Reformierakonda kuuluv Arto Aas kirjutab oma kampaanianädala viimases loos, et valimisteni jäänud seitse nädalat toovad veel hulgaliselt uudiseid, kampaaniaid ja debatte ning seejuures maksab nautida ka teekonda, mitte ainult tulemust.
Arto Aasa kampaanianädal: tark indiaanlane oskab nautida ka teekonda
11. jaanuar 2015, 20:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäev, 11. jaanuar
Nädala viimasel päeval käisime eramajade piirkonnas kiviklibu jagamas. Õnneks oli ilm täna tuisune ja paljud Luite asumi inimesed rookisid õues lund või mängisid lastega. Nendega sai kergelt jutule. Enamik vestlusi olid positiivsed, sekka ka paar kriitilisemalt meelestatud inimest. Üks arvas, et oleme liiga noored, teine heitis ette liigset ambitsioonikust.
Kohtusin ka ühe sümpaatse vene härrasmehega. Hoolimata sellest, et minu venekeelses sõnavaras puudus sel hetkel kiviklibu termin, võttis ta kingituse rõõmsalt vastu ja lubas seda oma lastele pakkuda. Lahkusin pisut murelikult. Järgmiseks korraks õpin korrektse venekeelse sõna selgeks.
Valimiste lõpuni jäänud seitsme nädala jooksul toimub veel hulgaliselt tänavakampaaniaid, kohtumisi erinevate organisatsioonidega, mitmeid valimisdebatte. Kindlasti lõhkeb mõni ootamatu uudispomm. Kõigi närvid on pingul nagu kandlekeeled. Plakatite kadumisel tänavatelt ilmuvad need telepurki, lehtedesse, postkasti. Valijad näevad kandidaate üha rohkem, pereliikmed üha vähem. Igal asjal on hind.
Tegelikult ei peaks valimiste eel kampaaniatehnikatele liiga palju tähelepanu pöörama. Valimispäev peab eelkõige olema erinevate ideede ja maailmavaadete võitlus. Kurb, kui sellest kujuneb aga odav ülepakkumine ja poriloopimine. Ise lõime mõttekaaslastega aastaid tagasi Liberalismi Akadeemia, mille eesmärk on toetada päevapoliitika kõrval ka strateegilisemat mõttetööd. Sinna tahaks panustada palju rohkem, kui praegu põhitöö kõrval aega jääb. Mine tea, võib-olla lähen vanaduspõlves sinna täiskohaga teaduriks.
Olen nooruspõlves teinud üsna erinevaid töid. Olen teeninud elatist betoneerijana, müünud purskkaeve, pakkinud taburette, kasvatanud mägimände. Endise ujujana veetsin ühe suveperioodi ka Pirita rannavalves. Poliitiku elukutse vaieldamatuks eeliseks on töö mitmekesisus, ükski päev pole eelmisega sarnane. Aga ühegi poliitiku töö ei pea kestma igavesti.
Lõpetuseks. Ühe valimistsükli lõpp on teise algus. See protsess ei lõppe vabas demokraatias kunagi. Seepärast oskab tark indiaanlane nautida ka teekonda, mitte ainult tulemust.
Ebaõnnestumine on tihti parem õppetund kui võit. Mitmed maailmakuulsad riigimehed on tõusnud võimule pärast korduvaid läbikukkumisi. Aga selleks peavad sul olema head sõbrad ja toetav perekond. Ning tervis peab olema korras. Selle ebaoriginaalse, ent ometi õige mõttega tõmban siinkohal joone alla ja lähen legendaarse FC Toompea igapühapäevasele jalgpallitreeningule.
Laupäev, 10. jaanuar
Meedia on ristinud tänase päeva ameerikalikult superlaupäevaks. Just täna panevad kolm suurt erakonda paika oma programmi ja lõplikud valimisnimekirjad. Keskerakond ja SDE on oma suurüritusega juba ühele poole saanud, Reformierakonna üldkogu koguneb õhtul Saku Suurhallis.
Keskerakonna pleenum ei pakkunud ootamatusi uute ideede ega nimede osas, kui Jüri Ratase väike kiusamine välja arvata. Sotside kongressilt jäi kõlama Mikseri ootamatult tige ja partnereid ründav sõnavõtt. Oleks pigem oodanud selget visiooni ja värskeid mõtteid. Loodetavasti pakub õhtune peaministri kõne midagi huvitavamat. Muidu kipub igavaks.
Reformierakonna üldkogu materjalid valmistas ette täna hommikul kogunenud erakonna volikogu, mis koosneb riigikogu fraktsiooni liikmetest, ministritest, juhatuse liikmetest ja piirkondade juhtidest. Valimisprogramm sai ligi 80 lehekülge pikk, isegi liiga pikk. Eelkõige tahame esiplaanile seada kolm teemat: julgeolek, majanduskasv ja rahvastikupoliitika. Minu jaoks on kõige olulisem majanduskeskkond. See on ka valdkond, mis minu valijaskonnale tavaliselt kõige rohkem huvi pakub. Teadmistepõhine majandus, uued investeeringud, soodne maksukeskkond, kõrgema lisandväärtusega tooted ja teenused, rahvusvaheline konkurentsivõime, kui nimetada mõned olulisemad märksõnad meie majandusprogrammist.
Eeldasin varem, et IRL ründab meid nendel valimistel poliitmaastiku paremalt äärelt, aga nende maksukava on hoopis vasakpoolne. Seetõttu oleme kahetsusväärsel kombel jäänud ka ainsaks parteiks, kes ei poolda astmelist tulumaksu. Vaidlused maksusüsteemi üle on pea alati riigikogu valimistel üheks keskseks teemaks ja nii ka seekord, mistõttu soovitan kõikidel kandidaatidel end nendes küsimustes põhjalikult ette valmistada. Nii olulisel teemal pole seisukoha puudumine vabandatav.
Viimastel päevadel on silma jäänud veel paar huvitavad trendi. Esiteks tundub, et kõik ajakirjanikud on otsustanud poliitikuks hakata. Mõni osutub kindlasti ka valituks. Teiseks näib, et kõik erakonnad näevad valimiste võitmise võtit Reformierakonna ründamises, eriti kurjaks on ennast ajanud sõbrad IRList. Samal ajal on IRL ja SDE asunud aktiivselt kaitsma Edgar Savisaart ja tema poliitikat. Käib üks korralik tibutants, mis võib viidata Reformierakonnale kambaka tegemisele. Võib-olla ongi uus kolmikliit sündinud juba enne valimisi nagu 1999. aastal.
Reede, 9. jaanuar
Pole juba ammu kohanud sellist teravmeelsete küsimuste ja märkuste rahet nagu täna Mustamäel Saksa gümnaasiumis esinedes. Sadakond gümnasisti ja mõned õpetajad lausa tulistasid küsimusi alates riigikogu liikmete palgast ja maksudest, lõpetades majandusprognoosi ja töövõimereformiga. Mul oli igatahes väga põnev ja loodan, et noortel samuti. Aega jäi isegi väheks, sest algselt planeeritud majandusteemadest jõudsin katta väga väikese osa. Igal juhul on aktiivse publikuga kohtumised kordades köitvamad kui tuim ühepoolne monoloog.
Olen aastate jooksul teinud huvilistele kümneid tutvustavaid ringkäike nii riigikogus kui Stenbocki majas. Mõistagi pakub inimestele majadest ja mööblist palju rohkem huvi see, kuidas võimukoridorides tegelikult elu käib. Eriti hinnatakse, kui räägid avameelselt ja ilustamata ka ebameeldivatest asjadest. Julgen väita, et tunni aja jooksul on võimalik oluliselt parandada inimeste arusaamist riigijuhtimise loogikast, üldjuhul paraneb ka poliitikute kuvand. Ükski blogipostitus või Facebooki lehekülg ei asenda vahetut kontakti. Rumal on see poliitik, kes hakkab seda vahetut kontakti otsima alles kuu aega enne valimisi.
