Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aleksander Laane kampaanianädal: teemaks on... kanep

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aleksander Laane | FOTO: Erakogu

Eestimaa Roheliste esimees Aleksander Laane avaldab oma kampaanianädala viimases loos, milline seisukoht erakonna programmis tekitab lugejates kõige rohkem küsimusi.

Reede, 16. jaanuar

Hommik. Teen kodus veidi kirjatööd ja kavatsen just tööle minema hakata, kui helistab erakonna aseesimees Olev Tinn ja teatab, et meil on külaline – erakonna liige Elma tahab meiega kokku saada, kohtume erakonna büroos. Ja Elmaga peab kokku saama. 72-aastane sõnakas proua sõidab külas ringi ATVga, teab kaitseliitlasena, mispidi relv käes käib, ja laseb täpselt. Ütleb, et seadus peaks olema selline, et pätti võiks koduõues enesekaitseks lasta kah. Sellised inimesed on meil! Vaenlasel poleks üldse mingit võimalust ennast Eestis sisse seada, tegutsemisest rääkimata, kui iga õue peal Elma teda juba ootaks. Sööme Elma kaasavõetud kooki ja joome teed peale. Elma kinnitab, et tema on kampaanias igati kaasas.

Vahepeal tuleb küsimusi ajalehtedest ja telest, teateid kohtumistest. Nädalavahetus on tegevusega kindlustatud. Kell kuus ootab meid aga suurema, sõbraliku ja eripalgelise seltskonnaga kohtumine, mille teemaks on… kanep. Just, see on kindlasti üks punkte meie programmis, mis enim küsimusi tekitab – kuigi pole mõjult tavalise inimese igapäevaelule kaugeltki kõige olulisem – ja mida keegi teine puudutada ei julge. Eesti on aga jõudnud siiamaale, kus kanepiküsimusi enam lihtsalt ignoreerida ei saa, sest tarvitajate hulk on sedavõrd kasvanud. Meeldib see meile või mitte, tegelema sellega peab. Ning pole mingit õigustust, et parlamendierakonnad selle teema puhul aastaid pea liiva alla peitmisega tegelenud on.

Aeg on kanep kuritegelikust narkootikumide maailmast lahutada. Selleks on vaja vaid veidi ringi vaadata ja teiste riikide ja rahvaste kogemusest õppida. Esmajoones on muidugi vaja lahendada kanepi kui ravimtaime kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel – autoimmuunhaiguste puhul, kus olemasolevad ravivõimalused sümptomitega hakkama ei saa, vähiravi puhul, valuvaigistina jne. Imeravimiks ma kanepit kindlasti ei pea, aga on sellelgi oma koht ja kasutamise aeg. Praegu on kanep arsti korraldusel nagu kasutamiseks lubatud, kuid reaalsuses seda siiski apteegist osta ja kasutada ei saa. Ma ei näe siin vandenõu, vaid pigem kahtlusi ja hirme.

Samuti pole mõistlik, et täiskasvanud kanepikasutajat-kasvatajat, kes reeglina on rahulik ja pigem rõõmsameelne ning mingil moel avalikku korda ei riku, koheldakse kui ohtlikku kurjategijat. Mõistlik oleks kogu see põrandaalune kaubandus päevavalgele tuua ning ära reguleerida, nagu tubaka, alkoholi ja ravimite müük seda praegu on. Kas seda teha kinniste kanepiklubide läbi, kuhu alaealistel asja pole või kuidagi teisiti, vajab muidugi arutamist.

Kanepi kaasaegne riiklik reguleerimine on kaasa toonud pigem positiivseid kui negatiivseid tagajärgi. Enamasti langeb kuritegevus ja paraneb turvalisus, sest reguleerimine võtab põrandaaluselt maailmalt jõu. Kõige raskem on aga ümber hinnata neid tihtilugu alusetuid mõttemalle, mis meie peas on. Tunnistan nende olemasolu ka endal. Sellised mõtted ja muljed siis kohtumiselt. Võin kinnitada, et ise ma kanepit ega tubakat ei tarbi – võite analüüsi teha. Alkoholi? Vahel jah, kuigi harva.

Neljapäev, 15. jaanuar

Tänane päev on kulunud nimekirja lõplikuks kokkupanekuks, andmete kontrolliks ja esitamiseks. Hommik algab sellega, et büroos ootavad meid Pärnumaa kandidaadid, kellega on vaja edaspidist tegevust arutada. See võtab aega. Aga just ajaga on meil nii nagu on – polegi teist kuigi palju. Üle ei jää.

