Barbi Pilvre kampaanianädal: kaua sa ikka taod oma maailmavalu klaviatuuri!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Barbi Pilvre

FOTO: Andres Haabu / Postimees

Sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre kirjutab oma kampaanianädala viimases postituses poliitikasse suunduvatest ajakirjanikest ja mõtiskleb selle üle, kas neil õnnestub säilitada terav keel ja kriitiline positsioon ka uues rollis.

Pühapäev, 11. jaanuar

Minu «juhtum» on tekitanud omamoodi tormi intellektuaalide veeklaasis. Kas kunagi vaimseid võimeid näidanud isik võib minna poliitikasse ja kuidas ta end seal peaks ülal pidama? Kas püsida klubis ja jäädagi vehkima vaimumõõkadega või püüda oma maailmaparanduslikke sõnumeid viia ka laiema publikuni? Juba on Facebookis sõna võtnud juhtiv kultuurikriitik Mihkel Kunnus, kirjeldanud demokraatia traagikat sotsidega seoses ning sõnastanud, et Valle-Sten Maistet häiris just «ajude reetmine», mida Pilvre tegevus poliitikuna endast kujutab. Just sellepärast kirjutas ta Sirbis poliitika barbistumisest.

Teema on ajakohane, sest tipp-poliitikasse on tulemas uus laine ajakirjanikke-intellektuaale-vabamõtlejaid-ajusid: Andrei Hvostov, Anvar Samost, Kalle Muuli, Siim Tuisk. Mul on selle üle väga hea meel, sest arvan, et poliitika vajab just ajakirjaniku taustaga inimesi juurde, selleks, et ei domineeriks juristide omavaheline kristallpärlimäng seadusteksti nüansside üle, omavalitsustegelaste tekk-enda-poole mentaliteet või ärimeeste pragmatism.

Hea ajakirjanik oskab näha suurt pilti, ta on enamasti kahe jalaga maa peal, ta oskab mõtteid sõnastada ja teab, kuidas neid kommunikeerida. Kas aga ajakirjanikel läheb poliitikas korda säilitada oma teravkeelsus ja kriitiline positsioon või saame mõne aja pärast lugeda intellektuaalide kurtmist Sirbis, et endised teravad ühiskonnakriitikud on sama munajad nagu kõik vanad olijad? Kas parteidistsipliin teeb oma töö ja jutukad suud sulguvad või säilib Hvostovi-Samosti-Muuli parteitagatubade jaoks kahtlemata tüütu isepäisus – kui nad peaks riigikogusse valituks osutuma?

Tunnistan, et ootan suure huviga, kuidas saavad kokku Samosti, Muuli ja näiteks Reinsalu-Vaheri keemia ja mis sorti reaktsioone me hakkame nägema. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi intervjueerisin kirjanik Mihkel Mutti, kui ta oli poliitikas (erakonnas Isamaa) ära käinud ja pärast lühiajalist osalemist lahkunud. Mutt oli ette kujutanud, et ta kaasatakse, ent tunnistas: valmis organisatsiooni või klubiga liitumine pole üldsegi lihtne. Liiatigi on intellektuaalil poliitikas kohati talumatult naljakas, sest ei suuda selle rituaale ja täispuhutud žeste alati tõsiselt võtta ja pole kindel, kas kõik poliitilised võitluskaaslased on sarnase naljasoonega.

Ajakirjandusest poliitikasse minek (tulek) on iseenesest väga loogiline samm. Häid ajakirjanikke iseloomustab maailmaparandajalik hoiak, mida elatakse vahel välja valulise kriitikana või isegi künismina. Ajakirjanik on keskmisest tundlikum tüüp, kes maailma ebaõiglust ja kurjust iga päev lähedalt vaadates võib ennast kaitsma hakata küüniku maskiga. Ajakirjanikku häirib ebaõiglus. Mis siis muud, kui ühel päeval käised üles käärida ja ise maailma asju korraldama hakata. Mõnestki ajakirjanikust on saanud väga hea ja tark poliitik, näiteks Marko Mihkelson või Urmas Paet, uhke karjääri on teinud Yana Toom. Kaua sa ikka taod oma maailmavalu klaviatuuri, tuleb ise otsusetegemise juurde pressida!

Kui ajakirjanik läheb poliitikasse, siis mõnes mõttes on see nii-öelda üleminek «teisele poole», reetmine. Kõlavad märkused, et nojah, minnakse pehmet äraolemist otsima, muidusööjaks rahva ülalpidamisele, samal ajal kui sõbrad jäävad ahne omaniku kaugast täitma.

Parteid aga kohtlevad eksajakirjanikke teatava ettevaatusega, sest oled kord ajakirjanik, jääd selleks mõnes mõttes alati. Igal juhul, tere tulemast, Andrei, Anvar, Kalle ja teised! Loodetavasti Toompeal näeme!

Pilvre reload. Poliitik Barbi Pilvre püüab taastada oma kunagist intellektuaalset pauerit.

FOTO: Erakogu

Laupäev, 10. jaanuar

Kõige keerulisem poliitiku elu juures on pidev vajadus inimestele meeldida. Oma valijagruppidele, kontorile, kampaaniameistrile, erakonna juhtfiguuridele, kogu rahvale. Valimiskampaania ajal peab meeldimine toimuma eriti aktiivselt, vastasel korral on mäng läbi. Tunnistan, et see on mulle väga keeruline ülesanne. Ajakirjanikuna, kes ma olen olnud suurema aja oma tööelust, ei pea kellelegi meeldima. Ajakirjanik võib olla rahulikult kuri bitch, naispoliitik aga peab olema kena, sõbralik, kõikidele naeratama. Kindel, aga soe. Otsustav, aga mõistev. Tunnistan, et ma ei tea aastat, kus oleksin nii palju naeratanud, kui 2014. Juba päris hästi tuleb välja ka «hambapastanaeratus» fotograafi ees, kampaania lõpuks ilmselt venib see näole juba automaatselt, kui inimestega räägin.

Täna oli SDE üldkogu, kus muu hulgas avalikustati ja kinnitati valimisnimekirjad. Hmm… üldnimekirja 27.! Näib, et erakond usub, et ma suudan ringkonnas imet teha, sest kohalt 27 on vähe lootust üldnimekirjast sisse saada, kui just sotsid seekord poolt riigikogu ei täida (mis on kahtlemata eesmärk!). Ringkonna number kahena tuleb mul seega teha eriline rebestus. Mind mõnevõrra teatakse, aga kas piisavalt, et koguda paar tuhat häält?

Ringkonnanimekirjad on teatavasti avatud, mis tähendab, et nimekirja järjestus võib muutuda vastavalt sellele, kui palju keegi hääli saab, nii et iga poliitik ringkonnanimekirjas on teise kibe konkurent. Käib omavaheline rebimine ja pärast mind on meie nimekirjas kindlasti paar nime, kelle valija on sarnase profiiliga. Eelmine kord, 2011, olin samas Kesklinna, Pirita, Lasnamäe ringkonnas nimekirja neljas, aga õnnestus tõusta teisele kohale 1187 häälega. Sellest aga ei piisanud, et kohe riigikokku pääseda ning jäin asendusliikmeks, kuni sotsid tegid 2014 märtsis koalitsioonilepingu Reformiga. Andres Anvelt sai ministriks ja mina sain riigikokku tema asendusliikmeks.

Valimised on eriline matemaatika ja ma pole kõige tugevam poliittehnoloog. Nii palju aga saan aru, et praeguses olukorras on kõik kaardid ainult minu enda käes. Mis trikke ma jõuan nendega teha, et pälvida valija huvi ja usaldust mandaadi jätkamiseks? Mida on sotsiaaldemokraadid Tallinnas teinud, et ma saaksin valijale öelda: valige meid, sest seisame teie huvide eest? Lastetoetused kindlasti, konkreetne asi inimese pangaarvel. Valitsuses olles on meie panus kaitsekulutuste kindlustamises samuti konkreetne, nagu ka pensionide tõusus. Justiitsministri eestvõttel on tarvitusele võetud perevägivalla vastased sanktsioonid, kindlasti asjakohane. Loodan, et asja saab ka alimendifondist, millega toetatakse mahajäetud lapsi. Sellist abi vajab Eestis iga neljas laps!

Miinimumpalga tõstmine, mida sotsiaaldemokraadid lubavad, on aktuaalne ka ülikoolide jaoks, kus praegu saab teaduskraadiga spetsialistidele maksta ka tubli 600 eurot. Kui SDE on valitsuses, siis enam mitte! Natuke piinlik küll oma kolleegide ees ülikoolis sellisel moel palka juurde lubada, aga ehk leiavad ülikoolid ise vajalikud ressursid, et poleks häbi?

