Piret Haljendi kampaanianädal: külaliskandidaati kohtab ainult teleekraanil

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piret Haljend
Piret Haljend Foto: Erakogu

Rahva Ühtsuse Erakonda kuuluv Piret Haljend kirjutab oma kampaanianädala viimases loos, et Kagu-Eesti saab iga nelja aasta tagant ehk enne riigikogu valimisi külaliskandidaatide lemmikkohaks – neid valides saadetakse parlamenti aga inimesed, keda tulevikus kohtab ainult teleekraanil.

Reede, 16. jaanuar

Eile oli nii palju hingel, et alustasin tänase ja ühtlasi selle projekti viimase blogipostituse kirjutamist juba siis, kuid kustutasin valmiskirjutatu ning alustan uuesti. Miks? Sest ma ei pea ju kogu oma hingevalu teie õlgade peale panema, pealegi tänased kohtumised ja juhtumised olid hingekosutavad ja ravivad. Tekib huvi, mis siis mureks ja teemaks oli. Ainult mõned märksõnad: sildistamine, ärapanemine, kadetsemine, teiste elus sorkimine, kodanike lahkumine riigist... aga jätame selle täna sinnapaika.

Mõtlesin täna hoopis nii alustada. Olen neli päeva teie ees olnud avatud mõtetega, kuid pole korralikult end tutvustanudki. Saame tuttavaks, mina olen Piret Haljend. Olen 43-aastane, abielus, nelja lapse ema. Olen sündinud Võrumaal piiriveeres väikeses külakeses, mida kõik teavad: Luhamaal. Saatus viis mind lapsena koos emaga rändama, nii saingi keskhariduse hoopis Järvamaal Järva-Jaanis. Olen terve oma teadliku elu õppinud ja kindlasti jätkan õpinguid. Eriala ja kõrghariduse olen saanud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist. Saatus tõi mind tagasi juurte juurde Võrumaale ning peagi asendus «rääkimine» «kõnelemisega». Olen 21 aastat panustanud Võrumaa inimeste eest hoolitsemisse, väga paljude inimeste jaoks olen õde Piret. Õde kõlab ju kui perekonnaliige. Täna elan Võru lähedal Parksepa alevikus.

Tänased kampaaniamõtted ja -jutud viivad mind pidevalt ühte punkti: päritolu, kodukoht, kogukond. Kagu-Eesti on paljudele nii suviseks kui talviseks turismisihtkohaks. Enne riigikogu valimisi ehk iga nelja aasta tagant on meie ringkond gastrolöörkandidaatide lemmikkohaks. Eks me üts ummamuudu kant ole jah, kuid... Meie siin kauges kagunurgas oleme sõbralikud, siirad ning päris paljud valijad tõesti suurest lahkusest ja üürikesest tähelepanujoovastusest annavadki oma väärtusliku valijahääle inimesele, keda nad tulevikus näevad vaid teleekraanilt.

Kuid seda ma olen juba tunda saanud, et kohalikule kandidaadile on nõudmised kordades suuremad ja kergemaks ei tee minu puhul ka asjaolu, et olen naine ning minu stardiplatvormiks ei ole näiteks vallajuhi, volikogu esimehe või riigikogu liikme positsioon, ma pole tunnustatud kultuuritegelane ega isegi mitte mõne ettevõtte juht. Kohalikud teavad mind aga kui kodanikuühiskonna eestvedajat, olen mõne suurema ja väiksema tunnustusegi saanud.

Patsiendid kutsuvad mu tihti pärast arsti vastuvõttu vaikselt kõrvale ning küsivad, et õde Piret, ole hea, seleta mulle nüüd inimkeeli lahti, mida arst mu haiguse kohta rääkis (muideks, ma mõtlen praegu teksti võro keeles, aga püüan ikka kirjakeelde tõlkida). Ja tuues paralleele poliitilise eluga, siis seal on täpselt samamoodi. Inimesed kuulavad, noogutavad ja siis otsivad kellegi, kes seletaks kuuldud asja lihtsas ja arusaadavas keeles neile ümber. Siin ongi üks moment, miks on oluline, et teatud ringkonda esindaks riigikogus omakandi inimene.

Oma inimesel saad alati nööbist kinni võtta ja öelda: «Olõ hää, kõnõlä, kui tuu as´aga om.» On aeg vastata küsimusele, mida mina teen teisiti või mida ma luban oma valijatele. Ma luban, et ei jää võõraks ja olen see inimene, kellega saab edaspidigi kõnelda ehk ma olen ja jään iseendaks. Minu lugupidamine ja kohtumiseni!