Üks eilne asi on vaja nüüd kohe ära õiendada: loosungi «Ehe, lahe ja mahe Eesti!» autoriks on ühel meie programmikoosolekul aktiivselt kaasa löönud Madis Masing. Eks lausungi häädust näita seegi, kui kiiresti ta omaks võetakse. Andrei Gudim oli üks neist, kes valiku tegemisel just seda lahedat ja mahedat aktiivselt kaitses. Loosungi valimisega sai palju nalja ka. Korraldasime ajurünnaku, kus kõik pakkusid üksteise võidu ja ilma teisi kritiseerimata välja erinevaid mõtteid. Üks neist oli «Valgus nõukotta…», mis pärit kilplaste loost ja viitab selgelt praeguse valitsuse kummalistele tegemistele. Järgnenud arutelul arvati aga, et viimane on liig sarnane teiste erakondade juba väljapakutud programmidega ja loosungitega nagu näiteks «Kindlalt edasi!» ning otsustati see meie nimekirjast välja jätta.

Ajakirjanikud küsivad kogu aeg, millal me nimekirja sisse viime, kui palju nimekirjas kandidaate on. Nimekiri saab lõpuks ära vormistatud, pangas käidud ja valimiskomisjonile kui riigi esindajale kautsjoniraha 14 200 eurot üle kantud. Just nii palju maksab 40 inimesega nimekirja esitamine valimistele. Nagu Rohelistele kohane, läheme nimekirja ja avalduste kaustaga Toompeale jalgsi. Valimiskomisjoni ruumides kohtume Ojulandiga, kes on just oma dokumendid esitanud. Pakun välja, et võtame koos parlamendikohtadest poole, millega Ojuland on lahkesti nõus.

Dokumentidega on kõik hästi ning need võetakse vastu. «Aktuaalse kaamera» võttegrupp tahab teada, millele valimistel keskendume ja miks on nimekirjas just 40 inimest. Seletan, et üks põhiküsimustest on kindlustunne, mida riik peab oma kodanikele pakkuma esmajärjekorras. Ning nende pea 100 000 inimese saatus, kes peavad elama allpool absoluutse vaesuse piiri. Erakondade rahastamise küsimused pole need kõige-kõige olulisemad. Et siis mitte keskkonnaprobleemid pole tähelepanu keskmes? Aga ka viletsus on keskkonnaprobleem, kuigi seda ei osata Eestis veel nii käsitleda. Miks just 40 inimest? Me oleme ratsionaalsed ning ei planeeri üle 20 koha, vastan ma. 40 inimest nimekirjas on täitsa piisav. See arutelukäik tekitab veidi segadust ja ma pean ennast kordama.

Keda näeme partneritena? Oleme nõustunud näiteks kõigi Eesti Keskkonnaorganisatsioonide Koja ettepanekutega ja keskkonnaorganisatsioone näeme ka oma partneritena. Teised erakonnad? Me oleme heatahtlikud inimesed – mõistlikud ettepanekud leiavad ikka toetust.

Programmis on lisaks ka puudega inimeste, õpetajate, ettevõtlusorganisatsioonide, Erametsaliidu, loomakaitsjate ning paljude teiste ettepanekuid kajastavaid punkte. Kogu programm on põhjalik, sealhulgas majanduse osa, ning selle leiab erakond.ee lehelt. Muide, olete tähele pannud, et haridus on meil õppemaksuta, kuid mitte tasuta? See viga tuleb põhiseaduses parandada koos kõige sellest tulenevaga.

Kolmapäev, 14. jaanuar

Hommikul saan teada, et kautsjoni jagu raha – üle 14 000 euro – on meie ökonimekirja jaoks nüüd koos. Selle positiivse noodiga on hea päeva alustada. Pikalt mõelda aega pole: kiired hommikused toimetused ja sõidan kiiresti Tallinna teise otsa, et ühe kandidaadi kandideerimisavaldus ära tuua.

Kuulan muljeid Euroopa tuntud puhkepiirkonna meditsiinilisest teenindusest, millega kandidaadil ühe ägeda viirushaiguse abiga tutvuda õnnestus. Koolivaheaja puhkus venis õige pikaks, alles eilseks jõuti tagasi. Tervishoiusüsteem vajab sealgi lisaraha, Eestis on see vajadus aga karjuv, arvame mõlemad. Ja me näitame programmis, kust seda raha saab ja kuhu seda paigutama peab.

Seejärel suundun Roheliste vastavatud büroosse, kus mõned erakonnakaaslased juba ees ootavad. Õige pea saabub meie Pärnumaa kandidaat, meregeoloogia asjatundja ja siiani tootmises oleva settepüüdja leiutaja Mart Saarso. Kapten Saarso algatusel ja juhtimisel purjetas Eesti lipp jahtlaevaga «Lennuk» esmakordselt ainult looduslikke mereteid kasutades ümber maailma.

Siis tulevad paar hiljuti erakonda astunud noort ja asjalikku kandidaati – Kristen Kannik ja Joonas Laks – oma avaldusi ära tooma. Kristen Kannik veab kodumaise, üle-eestilise ühistupanga loomist. Ka ühistulise majandamise toetamine on Roheliste programmis aukohal juba pikemat aega. Loodetavasti annab see mõtteainet teistelegi erakondadele.

Jutt läheb vahepeal päevapoliitilistele küsimustele, nimekirjale, siis programmile. Heliseb telefon – üks hea inimene tahab veel kandideerida. Nimi tundub tuttav, kuid me pole kohtunud. Poole tunni pärast tuleb ta juba tutvumisvisiidile. Aruteluteemasid jätkub, sest tegemist on teadlase ja leiutajaga. Selgitame otsedemokraatia põhimõtteid ja seda, kuidas rahvas peab saama eriti palju vastuolusid esile kutsuvate seaduste puhul referendumeid algatada, et seadus tühistada. Või siis hoopis uusi seadusi algatada. Muidugi räägime teaduse rahastamisest ja sellestki, et Eestis tehtud leiutisi pole otstarbekas mitte kiiresti maha müüa, vaid hästi teostatud toodeteks välja arendada. Kandideerimisavaldus saab täidetud, ringkond kokku lepitud. Muu hulgas läheb jutt ka meie loosungile «Ehe, lahe ja mahe Eesti!». Selle loosungi pakkus välja erakonna juhatusse kuuluv Andrei Gudim. Loosung meeldis kohe paljudele, sest võtab meie programmi väga hästi kokku.

Vahepeale peab tööaega ka mahtuma. Kõned, kõned, kõned. Homme anname nimekirja valimiskomisjonile üle. Õhtul veel paar kohtumist, üks avaldus, poodi jõudmisega on raskusi. Hommik saab olema varajane.

Teisipäev, 13. jaanuar

Täna peab tänaval rakendama neid teadmisi, mida eelmisel päeval leheloo jaoks kirja panin: kõnni eriti libedates kohtades pingviini moodi – väikeste sammudega. Mul õnnestub libastumata kesklinna jõuda, mida aga kõigi kaasteeliste kohta öelda ei saa.

Täna pean mitu korda erinevates seltskondades seletama, miks Rohelised Rail Balticu just läbi Tartu suunata tahavad. Selgitus sellele on aga ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtne selgitus on see, et Tartu trass on ökoloogiline ehk siis majanduslikult otstarbekas. Pikemat selgitust on hea alustada sellest, et Tallinna–Tartu raudtee on juba olemas, mida ei saa aga ütelda päris uue trassi jaoks vajaliku raha ega ka rahvale meelepärase koha kohta. Uus trass oma laia kaitsetsooniga katkestaks nii inimeste kui metsloomade väljakujunenud rajad ja tekitaks märkimisväärse kahju kõige väärtuslikumale, mis Eestis veel alles – inimesele eluliselt vajalikule puhtale keskkonnale.

Sest mida me tegelikult raudteelt vajame? Reisirongiliikluse osas on meil kindlasti vaja ühendada kiire transpordiga ülikoolilinnad Tartu, Tallinn ja Riia. Sama lugu on lennujaamadega, mis nii turismi kui tööreiside jaoks hädavajalikud. Kokku hoitud raha tuleb suunata kruusateede katmisele asfaldiga ja Tallinna–Helsingi raudteetunneli ehitusse.

Siinkohal küsib alati keegi, et kas see tunneliasi on ikka võimalik. Esiteks on see geoloogide hinnangul täiesti võimalik. Teiseks on see ainuke loogiline jätk Rail Balticule, mis kogu asjale mõtte annab. Sest nagu Taani ja Rootsi sillaga ühendamine näitab, on püsiühenduse loomine majanduselule vägagi kasulik. Meil on tunnelist vaid võita, ka looduskaitselises mõttes. Sellega on enamasti kõik nõus.

Veel on täna veidi tegemist kandidaatidega, kes enne kandideerimisavaldusele allakirjutamist midagi küsida või pikemalt arutada tahavad. Väga pikaks need jutud siiski ei kujune. Kautsjoniraha osas tuleb häid uudiseid – meie ökoloogiliselt mõistliku, realistliku pikkusega nimekiri saab kehtestatud varandusliku tsensusega hakkama.

Eile küsis üks minu tuttav, et miks ma seda kõike teen. Jäin korraks mõtlema, et kuidas seda tänapäeva lühilauseid soosivas suhtluskanalis nüüd öeldagi. Ega alguses õnnestunudki – ikka läks pikemaks seletamiseks. Aga vestluskaaslase üha sügavamale kaevuma sundiva pinnimise peale sai see sõnadesse. Vastutus Maa ees ei anna lihtsalt muudmoodi rahu.

Esmaspäev, 12. jaanuar

Roheliste seas pole praegu küll ühtegi inimest, kellele poliitika oleks töö või sissetulekuallikas. Ei ühtki erakonnast palgasaajat. Kõik käib lisaks tööelule ja oma tasku pealt. Nii minulgi. Aga päris rahata paraku ei saa – riigikogu erakonnad on kehtestanud varandusliku tsensuse ehk kautsjoni. Maksad minimaalpalga 355 eurot, saad kandideerida. Ei maksa, ei saa. Seega – tööd peab tegema.

Esmaspäevane ajalehe tegemise päev algab minul enamasti pühapäeval. Mitmed tunnid pärast keskööd on paar lugu üle vaadatud ja mõni kirjutatud. Hommik algab pudruga. Selle peale käib hulk enda korjatud mustikaid ja vaarikaid. Kuulan poole kõrvaga uudiseid, vaatan kirju. Alustan ühe loo kirjutamist. Siis on aeg minna. Bussis avastan, et nii mina ise kui enamik kaasteelistest on tujutu näoga. Mispeale meenub taas üks lugu, mis minuga Pariisis juhtus – aga sellest hiljem.

Vana tuttav Järvamaalt on Tallinnas käimas ja vaja valimiste asju veidi arutada, kohtume kohvikus. Telefon heliseb, kuid ma ei saa tõesti keset kõnelust vastu võtta. Järgmine kohtumine peaks kohe peale tulema. Kiirustan tööle. Saan vaevalt uudislugudesse süüvida, kui telefon taas mitu korda heliseb. Rahvusringhääling tahab intervjuud. Püüan teisipäevale lükata, aga ei õnnestu. Kiiresti eestikeelne intervjuu ja siis kohe venekeelne otsa.

FOTO: Erakogu

Vahepeal on uksest sisse astunud kandidaat Setomaalt. Räägime soome-ugri kultuuripealinna teemal ja taas valimistest. Jälle telefon – järgmine inimene on kohal ja ootab kohvikus. Pikaaegse ja auväärse erakonnaliikmega arutame Euroopa Roheliste seenioriteorganisatsiooni küsimusi, pensionisammaste asja, teaduse rahastamist. Ühtlasi õnnestub midagi hamba alla saada. Siis kiiresti taas lehte tegema.

Aga Pariisi lugu, mis muidugi seoses Prantsusmaal toimunud mõrvadega ja ohvrite mälestusüritusega Vabaduse väljakul meelde tuli, on järgmine. Suur konverents on läbi, ärasõidupäev käes. Hotell asub metroo lõpp-peatuses. Sõidan kesklinna, et veidi ka päeva ajal Pariisis jalutada, ja sõidan siis tagasi, et võtta oma asjad ja liikuda lennujaama. Metroovagunis on palju rahvast. Vaatan inimesi. Paljud naeratavad. Eks endalgi läheb olemine lõbusamaks. Lõpupoole läheb rahvast maha ja ma märkan, et ukse juures istuv daam vaatab mind ja naeratab. Astun uksele lähemale. Daam vaatab ilmselgelt mind, tõuseb siis püsti ja hakkab midagi kiiresti prantsuse keeles seletama. Vabandan, sest ma tõesti ei saa aru. Kuid ta jätkab lõbustatult ja kiiresti rääkimist, tehes käega ringe oma näo ees. Püüan sõnu püüda. Lõpuks kõlab midagi, mis meenutab presidenti. President, kordan ma arusaamatuses. Lõpuks mul koidab – olen habeme maha ajanud ja väidetavalt meenutan ma siis Sarkozyd. Sarkozy?! Jah, kinnitab daam lõbustatult. See on, mis vististi naeratused tekitas. Ja naeratus on ju nakkav. Proovige järele.

Leht valmis. Helistan ja täpsustan järgmise kohtumise aega. Veerand üheksa. Teemaks taastuvenergia, seadusandlus, arengud Euroopas. Ametnikud ei tea ikka veel, mis asi see tulundusühistu on. Aasta on ometi 2015. Kuidas kõige paremini korraldada, et pered saaksid päikesepaneelide abil oma elektrikulu katta ja veidi teenidagi. Kell on kümme. Nüüd kodu poole. Söömine lükkub edasi – enne on vaja seesama lugu lõpetada.

Kui eelmisel nädalal tõi Postimees lugejateni nelja parlamendipoliitiku mõtisklused lähenevatest valimistest ja kampaaniast, siis sel nädalal pidasid kampaaniablogi nelja riigikogus esindamata, kuid sinna pürgiva erakonna kandidaadid: Vabaerakonna esimees Andres Herkel, Eestimaa Roheliste esimees Aleksander Laane, Konservatiivse Rahvaerakonna pressiesindaja, juhatuse liige ja valimiskampaania juht Urmas Espenberg ning Rahva Ühtsuse Erakonda kuuluv Piret Haljend.

Tagasi üles