka, et tänaval elades tarbivad elupaigata inimesed alkoholi või selle aseaineid kaitseks külma ja meeleheite vastu.
Kodutuse teemal kirjutanud järeldasid Mere sõnul üksmeelselt, et kodutute aitamise võti on iga kodutu puhul individuaalsuse arvestamine.
Samas oli ka neid, kes olid tigedad ühistranspordis reisivate kasimata ja haisvate inimeste peale. Eeldati, et reisisaatjad peaksid sellised inimesed välja saatma.
EAPN koostöös UNICEFiga korraldas tänavu kirjade kogumise aktsiooni, et anda sõna inimestele, keda vaesus isiklikult ja igapäevaselt puudutab. Vastukaja tuli 700 inimeselt üle Eesti.
Katkeid saadetud kirjadest:
Esimene näide:
«Millegipärast ei mäleta, et möödanikus oleks olnud kodutuid. Kodutud on iseloomulikud praegusele ajale. Nii on neid mujal maailmas ja nüüd Eesti Vabariigis. Ainult meil ei ole kodutute jaoks piisavalt kohti, kus nad saaksid enda eest veidi hoolitseda. Kui kodutu on pikemat aega sellise elustiiliga pidanud toime tulema, siis ta pole suuteline enam mõtlema, et kusagil on väljapääs. Käisin hiljuti surnuaial, kus on väga korralik sooja veega WC. Sisenedes nägin kodutut, kes hakkas kohe vabandama, et oli tulnud ainult käsi pesema. Järelikult nad ei tahaks olla räpased, aga teist võimalust enda eest hoolitseda riik ei ole neile pidanud vajalikuks pakkuda.»
Teine näide:
«Olen nüüd töötu ja kodutu. Mu kodu on läinud, mu mööbel ja vara on läinud. Mehest läksin lahku, sest me ei saanud teineteist süüdistamata enam sekunditki koos olla. Olen tagasi oma tüdrukupõlve pööningutoas koos oma kahe lapsega. Tööd meie alevikus pole. Häbi tahab ära tappa. Peaksin oma vanemaid toetama ja aitama, aga elan vaid nende armust. Kui lapsi poleks, teeksin endale homnepäev otsa peale...
Kolmas näide:
Mul oli bussijaamas konutavat kodutut vaadates temast nii kahju. Mõtlesin, et ka temal on olnud unistused ja noorpõlv, ema ja isa. Kellegi arvates on ta kunagi olnud see kõige –kõige kallim. Kes teda aitab, kui ta haigeks jääb? Pisarad silmis andsin talle oma viimase 25-ka. Ta pobises silmi tõstmata: aidaku sind jumal, lapsuke!
Kõige jubedam tundus selle kunagi ilmselt sarmika mehe puhul see, et ta näis olevat oma praeguse eluga kohanenud.
Allikas: Kärt Mere