Just sellisena mind tavaliselt kohtab: nööbid on suured ja korralikud. Teie Piret.
Just sellisena mind tavaliselt kohtab: nööbid on suured ja korralikud. Teie Piret. Foto: Erakogu

Neljapäev, 15. jaanuar

Sulailm toob ja viib. Haljendite hommik kuu keskel kodus: mina tegelesin heategevuskeskuse arvetega ja abikaasa korteriühistu arvetega, näpistasime kumbki paar tundi enne palgatööd ühiskondlikuks tööks. Üle õla teatasin abikaasale, et Kristiina viib täna paberid valimiskomisjonile, meie erakonna nimekiri on 36-liikmeline ja mina olen üldnimekirjas kolmas. Ta vastas, et vähe teid ju on ja ei ole õiglane, et suured erakonnad võtavad lihtsalt maksumaksja raha, muideks ka sinu teenitud raha, ja lajatavad kautsjonisumma lauale silma pilgutamata. Küsis veel, kas ma ise maksin oma kautsjoni. Kes siis veel? Ikka ise. Tean, et meie nimekiri oleks olnud pikem, kui poleks seda kautsjonit.

Kui kevadel hakkasime erakonda liikmeid kutsuma ning riigikogu valimisteks valmistuma, siis oli õhus teadmine ja lootus, et uuel erakonnal on kautsjonivabastus, kuid seda ei jõudnud meie erakond ära oodata. Õnneks vähenes summa suurus. Lugesin Andres Herkeli blogist, kuidas nemad annetusi kogusid. Jah, ka mina olen kevadest sügiseni raha kogunud ja mitte vähe, kuid ma olen seda kogunud heategevuseks. Olin väljas pea kõigil Kagu-Eesti laatadel.

Foto: Erakogu

Jõudes linna enne pärastlõunast vastuvõttu, sain vaid korraks läbi hüpata Saagu Valguse keskusest. Üks armas sõber kinkis keskusele taaskasutusmaterjalidest tehtud kaisukaru. Nüüd on mul tugipunkt, kellele maandada kampaaniapingeid. Kiiruga tutvustasin juhuslikult keskusesse uudistama tulnud õpetajale keskuse ruume, tegevust ja inimesi. Keskuse taaskasutuspoe ees trehvasin kokku koduvalla sotsiaaltöötajaga ning kribasin talle kiiruga paberile telefoninumbri. Olen vahendaja: inimesed annavad mulle teada, kui neil on midagi ära anda ning mina leian selle, kes seda eset vajab. Täna saab tubli meeskonna ja koostöö tulemusena üks pere vanematele voodisse korraliku madratsi. Eile palusin abi ja täna taas kord sain tunda, et «ühtne Eesti» on olemas – emale ja kolmele lapsele on korter leitud! Rõõmustage koos minuga!

Eile võttis Rahva Ühtsuse Erakonna volikogu vastu meie valimisplatvormi. Loosungi sõnastus sai küpsemaks: «Terve rahvas – ühtne Eesti!» Mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et teil on raske haigus ja juba lootusetult lõppstaadiumi arenenud ning te pole Eesti oletatava elueaga isegi mitte poole peale jõudnud? Nii kaua, kui see ei puuduta meie lähedasi, on see võõras, kauge mure. Kuid tervis ja terve olemine on kõige alus. Terve inimene soovib tööd teha, jõuab tööd teha, ta loob uusi ettevõtteid, ta õpib, leiutab ning tervetel inimestel sünnivad terved lapsed. Terve perekond sünnitab ka ilma suurema toetuseta kolmanda lapse. Kõik lapsed on vajalikud, asendamatud ja võrdsed.

Terve peab inimene olema nii füüsiliselt kui vaimselt. Nõustasin täna inimest, kellel on diabeet ning kahjuks jõuab ta osta toidulauale vaid neid toiduaineid, mida ta peaks vältima või mille asendama. Meil on tegelikult hea mitmekesine valik poes: on ökotooteid, mahetoitu, laktoosivabu tooteid, eestimaiseid ja eksootilisi – kõike on. Kuid paraku kõik ei saa kõike proovida ja endale lubada ega peagi, kuid kui see on vajalik, tervisliku seisundi tõttu möödapääsmatu, siis peaks seda ju saama? «Ah et teil ei ole leiba – no sööge siis torti!» – just nii on meie rahvale keerulises ja arusaamatus ametniku- ja poliitikukeeles viimasel ajal öeldudki.

Foto: Erakogu

Kolmapäev, 14. jaanuar

Vaatasin oma Facebooki postituste laikijaid ja kommenteerijaid ning avastasin, et enamik neist on naised, kuid on mõned julgemad mehedki nende seas. Täna pärast tööd toimus Võru vallavolikogu istung. Meid, volikogu liikmeid, on kokku 15 ning vaid kolm neist on naised. Lugesin üle, et 66st hetkel juba teada olevast riigikogu kandidaadist minu valmisringkonnas on 19 naised. Pärast Rahva Ühtsuse Erakonna tänast volikogu lisandun ka mina, Piret Haljend.

Kristiina Ojuland, Piret Haljend ja Anita Luik.
Kristiina Ojuland, Piret Haljend ja Anita Luik. Foto: Erakogu

Olen nende valimiste kampaania ajal märganud, et mis on eelmise korraga võrreldes veidi teistmoodi: enam ei räägita naispoliitikutest ja poliitikutest, vaid ka naine on poliitik. Võib-olla olemegi selle muutuse toonud just meie, Rahva Ühtsuse Erakonna naised. Meil erakonnas on naiste osakaal tõesti muljetavaldav ning sellest ka meie positiivselt meelestatud tööstiil ja kokkuhoidev kogukond. Meie Eesti ühiskond vajab naiselikkust rohkem kui põhjamaalikkust.

Vaatan riigikogu saali – näen saalitäit mehi, kui aga vaatan kodanikeühenduste konverentsi saali, siis näen saalitäit naisi. Rünkpilved ja rohujuured! See on mõtlemise koht, kuid palun ärge jääge kauaks mõtlema ega pilvedesse unistama – otsus tuleb teha peagi ning kahe jalaga maa peal seistes.

Naised on need, kes ütlevad mulle otse ja ausalt: «Hea, et sa kandideerid, nüüd on mul olemas kandidaat, kellele oma hääl anda ning keda edasi soovitada.» Näen ja tunnen, et naised, kes julgevad mulle otse välja öelda oma toetuse, mõtlevadki seda tõsiselt ja päriselt, sest olen seotud väga paljude ühiskondlike ühenduste ja tegevustega, mis on konkreetselt suunatud naiste elu ja toimetuleku parandamisele. Panustan Võrumaa Naiste Tugikeskuse, heategevuskeskuse Saagu Valgus, Võrumaa Lastekaitse Ühingu, Võrumaa Naiste Ühenduse tegevustesse ning hiljuti kinnitati mind Naiskodukaitse liikmeks. Ja see pole veel kõik, sest naised kannavad, jõuavad, annavad, jagavad jne. Kuid kõiki neid ühendusi on vaja selleks, et kas lahendada ühiskonnas tekkinud probleeme või lihtsalt tulla kokku ning jagada omavahel oskusi igapäevaelus ellujäämiseks.

Kirjutan siin oma kampaaniablogi ning paralleelselt suhtlen Facebookis kolmelapselise pere üksikemaga, keda ootab kümne päeva pärast ees üürikorterist väljatõstmine ning ta pole leidnud uut elamispinda. Nii valus on, et lausa kurgus kriibib ja hing mureneb. Keegi ei taha üürida paljulapselisele perele korterit või on üüripind lihtsalt liiga kallis. On teinegi pere, viielapseline, kellele otsime elamispinda. Naised, emad on tublid – saavad hakkama ahtakese eelarvega. Oleme tugikeskuses õpetanud naisi pere-eelarvet pidama, nõustanud ja jõustanud, kuid takerdume sinna punkti, kus pere soovib või lausa vajab uut elamispinda. Miskipärast arvan, et see pole ainult väikese Võru probleem. Kui tead vastust või lahendust, palun võta minuga ühendust. Tehes head, leiad head!

Minu kampaaniast on kujunemas nõustamismaraton. Milleks kulutada ressurssi tühipaljale enda kiitmisele, kui saan kellelegi paari toetava sõnaga abiks olla või tean kas või inimest, kes teab ja oskab minust rohkem. Minu üks põhimõtteid on, et ma ei saada inimest järgmise ukse taha, kui ma pole ise eelnevalt veendunud, et seal ukse taga on lahendust teadev inimene. Ja kui ma ei tea vastust või lahendust või järgmist sammu, siis ütlengi ausalt, et ei tea.

Homme esitab Kristiina Ojuland Rahva Ühtsuse Erakonna nimekirja, sealhulgas minu kandideerimisavalduse. Ootan, et ta teeks seda soliidselt ja naiselikult. Ma ei mäleta, et nimekirjade esitamisega sellist vaatemängu oleks esitatud nagu tänavu: üks mees läks kilekotiga, üks kamp ühislauluga ja üks mees naistega. Minu 12 punkti läheb härra Partsile!