Oma tutvusringkonna tõttu pean revolutsiooniliseks SDE eestvõttel vastu võetud kooseluseadust, millega Eesti kinnitas oma positsiooni Lääne kultuuriruumis, vastandina Ida-Euroopa kultuuriruumile. Inimõigused on kindlasti teema, mille osas allaandmist ei tule.

Loodan igatahes, et minu sõbrad ei unusta mind valimiste ajal ja lähevad valima.

Hetk SDE tänaselt üldkogult koos Tarja Haloneni ja kirjaniku, riigikogu liikme Maimu Bergiga.

FOTO: Erakogu

Reede, 9. jaanuar

Charlie Hebdo veresaunaga seoses mõeldakse neil päevil ka Eestis palju sõnavabadusest, nii ajakirjanikud kui ka poliitikud. Seda teemat ei ole otseselt erakondade valimisteemade hulgas, sest õnneks on Eesti meedia vaba ja sõnavabadus ka laiemas mõttes kehtib. Siseminister Pevkuri (Reformierakond) mõtlematust väljaütlemisest on üles kerinud diskussioon, kas meedia ise pole mitte vastutav Pariisi tapatalgute eest, sest nemad ju alustasid islami torkimist, ning talle on jõuliselt vastu astunud justiitsminister Andres Anvelt (SDE).

Olen täiesti nõus Andres Anveltiga, et sõnavabadus mis tahes teemade käsitlemisel, ka religiooni puudutavates küsimustes, on niivõrd põhimõtteline küsimus ja demokraatliku riigi eksistentsi alustala, et meedia vastutusest rääkimine praeguse juhtumi puhul on välistatud. Tapatööd ei õigusta miski. Meedia ja end meedia võimust puudutatuna tundvate isikute vaheliseks arveteõiendamiseks on olemas tsiviliseeritud viisid.

Sõnavabaduse teema on täna mulle ootamatult isiklik. Hommikul sain SDE PR-nõunikult äreva kõne, et Sirbis on Valle-Sten Maiste mulle n-ö vee peale tõmmanud, süüdistades mind mitmetes asjades nagu kvaasiparteilus, libasotslus, eliitkooliga eputamine ja paneelmajarajoonide halvustamine 15 aastat tagasi. Kogu artikkel kandis pealkirja «Poliitika barbistumine» ja selle põhisõnum oli, et poliitikasse siirdunud endine ajakirjanik, keda Valle-Sten isegi kunagi imetles (tänud!), kaitseb nüüd poliitika muutumist meelelahutuseks, ülistab sotsiaalmeedias virvendamist tõsise poliitikateemalise mõttevahetuse üle ning isegi teletupse ehk tisside ja pepu näitamist televisioonis valimisedu saavutamiseks.

Helistasin Sirbi peatoimetajale Ott Karulinile ja palusin saata loo faili, sest lehte polnud veel jõudnud osta (olen Sirbi ostja ja lugeja) ja ka võrgus tänast lehte veel polnud. Karulin saatiski kohe, ent ta ei arvanud, et tegu oleks millegi erakordsega. Lugesin teksti läbi – jah, polnudki erakordne. Mul on paks nahk, aastate jooksul olen anonüümsete kommentaatorite poolt sadu kordi kuulutatud ei tea kelleks ja saanud vähemalt ühe sellise tapmisähvarduse, mille puhul tegin politseile avalduse. Keegi nimelt lubas mu Vändra Aveli kuvandi analüüsi eest Ekspressis pimedal maanteel koos lapsega, kes oli tollal vist kahene, alla ajada. Politsei arvas, et pole põhjust muretseda ja et pole tõenäoline, et ähvardaja oma plaani teostaks. Oleme esialgu elus, ilmselt oli politseil õigus! Moraalset kahju tol ajal ei peetud teemaks ja politsei ei selgitanud välja ähvarduse saatjat.

Suhtlesin täna ka Valle-Sten Maistega, kes vabandas, et tal puudub emotsionaalne intelligents. Jah, tõepoolest, poliitikateemaline analüüs, kus keskmeks SDE, oleks võinud olla vähem minu isikule keskendunud, olen sama meelt. Ma ei tea, kas ma peaksin nõudma Sirbilt vabandamist, et toimetus ei ohjeldanud Maiste sõnavahtu ega teinud talle ettepanekut tekst kaks korda läbi lugeda enne trükkiminekut? Mulle ei meeldi suured žestid ja ma ei nõua lehelt midagi. Olen Valle-Steniga nõus, et ajangi praegu taga odavat populaarsust. Mida ma siis veel peaksin tegema, kui on kampaania?!? Kuid ma kindlasti austan sõnavabadust ega kavatse Valle-Steni kaevata Pressinõukogusse ega mujale, veel vähem toimetusse märatsema minna või toimetajat kuskil hämaras nurga taga varitseda.

Poliitika kui žanr ei võimalda täna erilist intellektuaalset tulevärki, asi puudutab valimisi, kus on vaja saada võimalikult palju hääli, ja mitte ainult intellektuaalide hääli. Ma arvan, et valimiste ajal on piinlik nii intellektuaalidel (ajakirjanikel, kirjanikel, kunstnikel), kes selles tingel-tangelis kaasa löövad, kui ka neil, kes pealt vaatavad. Aga kallid kolleegid vaimuringkondadest, kui SDE saaks kas või kõikide teie hääled, ei kaalu see üles ühe meelelahutusliku telereporteri häältesaaki, mille ta saab pelgalt selle eest, et ilmub inimeste kodudes regulaarselt ekraanile.

Sõnavabaduse eest aga seisan edaspidigi. Andke minna, kommentaatorid, nüüd on teie kord!

Hetk autogrammide jagamiselt raamatusse «Minu võitlused» Tallinna 21. Koolis.

FOTO: Erakogu

Neljapäev, 8. jaanuar

Spordiüritused on ikka poliitkampaaniatena kasutusel olnud. Mäletan, kuidas Andres Anveltiga neli aastat tagasi kampaaniat tehes Jeti jäähallis uisutasime, punased õhupallid lehvimas. Kepikõnd on Tallinnas üks poliittöö vorme, Jüri Ratas korraldab regulaarseid rattaüritusi. Vesine talv pole just parim spordi ja poliitika sidumiseks, aga minagi nuputan, kas väike liuväljaüritus korraldada või saab ka ilma hakkama. Poliitikud võtavad spordiüritustest agaralt osa, sest see võimaldab ennast näidata ja valijaga ühiseid tundeid jagada.

Kõige lähem eluvaldkond poliitikale ongi sport, mõlemad on olemuselt mängud, kus oluline teistest selgelt parem olla ja vastasele ära teha. Tulemuste mõõtmine on mõlemas valdkonnas keskne: edetabelid, valijate arv, reitingunumbrid, mida pidevalt esitletakse ja võrreldakse. Võit ja kaotus on nii spordis kui poliitikas selged. Sa kas oled esikolmikus sees või ootab jälle tubli neljas tulemus!

Nii sport kui poliitika on tänapäeval läbi põimunud meelelahutustööstuse ja turundusega. Mitte ainult tegelikud saavutused, vaid ka see, kuidas ennast avalikkusele esitletakse ja kaubastatakse, on mõlemas üha olulisem. Staaride tootmine ja müük toimuvad nii spordis kui poliitikas, hea välimus on sportlasele kasuks koostöös sponsoritega, kindlasti ei tule esinduslikkus kahjuks poliitilise kapitali kogumisel. Beckham polegi ju teistest tippudest oluliselt parem, aga ta on kõige kuulsam, sest on ilus, nagu ka Maria Šarapova naistennisistide hulgas.

Ka seekord kandideerib riigikogusse palju sportlasi: uutest tulijatest iluuisutaja Jelena Glebova ja vehkleja Nikolai Novosjolov. Praeguses riigikogu ja ka Tallinna volikogu koosseisus on mitmeid tippsportlasi ja tippharrastajaid: Jüri Jaanson, treener Tatjana Jaanson, Erki Nool, Toomas Tõniste, Rainer Vakra; Tallinna volikogus Jaak Uudmäe, Kaido Kaaberma.

Paljud tipp-poliitikud on sportlikud ja keskealistenagi heas vormis. Jürgen Ligi on varasemate aastate valimismaterjalides oma lihaselist keha valijale lausa liibuvas jooksudressis demonstreerinud. Muljetavaldav! Andrus Ansipi sportlike saavutuste jada jätkab peaminister Taavi Rõivas. Kiire jooks, jalgrattasõit ja suusatamine on Reformierakonnas praegu vist lausa enesestmõistetav. Kaitseminister Sven Mikser on üle keskmise kergejõustiklane, riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor keeglimängija, endine esimees Ene Ergma tennisist, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson golfar; korv- ja jalgpall on vist pea kõikide riigikogu meespoliitikute harrastus.

Kui poliitikute juttu kuulata, märkab ilmselt iga tähelepanelik kuulaja, kui palju kasutatakse spordikeelt: mänguväljak, areen, vastasseis, ülekaal, vastane, võit, kaotus (paljud ühised mõisted on kasutusel ka militaarvallas).

Sport ja poliitika on väga emotsioonide ja hormoonirikkad valdkonnad. Poliit- ja sportmängude adrenaliinilaks, parteilise kukepoksi testosteroon. Eriti lähedased on valimiskampaania aegne poliitika ja suurte spordisündmuste emotsioon. Riigikogu valimised on nagu poliitikute olümpiamängud, mille eel aetakse ennast nii vaimsesse kui füüsilisse tippvormi.

Valimiskampaania ajaks grupeeruvad poliitilised jõud selgelt vastasleeridesse ja kujundavad oponentidest vaenlase kuju. Erinevused, mis argipoliitikas marginaalsed, mõeldakse suureks, et läbi viia võitlus valimisvõidu nimel. Mängu ajal toimub «tapmine», enne seda ollakse enamasti head tuttavad ja pärast surutakse kätt.

Nagu tippspordis on esimeste vahed väikesed, on ka Eesti poliitmaastikul edetabelis esinelikus pidev liikumine, mis näitab, kui suur osa on nii spordis kui poliitikas õnnel.

Sportlik portree aastavahetusest, kui käisin lapsega tennist mängimas.

FOTO: Erakogu

Kolmapäev, 7. jaanuar

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab.

Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste suhtes vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatud. Selge see, et lahutus, probleemid lastega või uus kuum suhe võivad mõjutada poliitiku otsusetegemist, olenevalt muidugi sellest, mis taseme otsustajaga on tegemist. Presidendipere suvine abieluprobleem oli selles mõttes uudisväärtuslik. See kõik aga puudutab negatiivset tähelepanu, millest poliitikud ei ole huvitatud.

Positiivse tähelepanu võitmiseks on kõige tavalisem lasta vaatajad ja lugejad oma argipäeva. Eesmärgiks on näidata, et poliitikutel on samasugused rõõmud ja probleemid kui valijatel, see võib äratada sümpaatiat, kaastunnet ja võimaldab teistel inimestel samastuda. Kui poliitikul on raskused murdeealiste lastega, siis sellest avalikkuses rääkimine – sobivas kohas muidugi – võib tuua kaasa valijate poolehoiu. Naise- või mehevahetus kütab alati uudishimu, sellepärast näitavad poliitikud vahel meelsasti oma uusi partnereid. Edgar Savisaar dirigeerib meediat selles mõttes meistrikäega: ilmub mõnele lindilõikamisele värske noorparteilase või esindusliku daamiga linnaametist ja kohe ongi taas põhjust juttu teha, kes võiks olla Hundisilma uus perenaine.

Omaette võimalus on tuua rahva ette oma loomad. Minagi olen järjekindlalt rahva ette toonud oma kasside elu, muidugi, tegin seda juba ajakirjanikuna, sokutades lehte pilte ja lugusid oma kassidest, seda ilma igasuguse sümpaatiakogumise tagamõtteta. Iga loomaomanik tahab lihtsalt lõpmatult oma loomast rääkida ja enamasti ei viitsi keegi seda kuulata ega loomapilte vaadata. Kassipilt on siiski endiselt poliitiline valuuta, sest kassisõpru on palju. Keegi võiks pärast valimisi teha lihtsa meediaanalüüsi: kui paljud poliitikud näitavad enne valimisi oma looma ja kuidas. Kas on erakondlikke erinevusi: mulle tundub, et sotsid on rohkem kassi- , reformikad ja IRLi poliitikud koerainimesed.

