277 päeva tõsise jõukatsumiseni
28. mai 2014, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks ei olnud europarlamendi valimistel ülekeevat kirge? Aga sellepärast, et neil valimistel ei olnud suurt midagi jagada. Hoopis vastupidine saab seis olema vähem kui 300 päeva pärast toimuvatel riigikogu valimistel, kus mängus raha ja valitsuskohad.
Reformierakond peab end õigustatult valimiste suurimaks võitjaks – parteide üldtoetuse võrdluses edestavad nad Keskerakonda küll vaid kahe protsendiga –, aga neil ei olnud teistsuguseks tulemuseks ka väga palju võimalust. «Kui me poleks kahte kohta saanud, oleks see olnud katastroof,» ütles üks reformierakondlane pärast valimisi.
Kui tulemused selgusid, oli rõõm ja kergendus oravate valimispeol suur. Rain Rosimannus ja Kristen Michal särasid. Meenutuseks – erakond valis europarlamendi esinumbriks esmalt Kaja Kallase. Siis astus Andrus Ansip aga peaministri kohalt tagasi ja Kallas lükati koha võrra kehvemale positsioonile.
Kallas oleks esinimena ühe koha ikka võtnud. Kui nüüd osutunuks valituks ainult Ansip, oleks see tekitanud erakonna ühes seltskonnas pingeid ja pahameelt. Nüüd on lõplik võimuselgus käes ning Taavi Rõivase uueks erakonnajuhiks ja peaministriks sepistajad saavad segamatult keskenduda riigikogu valimistele.
Kui Ansip peaks saama Euroopa Komisjoni volinikuks, saaks tema asemel europarlamenti Urmas Paet, tema loobumise korral aga Igor Gräzin.
Venekeelsete usaldusisik
Valimiskampaania ajal püüdis Postimees jõuda kõigi erakondade esinumbrite kohtumistele rahvaga. Kuulasime Marju Lauristini Väätsal, Tunne Kelamit Türil ja Andrus Ansipit Jõgeva kultuurimajas. Kõik osutusid oodatult ka europarlamenti valituks.
Keskerakonna puhul pakkusid Postimehele põnevust eelkõige Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi liikumised, kuna Edgar Savisaar oli öelnud, et tema Brüsselisse ei sõida, ja pole mõtet kajastada sellise inimese tegemisi, kes ise asjasse ei usu. Kui teised erakonnad jagasid lahkelt infot oma esinimede liikumise kohta, siis Keskerakond sõna otseses mõttes varjas Stalnuhhini ja Toomi plaane.
Saades Toomi esinemistest 9. mail Ida-Virumaal siiski poolsalaja teada, sõitsime Ida-Virumaale Ahtmesse kohale. Nähes ajakirjanikku ja fotograafi lähenemas, tõttas Keskerakonna pressinoormees Toomi juurde ja hoiatas: «Ajakirjanik tuli!»
«Miks te küll nii kaugele kohale sõitsite?» imestas Toom, kui end tutvustasime.
«Aga selle pärast, et veidigi kõige vahetumal moel aimu saada sellest atmosfäärist, inimestest, teie mõjust vene rahvusest inimestele,» vastasime.
Toom leebus, kui mõistis, et Postimees pole kohale tulnud soovist kuri ja vaenulik olla. Need talle antud 25 251 häält on Eesti kodanike, Euroopa Liidu kodanike hääled. Keskerakond võiks häbenemata tunnistada, et nende sõltuvus vene valijast ainult suureneb.
Toom kogus neil valimistel protsentuaalselt kõige rohkem hääli Sillamäel, Maardus ja Kiviõlis – ta on neis piirkondades Eesti esindaja. Olles sel kampaaniapäeval tema kõrval, võib selgelt öelda, et väga suur hulk Ida-Virumaa inimesi on Toomiga ülimalt rahul ja tänulikud talle riigikogus tehtud töö eest.
Toom ei pelga inimesi kallistada, autogramme jagada, nende eest seista. Võib ju loota, et jäädes venekeelse elanikkonna eestkõnelejaks ja usaldusisikuks Eestis ka europarlamendi liikmena, suudab ta ka euroliidu neile inimestele lähemale tuua.
Kui Toom oleks teinud Savisaarest parema tulemuse, aga europarlamenti siiski mitte pääsenud, olnuks tal Eesti poliitikas väga raske olla, kuna Keskerakond (s.o Savisaar) lootis, et Brüsselisse sõidab Jüri Ratas ning Toomi asemel Mihhail Stalnuhhin. Nüüd tuleb keskenduda Eesti riigikogu valimistele ja Savisaar ei kao kuhugi. Eesti valimistel oskab Keskerakond oma valija taas välja tuua. Siis ei ole vaja lubada abstraktset «rahu», vaid saab rahulikult lubada pensionitõusu, odavpoode, tasuta transporti, töökohti. Sellest saab Savisaare valija aru ja on talle truu.
Sotsid loodetud tulemuseta
Praegune võimutandem – Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) – saab ka pärast europarlamendi valimisi aru, et kuigi sotsid jäid Isamaa ja Res Publica Liidule (IRL) veidi alla, on neil riigikogu valimiste järel võimalus kahekesi koos jätkata. Nad klapivad omavahel ja pärast aastast töökogemust ei jõua ehk veel tüdimus tekkida. Eriti kui sügisel tuleb koostada uus riigieelarve, mis on alati ülimalt keeruline protsess, aga vähemalt tehakse eelarve n-ö endale. See võib mõistmise ja kokkuleppekohad majanduslanguse ajast hoolimata veidi sujuvamakski teha.
Küll aga peab SDE taas pead murdma, miks avaldatakse neile suurt toetust ainult telefonis, kui TNS Emori või Turu-uuringute uurijad inimeste eelistusi välja selgitavad, ning miks valimispäeval ei tule järjekordselt loodetud tulemust. Juba kohalikud valimised olid sotsidele valus tõehetk, kuid ka europarlamendi valimiste ajaks ei suutnud nad vajalikke muutusi teha.
IRL püüdis end samuti valimisvõitjaks nimetada, kuna suurimaks eurofraktsiooniks kujunes just konservatiivide oma, kuhu Tunne Kelam kuulus ja kuuluma hakkab. Kas ta teeb kaasa kõik viis aastat või toimub ühel hetkel vahetus Marko Mihkelsoni vastu? Kuidas ministrikohtade võlu ja tähelepanu kaotanud parteina edukalt jätkata? Kas ja millal saab Eerik-Niiles Krossist parteijuht?
IRL võib aga äsjaste valimistega rahul olla – kui poliitposijad neile suurt valimisõnne ei ennusta, siis teevad nad oma tulemuse, loodetust pigem veidi paremagi, alati ära.