/nginx/o/2015/01/05/3655259t1h3b75.jpg)
Ajakirjanik Peeter Ernits kandideerib kevadistel valimistel Keskerakonna nimekirjas riigikokku.
Ajakirjanik Peeter Ernits kandideerib riigikokku
5. jaanuar 2015, 08:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmistel parlamendivalimistel kandideeris Ernits Rahvaliidu nimekirjas.
Ernits peab hädavajalikuks tuua Eesti poliitikasse muutusi. «Palju on spekuleeritud, miks ajakirjanikud sel kevadel poliitikasse lähevad. Ajakirjanikud kui terava sotsiaalse närviga inimesed tajuvad kõige selgemini, kui oluliste ja otsustavate valimistega on seekord tegu. Kaalul on see, kas Eestis jätkub kõik samamoodi, nagu Reformierakonna juhtimisel seni on olnud, või tekib reaalne võimalus muutusteks. See on kõige tähtsam.»
«Viimaseks tilgaks otsuse langetamisel sai see, kuidas praegune ajutine valitsus asju ajab: mis kord pähe võetud, viiakse kas või vägisi ellu. Hakatuseks kooseluseadus, mille vastu suurem osa Eesti rahvast oli. Seejärel töövõimereform, mille vastu nii puudega inimesed kui nende hooldajad häälekalt ning korduvalt astusid. Ma ei ole nõus niimoodi «julgelt edasi» astuma. Ma tean, saab ka teisiti,» ütles Ernits.
«Valisin Keskerakonna, sest sel erakonnal on jõudu ja ideid, millega konkureerida Reformierakonnaga, ja teha teisiti kui siiani on tehtud. IRL või sotsid ei suuda sellist alternatiivi pakkuda,» ütles Ernits. «Lõpuks peab keegi vastu seisma ka noortele politikaanidele, kes pole elu näinud ja püüavad väita, et Keskerakond pole eestimeelne erakond. Selline vastandamine lõhub ühiskonda ja on ohtlik. Kõik Eesti erakonnad ajavad ja peavadki ajama Eesti asja.»
Ernits rõhutas, et talle teeb muret asjaolu, et elust väljaspool linnasid on selle kampaania jooksul väga vähe räägitud. «Sellest, et koolimajad, ühistransport, poed ja isegi pangaautomaadid ning ühes sellega inimesed ja elu on viimase nelja aasta jooksul eriti kiiresti hakanud maalt kaduma, ei räägi eriti ükski Eesti erakond. Just see vaatenurk tuleb valimiskampaania keskmesse tuua, sest muidu kaklevad linnamehed omavahel ja maal elaval inimesel pole lõpuks sooja ega külma, kes võidab.»