Lapsed on loomade näitamise teema edasiarendus, ehkki oluliselt problemaatilisem, sest lapse avalikkuse toomine peab olema kümme korda läbimõeldum. Poliitiline punkt pärast kena lapse näitamist Facebookis on küll tagatud, aga ka üsna suur laps ei saagi aru saada, mis toimub, kui teda tänaval ära hakatakse tundma. Kuidas suhtuvad tema «kuulsusse» klassikaaslased ja sõbrad. Laps kasvab ja mingil hetkel saab aru, et teda on ehk kasutatud toreda aksessuaarina kampaanias.

Minugi laps on jaganud sotside kampaanias õhupalle, kui ta käis lasteaias. See meeldis talle tohutult. Nüüd, kui ta on koolilaps, olen seda vältima hakanud. Mõne pildi lapse saavutustest panen ikka Facebooki. Täna saab mu laps 10 aastat vanaks ja praegu just kaalun, kuidas seda sotsiaalmeedias tähistada. Enda jaoks ka ikka tubli saavutus, kümme aastat rasket ematööd selja taga!

Aastavahetus koos lapsega.

FOTO: Erakogu

Teisipäev, 6. jaanuar

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas.

2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message – kanal on sõnum, tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles.

Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin: «Vau!», ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140-märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool.

Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia praegu oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, kui on vaja kogu rahva tähelepanu võita. TV meelelahutussaade on igal juhul endiselt otsetee kuulsusele ja inimeste poolehoiule. Seda kinnitavad teletähtede saavutused valimistel, tantsivate ja laulvate poliitikute edulood…

Eestlastest on saanud Facebooki rahvas. East ja soost sõltumata. Isegi minu 75+ sugulastest on Facebookiga liitunud mitmed. Nüüd ei kuule ma enam kaebusi, et ma ei räägi neile oma tegevusest midagi, ei helista. Palun, kõik on siin, Facebookis. Mida ma teen, kellega olen ja kus. Pluss pildid.

Twitter on eksklusiivsem, ta nõuab sõnastusoskust ja on jäänud arvamusliidrite klubiks. Eestis on see ajakirjanike ja üksikute poliitikute töömaa. Marko Mihkelson, Anvar Samost, ja muidugi president Toomas Hendrik Ilves.

Miks on sotsiaalmeedia parem kanal inimestega suhtlemiseks kui tavaline meedia? Sotsiaalmeedia interaktiivsus on see, mis eristab teda tavalise meedia ühepoolsest suhtlusest auditooriumiga. Räägid inimesega ja ta räägib sulle vastu. Mitte ei kuuluta kuskil ajaleheveerul võimaluseta tagasisidet saada. Minu jaoks teeb sotsiaalmeedia põnevaks ootamatute juhuslike dialoogide või vestlusringide tekkimise võimalus. Kirjutad mingi lause ja äkki läheb lahti äge vestlus. Ja siis lõpeb. Arvamusartikkel paberlehes on institutsionaalselt küll kõrges hinnas, aga vean kihla, et poliitikute arvamusi eriti ei loeta rahva seas. Teistes parteikontorites kindlasti.

Kõige suurem viga, mida poliitikud sotsiaalmeedias teevad, on see, kui saadavad välja oma plakati üleskutsega seda laikida. Tean ka inimesi, kes blokeerisid mu konto eelmiste valimiste ajal, kui hakkasin liiga palju parteimaterjale edastama. Siin on poliitikul vaja noateral kõndimise oskust. Kontorile tuleb olla lojaalne, samas räägid tühja, kui arvad, et plakat kõnetab kedagi. Plakat ja loosungid lihtsalt blokeeritakse, sest nad ei kutsu dialoogile. Poliitik peab olema vestlusringides seal, kus inimesed arutlevad neid huvitavate küsimuste üle, ja seal kaasa rääkima. Ja kaasa rääkides on vaja tõesti kohal olla ja kaasa mõelda, siin ei aita mingite lendlausete pildumine.

Endised ajakirjanikud on sotsiaalmeedias kõige paremad, mis seal salata. Eks ajakirjanik ja endisest ajakirjanikust poliitik tunnebki ennast kõige paremini klaviatuuri juures, ka mina.

