Teine küsimus: mida tuleks teha koolivägivalla vähendamiseks?

Koolivägivald. Foto on lavastatud.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Postimees koostöös Eesti Õpilasesinduste Liiduga palus kõigilt täisnimekirjaga valimistel osalevatelt erakondadelt vastust küsimusele, mida tuleks teha, et vähendada koolivägivalda.

Reformierakond (Lauri Luik ja Paul-Eerik Rummo): Üldised väärtushinnangud algavad kodusest kasvatusest ehk väärtustada tuleb sallivust. Vägivald ei leia siiski aset reeglina klassiruumis, vaid väljaspool tundi, seepärast on koolikiusamise vältimiseks oluline vägivalla märkamine nii õpilaste endi seas kui usalduslik suhe klassijuhatajaga.

Hea idee on laiendada tugiõpilaste võrgustikku, kus üks õpilane ehk tuutor aitab ning nõustab teist. Seisame selle eest, et kujuneks selgus ja stabiilsus kooli tugipersonali tasustamises – koolid vajavad psühholooge ja sotsiaalpedagooge, et ennetada tekkivaid probleeme. Ka üldises õpetajakoolituses tuleks senisest rohkem arendada oskust toime tulla kriitiliste olukordadega koolis ja neid ära hoida.

Kodanikualgatuslik kiusamisvaba kooli programm tegelikult juba toimib, kuid mitte veel piisava ulatusega. Reformierakond läheb valimistele vastu plaaniga selle põhjal välja arendada ja rakendada koostöös vabaühendustega süsteemne programm koolikiusamise ennetamiseks ning kiusatute toetamiseks.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Jevgeni Ossinovski): Peame ühiskonnana mõistma, et kool ei ole ainult teadmiste edasiandmise instrument, vaid suurel määral koht, kus kasvatatakse inimesi. See tähendab, et peame pöörama suuremat rõhku sellele, et kõigil oleks koolis mõnus olla. Peame paremini märkama erinevusi ning suurendama sallivust, tegelema väärtuskasvatusega. Selles on roll nii õpetajal ja koolijuhil kui ka lapsevanemal.

Koolikiusamine on Eestis tõsine probleem ning viimase kümne aasta jooksul ei ole seis kuigivõrd paranenud. On hea meel, et olukorra parandamiseks on viimastel aastatel edukalt rakendunud mitmeid teaduspõhiseid programme. Hea näitena võib tuua KiVa programmi, mis on liitunud koolides toonud kaasa olulise kiusamise vähenemise.

Isamaa ja Res Publica Liit (Jaak Aaviksoo): Koolivägivald on eelkõige koolikultuuri küsimus ja eeldab õpilaste, omavalitsuse ning õpetajate-direktori sihikindlat koostööd. Koolivägivalla vastase võitluse võti on kaasõpilaste üksmeelne hukkamõist igat sorti vägivalla suhtes.

Vabaerakond (Heiki Krips): Koolivägivalla probleemi tuleb igas koolis teadvustada. Iga õpetaja peab tahtma sekkuda ja peab oskama adekvaatselt toimida. Ülikoolide õpetajakoolitustele nii tasemeõppes kui täiendkoolituses tuleb seada selge eesmärk: õpetada koolivägivallaga seonduvat ennekõike praktilisest aspektist.

Vägivaldse käitumise ennetusmeetmed on seda efektiivsemad, mida varem neid kasutatakse. Juba lasteaias ja algkoolis tuleb õpetada enesekontrolli, probleemide lahendamise mitteagressiivseid viise, koostöö olulisust ja muud sellist. Tähtis on toetada positiivse enesehinnangu väljakujunemist lastel. Seda saab teha loominguliselt mängude ja erinevate tegevuste kaudu. Probleemsete lasteaialaste ja algkooli õpilaste arendamiseks-õpetamiseks tuleb luua riiklikult toetatud programmid.

Koolivägivalla vähendamisel on eriti tähtis roll klassiõpetaja-klassijuhataja juhtimiskäitumisel. Õpetaja, kes saab aru sellest, mis klassis kui sotsiaalses grupis toimub ning oskab klassiga adekvaatselt suhelda, muudab klassi «oma liitlaseks». Selline klass kaitseb oma õpilasi, lähtudes printsiibist: «Kui klass pole turvaline ühele, ei ole ta turvaline kellelegi.»

Kogu kool peaks tegelema koolivägivalla vähendamisega. Näiteks «Positiivse käitumise toetamine koolis» (School-wide Positive Behavior Support) tüüpi programmid võiksid olla eeskujuks ka meie koolide jaoks. See lähenemisviis käsitleb turvalise ja efektiivse kooli saavutamise meetmeid püramiidina, milles on meetmed kõigi õpilaste jaoks, meetmed mõnikord antisotsiaalselt käituvate õpilaste jaoks ja meetmed korduvalt antisotsiaalselt käituvate õpilaste jaoks.

Konservatiivne Rahvaerakond (Imre Mürk): Muidugi mõista on koolivägivald Eestis suur probleem, mis toob palju kannatusi ohvrile enesele, tema lähedastele ning murendab ka ühiskonna kui terviku ühtsustunnet. Et seda vältida, peaks koolisüsteemi võtmeisikud (õpetajad, juhtkond, ametnikud, hoolekogu) tegema esiteks kõik selleks, et noor saaks areneda terviklikult, kujunedes õppeaine sisu omandamise käigus ka iseseisvaks ja vastutustundlikuks mõtlejaks. Teiseks tuleb õpe üles ehitada selliselt, et noortes areneks empaatiavõime. Et nad avastaks iseseisvalt koolitükkide kallal pusimise kõrval rohkem meeskonnatöö võlusid ning õpiks rõõmu tundma koostööst.

Et tasakaalustada üha konkurentsipõhisemaks muutuvat ühiskonda, tuleb koolis (lisaks faktidele) rohkem õpetada ka emotsioonidega toimetulekut. Noortes peab arenema võime hoida oma tundeid ja mõtlemist tasakaalus. Selleks sobib minu hinnangul hästi näiteks (alternatiivina kehalise kasvatuse tundidele) mingis vormis näitlejameisterlikkuse algkursuse viimine gümnaasiumi õppekavasse. Heaks eeskujuks on siin Vanalinna Hariduskolleegium.

Tähtis on koolide vaimse sisekliima ning klassides toimuva pidev analüüs ning kohene reageerimine vajakajäämistele. Seda nii lapsevanemate, ametnike, kooli juhtkonna kui ka õpetajate endi poolt. Tähtis on kehtestada nulltolerants vägivallatsemisele, süsteemsed korrarikkujad peavad saama erihariduse, nende probleemidega peavad tegelema spetsialistid. Silmade sulgemine, nagu praegu tehakse, ei aita.

Kokku esitas Postimees koostöös Eesti Õpilasesinduste Liiduga erakondadele viis küsimust: kuidas suhtuvad nad valimisea langetamisse, mida tuleks teha, et vähendada koolivägivalda, mida teha, et suurendada õpilaste koolirõõmu, kas ja milliseid muutusi tuleks teha õppurite tugiteenuste ja sotsiaalsete garantiide süsteemis ning kas ja milliseid muutusi vajab õppeasutuste rahastussüsteem. Ainsana jättis küsimustele vastamata Keskerakond.

Tagasi üles