Valimisperioodil võib tihti jääda mulje, et poliitmaastikul kehtivad loomariigireeglid. Eilset Postimehe väitlust (võrrelduna eelmise nädala omaga) ilmestas loomareegel “nokk kinni, saba lahti”. Kui eelmise nädala debüüt läks kohati vägagi teravaks (mis pole tingimata halb), siis SDE ja KE kohtumisel oleks võinud seda vastase mõttelõnga lõikamiseks rohkem olla.
Formaadiliselt tegid mõlemad võistkonnad muidugi väga head tööd – kõnelejatel oli efektiivne ajakasutus (st et hoiti kinni ette antud piiridest ilma sisu ohverdamata) ning ristküsitlusi kasutati eesmärgipäraselt. Viimase osas tõstaksin eraldi esile Mailis Repsi ja Anto Liivati, kes kasutaid neile antud küsitlusminuteid vastase nurka ajamiseks väga oskuslikult.
Sisuliselt:
Väitluses keskendusid võistkonnad erinevatele probleemidele.
Sotsiaaldemokraatliku erakonna (SDE) peamiseks murekohaks oli suur põhikoolijärgne haridustee katkemine (iga kaheksas õpilane), mille põhjusena toodi välja nõrk põhiharidus, mida omakorda põhjustab perede madal majanduslik kindlustatus. Teise probleemina tõid Jevgeni Ossinovski ja Anto Liivat välja vajaduse muuta praegust “tuupimiskultuuril” rajanevat õppemetoodikat projektipõhisemaks ja luua õpilastele rohkem praktilisi väljundeid.
Keskerakonna (KE) väitlejad Mailis Reps ja Vello Jõgisoo nägid peamise haridussüsteemi murekohana väikeste koolide sulgemist, mis vähendab hariduse kättesaadavust ning alandab regionaalinvesteeringuid.
Peamine kriitika mõlemale võistkonnale oleks siinkohal vähene sisuline reageering vastaste välja toodud probleemidele. Näiteks KE nõustus, et õppemeetoodikat on vaja reformida, kuid andis läbi kõnede implitsiitselt märku, et ei soovi järgmist õppekavareformi ja ei ole rahul seni tehtud muudatustega. Minu küsimus kohtunikuna oleks siinkohal, et millist lahendust siis pooldatakse?
Sarnaselt oli üsna pealiskaudne SDE vastus küsimusele koolide sulgemise kohta, kus Liivat tõdes, et koolivõrk peaks olema optimaalne, kuid ei seletanud mida see täpselt tähendab, kuidas optimaalsust mõõta või miks ei ole KE lahendus koole mitte sulgeda optimaalne.
Kuna mõlemad võistkonnad tegelesid aktuaalsete probleemidega on raske siinkohal hinnata kumma seisukohad kaalukamad on. Selleks oleksid võistkonnad pidanud analüüsima, miks nende välja toodud probleem on pakilisem või tähtsam kui vastase oma. Sellega sai minu hinnangul veidi paremini hakkama SDE, kes tõestasid, et parema kodanikonna saamiseks ja riigi kulu vähendamiseks on vaja tegeleda pakutava õppekvaliteediga, et hoida noori haridussüsteemis ning et koolivõrkude korrastamine oleks alles järgmine loogiline samm. Võimalus probleemidega paralleelselt tegeleda on loomulikult juba eraldi küsimus.