Käime riigikogu majanduskomisjoniga regulaarselt Toompealt väljas, külastame ettevõtteid ja ettevõtlusega tegelevad organisatsioone. BLRT, ABB, Eesti Energia kaevandused – kui nimetada mõned eredamad mälestused. See on üks meeldivam osa tööst, segu enda harimisest ja teiste inimeste tunnustamisest. Samuti toimuvad korra kuus Reformierakonna fraktsiooni maakonnavisiidid. Pole midagi erakordset ka selles, kui tuleb tööpäeva lõpus sõita paar tundi autoga mõnda maapiirkonda, et esineda tunnike kümnele inimesele ning seejärel koju tagasi tulla. Väljastpoolt pealinna valitud saadikutele on see iganädalane rutiin.
Valdav osa tänapäevasest suhtlusest toimub siiski elektrooniliselt. Nutitelefonide tulekuga lendas traditsioonilise tööaja mõiste prügikasti. Parem ongi, sest ainult kontoris laua taga istudes ei suudaks seda informatsiooni hulka ära seedida. Paarsada e-kirja päevas, lisaks suhtlus sotsiaalmeedias, SMSid, telefonikõned. Juba paaritunnine internetiühendusest eemalolek paneb nõrgema närvikavaga kandidaadil peopesad higistama.
PS. Barbi Pilvre arvas paar päeva tagasi, et reformikad on rohkem koera- kui kassiinimesed. Võib-olla tõesti. Meie peres jätkub igatahes ruumi mõlemale, aga tuleb tunnistada, et koer on pisut suurem südametemurdja.
Neljapäev, 8. jaanuar
Naljaga pooleks öeldes oli täna valimiskampaania jaoks kaotatud päev, sest tegelesin riigikogus sisulise tööga. Arutasime majanduskomisjonis mitu tundi ehitus- ja planeerimisseadust. Mõlemat seadust on ette valmistatud väga pikka aega, sealhulgas oleme korraldanud avalikke istungeid ja kaasanud hulgaliselt vastava valdkonna spetsialiste. Võiksime neid debatte jätkata veel mitu kuud, aga ühel hetkel tuleb joon vahele tõmmata ja otsused langetada. Poliitika on teadupoolest kunst langetada valik halva ja veel halvema võimaluse vahel. Majanduskomisjoni menetluses on mitmeid seadusi, mis meediale ja massidele suuremat huvi ei paku. See töö ei too hääli ega tunnustust, aga on riigi ettevõtluskeskkonna arenguks siiski vajalik.
Tuntust ja meediasära saab poliitikas üldiselt läbi terava vastandumise. Tuleb leida mingi lihtne ja emotsionaalne teema ning tekitada konflikt. Värvikas keelekasutus ja mustvalge lähenemine tuleb samuti kasuks. See on poliitika karm argipäev, kus ratsionaalsel, keerukamate mõttekäikudega või konsensust otsival poliitikul on üsna keeruline silma paista.
Viimastel päevadel on olnud palju juttu ukselt uksele kampaaniast. Olen ise seda praktiseerinud Tallinna südalinnas, Lasnamäel ja Kadrioru piirkonnas. Tõsi, see pole kõige lihtsam kampaaniaviis, mistõttu on Eestis seni vähe levinud. Paljudes Lääne-Euroopa riikides ja USAs on see aga üks populaarsemaid kampaaniameetodeid. Tehnikaid on erinevaid. Mõni kandidaat veedab ukse taga 30 sekundit, mõni hoopis 30 minutit. Mõlemad on äärmused. Esimesel juhul ei sünni tegelikult personaalset kontakti, teisel puhul on valimised enne läbi, kui sada häält kokku saad.