Teisipäev, 13. jaanuar

Eelmisel nädalal sain Facebookis üleskutse kirjutada viie päeva jooksul üles kolm minuga juhtunud positiivset seika. Mõni mõtleb, et lapsik mäng. Võtsin aga väljakutse vastu ning peagi üllatusin, et ülesanne polegi nii lihtne, kui pealt paistab. Esiteks olin probleemi ees, et kõike päeva jooksul juhtunut ei tahaks avalikult jagada, mõni positiivne minuga juhtunud asi võib näiteks hoopis kurvastada mõnd minu tuttavat, ja üleüldse on jaanuari esimene nädal olnud igal aastal minu peas ja peres üks tohuvabohu nädal. Kuid sain hakkama. Enamik positiivseid asju seisnesid rõõmus, mida pakuvad igapäevaselt minu lapsed, ning lisaks oli rõõm ilusast talveilmast. Selle nädala väljakutse on pidada siinset kampaaniablogi.

Minu kampaanias on üheks oluliseks komponendiks sotsiaalmeedia. Saan pea iga päev abikaasalt või poegadelt nokkida, et ema, sa oled taas ninapidi arvutis, kindlasti Facebookis. Jah, olengi! See on minu võimalus suhelda väljapoole, see on odavaim võimalus öelda avalikult ja jagada mõtteid ning ma kasutan seda. Meil kõigil on mobiiltelefonid, see on iseenesest mõistetav, keegi ei vaata sellele enam viltu ega pea sind tõusikuks, kui näpu vahel on nutitelefon. Facebooki konto omamise kohta kuuleb veel ühtteist, justkui oleks see üks mõttetus ja ajaraisk.

Foto: Erakogu

Sotsiaalmeedias on valimised võtmas peagi täistuure. Näen, et minu endine erakond teeb lausa süstemaatilist õpetatud tegevust. Tähtis on olla pildil ning pealegi veel ilus. Facebook on läinud põnevaks, nii mõnigi kord leiad huvitavaid, vahetuid arutlusi. Kuid arvan, et kampaanialoosungite jagamine sotsiaalmeedias ei erine oma tulemuselt suurte plakatite efektiivsusest linnatänavatel. Ainuke vahe on selles, et üks on tasuta, teine kulukas, kuid tulemus on üks. Kõige enam meeldib ja jääb valimisplakat silma kandidaadile endale ning tema konkurentidele. Jätan mõlemad seekord vahele.

Loosung on meil, Rahva Ühtsuse Erakonnal, olemas: «Terve ja ühtne Eesti!». Inimeste ja ka riigi tervis on minu missioon. Missiooniga on selline lugu, et seda ei saa välja mõelda, see tuleb ise sinu juurde ja võtab sinu omaks. Ma teadlikult ei kirjutanud sõnale «tervis» ette «hea». Hea on subjektiivne mõiste. Terve olemine tähendab heaolu, rahulolu. Inimene võib tunda end tervena ka ülekaalulise või suitsetajana, peaasi, et inimene on endaga rahul. Ja tihti ei mõeldagi tulevikule: siin ja praegu on hea ja mugav olla ning sellele, mis juhtub homme, mõtlen homme. Poliitikud on need, kes mõtlevad homsele ja ka kõikidele järgmistele päevadele, rahvasaadikud on lausa kohustatud seda tegema.

Olen poliitikuna teadlikult välja astunud mõnusast mugavustsoonist. Arutlesime eile erakonnakaaslastega, millisele valijale läheb tervis korda. Mehed olid seisukohal, et terve ja rahulolev inimene tervisele ei mõtle ega märka meie erakonna loosungit. Püüdsin väita vastupidist, et igale inimesele läheb tema tervis korda ning sealhulgas ka lähikondsete heaolu: lastevanematele on oluline nende laste tervis, naised mõtlevad oma meeste tervise peale ja eakad prouad on kursis nii oma kui ka naabrinaise tervisega. Mulle meeldib meie loosung – lihtne, konkreetne ja loogiline, sõnum on püstitatud eesmärgina.

Olen õnnelik, et minu kaks valdkonda – palgatöö ja poliitikuroll – on saanud kokku, ühinenud. Minult on nii mõnigi patsient küsinud, et sa olid kaua ära, kas õppisid vahepeal arstiks, oled sa nüüd meie arst? Kummaline, et inimesed võtavad ameteid tervishoius kui karjääriredelit: olid õde, õppisid, said targemaks, nüüd pead saama arstiks. Jään õeks ning üheks minu eesmärgiks poliitikuna on seista Eesti õdede huvide eest. Kui arst otsib inimeses haigust, siis õde otsib tervist. Arst paneb diagnoosi ning määrab ravi, õde juhendab ning toetab patsienti. Erakonna loosung ei ole tühipaljas sõnakõlks, vaid vähemalt minu puhul igapäevane töö ja panus.