Poliitikute kommunikatsioonivõimekused on erinevad. Üks suudab tänaval usutavalt vanemaid prouasid kõnetada, teine on julge ukselt uksele käija ja ta silm ei pilgugi, kui lubab erakonna nimel maad ja taevad kokku. Kolmas on osav suhtekorraldaja, kes oma positsiooni kindlustab pigem kontoris kui rahva hulgas. Kõikidel on oma koht organisatsioonis, aga poliitikule annab mandaadi ennast valitavates kogudes esindada ikkagi valija. Millise tee keegi temani jõudmiseks valib, oleneb poliitiku profiilist: rahvamees (rahvanaine ei saagi olla), ideoloog, mõtleja, tuttav naabrimees või -naine, kauge staar meelelahutusmaastikult või spordist.

Koos Hanno Mattoga detsembris SDE Tallinna osakonna õhtusöögil, millest tegin ka postituse Facebooki.

FOTO: Erakogu

Esmaspäev, 5. jaanuar

Pühapäeval Pirita spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära!

Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja.

2011. aasta riigikogu valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku!

Täna sõitsin läbi linna. Jeess! Pirita teel, Stockmanni juures ja Lasnamäe kanalis on terve galerii. Näod ja loosungid. Savisaar igal pool. Teised väiksemalt. Viktoria Ladõnskaja, ekskolleeg Ekspressist, kes kahjuks liitus Isamaa ja Res Publica Liidu ja mitte Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, kuhu teda ka kutsusime, vaatab vastu Mustakivi teel suurel plakatil. Loodetavasti läheb sul hästi, Viki!

FOTO: SDE

Sel aastal arutati ka välireklaami piirangute üle. Infot, et kandideeritakse, on siiski mõistlik levitada ka välireklaamis, sest lehti paljud tänapäeval ei loe, reklaamidega kanalitelt telekat ei vaata. Ehk oleks tark teha nii, nagu pika demokraatiakogemusega Rootsis. Plakatid on maksimaalselt poognasuurused, umbes nagu teatriplakatid Valli tänaval või mujal. Ja nad on väljas valimispäevani. Busspeatustes ja tänavapostidel on kindlasti plakatite koht, aga keegi ei lehvi üleelusuuruses maanteel, segades liiklust.

Samas pole mingit mõtet ajapiirangul ja selle võiks mõne teise maa eeskujul kaotada. Et 20. jaanuaril peab välireklaam lõppema? Ja politsei asub tegelema juhtumitega, mis nagu on välireklaam ja ei ole ka. Näiteks klaasaknast paistab kellegi pilt tänavale? Ja siis seda juhtumit menetletakse. Täielik pastakast välja imetud probleem, aja ja raha raiskamine! Tänapäeval jätkub mõjutamine ju nagunii sotsiaalmeedias 1. märtsini. Kas seda on kavas jälitama hakata? Kunagi ehk oli selge, et välireklaami mahavõtmine töötas piiranguna, sest sotsiaalmeedia kanaleid ei olnud. Nüüd tasuks see mittetöötav keeld üle vaadata ja ikkagi minna mõõtmete piiramise poole.

Ja mis siis juhtuks, kui pildid oleksid väljas 1. märtsini? Politseil oleks vähem tööd ja ta saaks tegelda pärisprobleemidega.

Täna ütles suhtekorraldaja Janek Mäggi, keda vist usutakse, raadios, et nende valimiste lubadused on sotsiaaldemokraatlikud ja keerlevad inimese heaolu ümber. Meedia teised kanalid rebisid sellest kohe uudise. Jah, ilmselt ongi Eestis kõik parteid tegelikult keskpõrandal koos, maailmavaatelised erinevused pole suured. Praegu on aeg tegelda ühiskondliku turvavõrgu teemadega, sellest on aru saanud kõik poliitilised jõud. Kui erakondade vahel on lubaduste erinevused minimaalsed, siis valida võiks inimese, kellest tahad, et ta sind riigikogus esindaks.

Postimees tõi ühe nädala jooksul lugejateni nelja parlamendipoliitiku kirjeldused sellest, milline on kandidaadi argipäev. Oma kampaaniast ja valimistest kirjutasid reformierakondlane Arto Aas, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Liisa Pakosta ning keskerakondlane Jüri Ratas. Riigikogus esindamata erakondade poliitikud teevad oma ettevalmistustest kokkuvõtteid järgmisel nädalal.

Tagasi üles