Üldiselt tasub ukse taha ilmuvasse poliitikusse suhtuda mõistvalt, isegi sõbralikult, kui võimalik. Uskuge mind, see on kandidaadi poolt väga tõsine pingutus väljuda oma tavapärasest mugavustsoonist ja koputada tundmatule uksele. Palju lihtsam on istuda soojas kontoris ja loota reklaamile, mis kusagil meediaagentuuris kokku pannakse. Minu kogemus ütleb, et tegelikult ongi enamik inimesi sõbralikud ja pigem meeldivalt üllatunud, kui kandidaat viisakalt uksele ilmub. Loomulikult on üllatus seda suurem, kui tegemist on tuntud inimesega. Eriti õnnelikud ja jutukad on pensionärid, nende juures saab tihti kõhugi kenasti täis.
Ukselt uksele käimise kampaanial on veel üks eripära: see võimalus on kõikidel erakondadel, kõikidel kandidaatidel. See ei nõua suuri rahalisi ressursse, kõige tähtsam panus on kandidaadi isiklikult pühendatud aeg.
Tänase tööpäeva lõpus valmistan veel ette ühe homse esinemise materjale. Annan majandusteemalise loengu ühes Mustamäe gümnaasiumis. Ja kui ettekanne valmis, on kindel plaan suusatama minna. Tavaliselt olen käinud Pirital sõitmas, aga praegu on ilmselt Nõmmel rajad paremas korras. Spordisõbrad ei pea muretsema, suusarajal ma poliitikast kindlasti ei räägi. Kampaania ajal on tulnud inimestega ka kabet mängida. Valijatele võidurõõmu pakkumiseks ei pidanud ma ülemäära pingutama.
Kolmapäev, 7. jaanuar
Tänase ülevaate alustuseks vaatasin korraks siia artikli juurde kirjutatud kommentaare. Üllatusi polnud. Ainult puhas sõim. Aastaid tagasi oleks selline toores vihakõne mind rivist välja löönud ja töövõime pikaks ajaks halvanud, aga enam mitte. Neli aastat peaministri büroos koos Andrus Ansipiga pronksiöö, majandus- ja valitsuskriisi raskustega võideldes sai hullematki nähtud. Ansip sai tunnustuse osaliseks alles siis, kui oli ametist lahkunud.
Veendumus, et ajad sirge seljaga õiget asja, peab olema solvangute kibedusest tugevam. Vanemad teadmamehed ütlevad isegi, et sõim käib poliitikul palga sisse. Paraku olen näinud aastate jooksul mitmeid silmapaistvaid inimesi ja oma ala eksperte, kes on poliitikast ja avalikust positsioonist loobunud, sest ei kannata seda anonüümset lahmimist välja. Kurb. Eesti riik ei ole sellest kindlasti võitnud. Olgu siiski lisatud, et netikommentaariumi piiramist ei pea ma õigeks.
Täna veetsime jälle mitu tundi erakonna juhatusega uue valitsemisprogrammi sisu üle vaieldes. Kohati läheb nendel aruteludel ikka väga tuliseks. On kõrgendatud toone, moodsamad inimesed vajadusel solvuvad. Tõstsin lauale ka paar sotsiaalmeediast laekunud mõtet riigirahanduse ja majanduse valdkonnast. Twitteri kaudu täitsa võõrastelt inimestelt tulnud ettepanekud olid igati tõsiselt võetavad. Twitter ise pikka teksti ei salli. Tegin pealiskaudse arvutuse, et kogu valimisprogrammi edastamiseks kuluks 140 tähemärgi kaupa ca 2300 säutsu. Ebareaalne. Tavaliselt piirdun päevas kolme-nelja postitusega.
Õhtusel erakonna kandidaatide koosolekul näitas Ivi Eenmaa Tallinna Kesklinna linnaosa valitsuse postitatud 2015. aasta kalendrit. Loomulikult on valimiste kuud ilmestamas Savisaare pilt. Mitte midagi pole teisiti, Tallinna maksumaksja taob selle rõõmsalt kinni nagu ka linnapea uisutamise teleklipi. Samal ajal kuulen, et lastel on talvel kooliruumides külm ja Kadrioru tänavad on õhtuti kottpimedad. Vot see peaks olema teisiti.
Reformierakonna kandidaadid peavad oma valimismaterjalid ise välja ostma. Üldiselt saavad kõik aru, et nänniga hääli ei osta, aga esmakontakti saavutamiseks ja nii-öelda jää murdmiseks aitab väike maius, pastakas või helkur kaasa küll. Kindla hääle saamiseks tuleb aga palju rohkem vaeva näha.
Teisipäev, 6. jaanuar
Riigikogu selle aasta istungid pole veel alanud, aga ometi venis eilne tööpäev 12-tunniseks. Tegelikult on see üsna tavaline. Ja kui jõuad õhtul koju alles pärast «Aktuaalse kaamera» lõppu, ei saa öösel hästi uinuda – pea on pulki täis. Kuus tundi und ja hommikul kell 7 surub igapäevane rutiin sind taas voodist välja. Lapsed kooli, koeraga õue, kassile süüa, elukaaslane tööle ja siis läbi ummikute Toompea poole.
Et tänavatele on ilmunud poliitplakatid, alustasin minagi oma päeva autosõiduga oma valimisringkonnas, et vaadata üle erakondade panus linnakeskkonna kaunistamisse. Uudishimu on inimlik. Enamik inimesi poliitilist (tegelikult igasugust) reklaami ilmselt ei armasta. Ometi on sellel ka positiivseid külgi. Esiteks saavad ka kõige leigemad meediatarbijad teada, et valimised on tulemas, ja see tõstab valimisaktiivsust. Teiseks saavad inimesed teada, kes kandideerib sel korral just nende valimisringkonnas. Lisaks annab see võimaluse jõuda massideni nendele uutele tulijatele, kes igapäevaselt uudistes või Kroonikas ei figureeri. Ja lõpuks – see on üks väike, aga oluline osa demokraatlikust sõna- ja valikuvabadusest.
Reformierakond ei ole nendel valimistel kindlasti kõige massiivsema välireklaami tellija. Pigem domineerivad pealinna tänavatel rohelised mehikesed. Ometi leidsin ka ühe isikliku plakati ja seda oma endise koolimaja, Tallinna Reaalkooli kõrvalt.
Erakonna esimees, peaminister Taavi Rõivas on samuti Reaalkooli vilistlane, aga tema asemel jagasin reklaampinda siiski Keit-Pentus Rosimannuse ja Nikolai Novosjoloviga. 90ndatel leidus rohkelt poliitikuid, kes arvasid, et plakat üksi garanteerib korraliku valimistulemuse. Tänaseks päevaks pole neid tõenäoliselt poliitikasse enam alles jäänud...
Keskpäeval filmisime Vabaduse väljakul üht energiajulgeoleku teemalist videoklippi erakonna laupäevaseks üldkoguks. Energiaga seotud küsimused on minu töövaldkond, kus juttu jätkuks tundideks, ometi tuleb põhisõnumid viia kohale vähem kui 60 sekundiga. Keep it simple and short, ütleb üks kuldne kommunikatsioonireegel. Tean oma varasemast kogemusest, et ühe minuti pikkuse videoklipi filmimine võib võtta terve päeva, mõnikord isegi kaks. Täna saime siiski hakkama 45 minutiga. Varbad olid juba jääs ja nina tatine, aga töö sai tehtud. Tõenäoliselt saab seda klippi ka veebis jagada juba selle nädala teises pooles.
Tänase päeva teises pooles tuli lisaks majanduskomisjoni asjadele tegeleda ka Eesti Ujumisliidu küsimustega, mille juhatuse liige ma olen. Ühiskondlikke kohustusi on aja jooksul kogunenud isegi liiga palju, aga endise ujujana on ujumisliidu mured jätkuvalt olulised. Kodus kaalu peale astudes taban end tihti mõttelt, et paberimajandusega jändamise asemel peaks hoopis ise ujuma minema. Nagu mitmeid kordi varem, jääb see ka täna vaid ilusaks mõtteks.
Esmaspäev, 5. jaanuar
Inglise keeles tähendab «campaign» nii valimiskampaaniat kui sõjakäiku. Eks üks valimiskampaania pisut ühte sõjaretkel meenutab küll, lihtsalt selle vahega, et lõppkuupäev on kindlalt paigas ja üldjuhul verd ei valata. Võidab tavaliselt see, kes on vastastest tehniliselt üle, kes läheb rünnakule esimesena või kes valib mõõduvõtmiseks endale sobivaima võitlusväljaku. Aga loomulikult peab ka õnne olema.
Minul on poliitiliste sõjaretkedega kogemused alates 1999. aastast. Tõsi, riigikogu valimistel osalen ise alles teist korda. Kandideerin oma kodulinnas, Reformierakonna teise numbrina teises valimisringkonnas ehk Tallinnas Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital. Valimisjaoskondade sulgemiseni on jäänud napp 54 päeva. Iga päev annab võimaluse võita juurde uusi toetajaid, aga igas päevas peitub ka oht mõne rumala eksimusega mängida maha kuude- ja aastatepikkune töö.
Mida on siiani tehtud? Reformierakonnas on valimisteks valmistatud juba pikemat aega. Erakonna valimisprogrammi hakati kokku panema eelmise aasta alguses ja sellesse kaasati sadu inimesi nii erakonna seest kui väljast. Ise tegelesin peamiselt majandusprogrammi koostamisega. Julgen väita, et küsisime selle koostamiseks sisendit enamikelt Eesti majandusvaldkonna juhtivatelt ekspertidelt ja esindusorganisatsioonidelt. See oli väga hariv ja huvitav töö.
Eelmise aasta sügisel alustati ka erakonna valimisnimekirjade koostamisega. Riigikogu valimisnimekirjad pannakse Reformierakonnas paika kahes sisevalimiste voorus, milles saavad osaleda kõik liikmed. Novembrikuus valiti esimeses voorus välja need kandidaadid, kes üldse nimekirja pääsevad (seadus piirab nimekirja pikkuse 125 nimega, samuti on kindlalt paigas kandidaatide arv igas valimisringkonnas). Esimeses voorus on pinget vähem, sest kõik tugevalt motiveeritud tegijad mahuvad üldjuhul listi.
Teises voorus reastavad erakonna liikmed kandidaatide üleriigilise nimekirja ja selle pingerea moodustamisel käib juba kõvem konkurents. Ise maandusin sisevalimiste tulemusel sel korral üleriigilises nimekirjas kohale number 14, mida pean väga heaks resultaadiks. Ükski teine erakond sisevalimistele nii suurt rõhku ei pane. Erakonna valimisprogramm ja kandidaatide lõplik nimekiri kinnitatakse sel laupäeval toimuval üldkogul.
Täna toimus üks oluline kampaaniaüritus: lükkasime käima mööda Eestit ringi tiirutava kohvik-bussi. Tegemist on suure kahekordse bussiga, mis on ümber ehitatud kohvikuks. Sees on lauad, diivanid, telerid. Pakume tasuta kohvi, küpsist ning valimismaterjale. Bussis on alati mõned kandidaadid, kellel saab lipsust kinni haarata ja poliitikast rääkida. Esmaspäeval oli buss Tallinnas, teisipäeval juba Põltsamaal ja Jõgeval. Väiksemates asulates tekitab kampaaniabuss kindlasti rohkem elevust kui pealinnas, aga igal juhul tasub julgelt ligi astuda, kui seda kollast hiiglast peatumas märkate.
Täna toimus ka erakonna kandidaatide programmikoolitus, kus minu roll oli lahti rääkida meie majandusprogrammi sisu. Erakonna valimisprogramm on muutnud aastatega nii mahukaks ja nüansirikkaks, et nõuab uutele tulijatele põhjalikku tutvustamist. Uusi tulijaid on aga palju, meeldivalt palju.
Postimees tõi ühe nädala jooksul lugejateni nelja parlamendipoliitiku kirjeldused sellest, milline on kandidaadi argipäev. Oma kampaaniast ja valimistest kirjutasid reformierakondlane Arto Aas, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Liisa Pakosta ning keskerakondlane Jüri Ratas. Riigikogus esindamata erakondade poliitikud teevad oma ettevalmistustest kokkuvõtteid järgmisel nädalal.