Esmaspäev, 12. jaanuar

Mõni aasta tagasi olin arvamusel, et valmiskampaania käib kindla mustri järgi: loosungid, plakatid, hommikust õhtuni kohtumised valijatega, kaardike ja paberitükk igasse postkasti ning valimisnänn võimalikult paljudesse taskutesse. Jah, see kõik on vajalik, isegi hädavajalik, kui sul puudub kandidaadi staatusest tagasitee oma endisesse tööellu, kui saada valituks on sinu enda heaolu ja rahulolu kõige olulisem küsimus.

Foto: Erakogu

Minu jaanuar, aasta 2015, algas sellega, et naasin lapsehoolduspuhkuselt tagasi põhitööle. Töötan pereõena Võrus. Mulle meeldib minu töö, teen seda tõesti suure hoole ja armastusega. Minu ameti juurde kuuluvad isikuomadused, mis on suureks kasuks tegevustes poliitikuna. Ma kohtlen kõiki inimesi võrdsena, olen hea kuulaja ning mõtlen kaasa. Pereõed lähtuvad oma töös inimkesksusest ning ilmselt seetõttu olen jõudnud oma poliitilises karjääris erakonnani, mille peamiseks sõnumiks on inimkeskne poliitika.

Lühikese seletusena tähendab see seda, et mitte mina ei ütle, mis kellelgi vaja on, puudu on või mida keegi peab tegema oma elujärje parandamiseks, vaid lahendused peavad tulema kodanikelt, inimestelt: mida on vaja selleks, et iga inimese elu läheks paremaks, mida keegi vajab, mida vajavad ühise mõtteviisiga inimeste grupid. Eesti elu on viimased aastad olnud projektipõhine ning ka probleemikeskne. Me kas kulutame raha, mõtlemata tegelikele vajadustele ning tulevikule, või siis lahendame kiirkorras probleeme, sedagi tihti siis rahaga.

Mõistsin, et kui ma osutun riigikokku valituks 1. märtsil oma rahva otsusena, siis ei lähe ma sinna omakasu pärast, vaid lähen tegema tööd ning seda samade põhimõtetega, kui olen seda siiani teinud õpitud ametit pidades.

Minu kampaania on käinud sellest hetkest, kui laususin oma esimese lause. Ma ei keeruta ega eputa, kui küsitakse, kas ma kandideerin seekord riigikogu valimistel ning mis tulemust ma ootan. Võidab see, kes on ausamast ausam ning pärisemast pärisem, nii ütles üks lugupeetud inimene Võrumaa kodanikeühenduste konverentsil. Kandideerin sellepärast, et see on täiesti loogiline edasine samm minu kui poliitiku karjääris. Olen üle aasta olnud Võru vallavolikogu liige ning enam ei saa minu kohta öelda, et olen poliitikas uustulnuk. Olen märkamatult ja vaikselt poliitikas tegutsenud juba üle kümne aasta.

Kümne aasta jooksul olen osalenud erinevatel valimistel ja kampaaniates – on inimesi, kes muiates ütlevad, et nad ei kujuta enam ettegi valimisi ilma minuta. Sel korral aga on kõik teisiti, ma ei haibi kedagi, muideks isegi mitte ennast, vaid olen see, kes olen. Sest enne, kui jõuan ise suu ilusaks kampaanialauseks avada, kuulen küsimust: «Kuidas läheb poliitikas? Olen sind telekas näinud – kas sa ikka kandideerid kevadel?» Ja kogu minu kampaania seisnebki lihtsas ja avatud suhtlemises – vastan küsimustele ning tänan inimesi südantsoojendava toetuse eest. Hetkel pole mul isegi veel visiitkaarte. Ma olen vast terve Eesti peale kõige säästlikum kandidaat neil valimistel.

Kui eelmisel nädalal tõi Postimees lugejateni nelja parlamendipoliitiku mõtisklused lähenevatest valimistest ja kampaaniast, siis sel nädalal pidasid kampaaniablogi nelja riigikogus esindamata, kuid sinna pürgiva erakonna kandidaadid: Vabaerakonna esimees Andres Herkel, Eestimaa Roheliste esimees Aleksander Laane, Konservatiivse Rahvaerakonna pressiesindaja, juhatuse liige ja valimiskampaania juht Urmas Espenberg ning Rahva Ühtsuse Erakonda kuuluv Piret Haljend.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles