Juhtkiri: suutmatus, mis sööb riigi mainet

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakondade varjatud rahastamine.
Erakondade varjatud rahastamine. Foto: Scanpix / kollaaž Katri Karing

Kümme aastat veninud ja erinevaid koalitsioonileppeid üle elanud avaliku teenistuse seaduse reformikavad on endiselt takerdunud.

Järjekordne riigikokku jõudnud avaliku teenistuse seaduse muutmise seadus on tunnistatud nurjunuks ning kogu protsess, või selles kontekstis pigem jant, hakkab otsast peale.

Kuid saamatus avalikku teenistust reformida ja ametnike palgakorraldust läbipaistvamaks muuta kahjustab riigi mainet tavakodanikust maksumaksja silmis ning on üheks teguriks, mis riigikogu, valitsuse ja erakondade usaldusväärsust madalal hoiab.

Eriti pööraseks on vahe avaliku teenistuse seaduse ja töölepinguseaduse järgi tööl käijate vahel kasvanud pärast läinud aasta suvel kehtima hakanud uut töölepinguseadust.

Paradoksaalsel kombel saab maksumaksja nüüd koondamisel kompensatsiooni vaid kuni kahe kuupalga ulatuses, kuid see, keda maksutuludest üleval peetakse – ametnik –, endiselt kuni kümne kuupalga ulatuses. See vahe lubati küll toona kaotada, kuid nüüd, aasta hiljem, on kõik ikka vanaviisi.

Kui põhiseaduskomisjoni juht Väino Linde soovib, et ametnikke ei peetaks priviligeeritud klassiks, siis ebaõiglaste privileegide kaotamine ongi ju tema töö.

Avaliku teenistuse seadusega toimuv on paraku sümptomaatiline: probleemi olemasolu üldiselt tunnistatakse, kuid ideede puudus ja/või poliitiline tahtetus ei lase midagi muuta.

Sama tendents on täheldatav ka näiteks kõrgharidusmaastikul ja soolise võrdõiguslikkuse vallas. Ning olukord, kus reeglid on küll seadustes olemas, kuid need on nii vananenud, et neid järgida ei ole võimalik, on õigusriigile lihtsalt kohatu.

Praeguse palgakorralduse tõttu pole riigiametnike töötasud läbipaistvad ning nii võibki asekantsler ministrist rohkem teenida. Ent kui ametnike töötasud on samasugune tööandja-töövõtja omavaheliste läbirääkimiste tulemus nagu erasektoris, siis milleks on ametnikele eraldi seadust üldse tarvis? Kuid avalik teenistuja pole tavaline töötaja.

Tema töötasu tuleb maksumaksjalt ja viimasel on õigus teada, kuidas töötasu kujuneb ja milleks kohustab.

Avaliku teenistuse seaduse reformipüüdeid jälgides jääb ametnikest ja poliitikutest mulje nagu kitsedest kärneritena. Ning kui kurdetakse, et kodanik on riigist võõrandunud, siis just sellised protsessid aitavad võõrandumisele kaasa.

Kuid see ei saa ju olla eesmärk. Riigikogu peab suutma end avaliku teenistuse reformimiseks kokku võtta. Ja tulemus peaks olema selline, et ka kodanikud aru saaksid: ametnikud on nende teenistuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles