Yana Toom: Euroopa Parlamendis oleme reformistidega koos
Täismahus!

FOTO: Liis Treimann

Intervjuus venekeelsele Postimehele selgitas pühapäevastel valimistel Euroopa Parlamenti pääsenud Yana Toom, miks keskerakondlased leiavad tema arvates europarlamendis suhteliselt kergelt ühise keele reformierakondlastega ja mida suudab üksainus inimene teiste heaks ära teha ELi suures bürokraatiamasinas.

Milline oli teie esimene reaktsioon, kui taipasite, et pääsesite Euroopa Parlamenti?

Kui valija juba leidis, et minust on rohkem kasu Brüsselis, siis nii ka olgu. Hea on see, et meil õnnestus valijatele selgeks teha, et europarlamendi tribüün on piisavalt kõrge koht, kus üritada lahendada meie maa, meie ühiskonna probleeme. Ma annan endale aru, et kuus inimest Eestist on väga vähe ja üks inimene on veel kuus korda vähem, aga püüan ikkagi esindada seal oma valijate huve.

Kas Euroopa Parlamendis on kaalu saadiku isikul või annavad seal tooni fraktsioonid? Te kuulute ju seal ühte fraktsiooni reformierakondlastega.

ETV 2 stuudios peetud venekeelse debati ajal märgiti õigesti, et mõnes küsimuses esinesime me Urmas Paetiga otsekui duett, see tähendab täiendasime teineteist ja olime mõnes küsimuses üht meelt. Näiteks arvame mõlemad, et on vaja ühtlustada Euroopa finantspoliitikat. Jutt käib siin Rootsi pankadest, mis viivad Eestist kasumit välja, laenates seda oma emaettevõtetele Rootsis. Seepärast on nende pensionifondidel üsna suur tootlus, aga Eesti pensionifondid, kui nüüd pehmelt öelda, ei anna üldse tulu. See nõuab ühtlustamist, nagu ka sotsiaalpoliitika, sest igasugune ebavõrdsus ühendatud riikides, seda enam nii ambitsioonikates ühendatud riikides, nagu seda on Euroopa Liit, tekitab umbusaldust ja pingeid.

Kas selles sotsiaalprogrammis nähakse lisaks minimaalse pensioni tõstmisele ette ka teiste toetuste suurendamine?

Kui ma praegu ütleksin: «Just, homsest alates hakkame pensioni tõstma», oleks see vale. Asi on selles, et EL on suur bürokraatiamasin, mis töötab aeglaselt, aga kindlalt. Kui otsus on juba vastu võetud, siis varem või hiljem jõuab see ka ellu. Homme ei muutu veel midagi, aga mida rohkem me sellest räägime, seda suurem on võimalus, et see juhtub. Ma ei taha kellegi pihta kivi heita, aga ma ei märganud, et ükski eelmise koosseisu kandidaat oleks sel teemal ühtegi sõna öelnud. Nad läksid nii hasarti sellega, et esitlesid Eestit Euroopas äärmiselt õnneliku pisikese distsiplineeritud maana, otsekui põhjamaise tiigrikutsuna, et unustasid üldse ära, kuidas elavad meie inimesed.

Kui ma võtan konverentsidel sõna ja ütlen, et meie rahvas maksis Maastrichti kriteeriumide ja mitmesuguste distsiplinaarmeetmete eest väga kõrget hinda, siis inimesed üllatuvad tõsiselt, sest keegi ei tea seda. Kõik teavad, kui vaesed ja hädas olid Kreeka pensionärid, aga keegi ei tea, mitu hammast on suus meie pensionäridel! Seepärast mulle meeldisid Andrus Ansipi pühapäevased sõnad: «Seni tegutsesid meie saadikud ühtse rindena ja nende vahel valitses täielik üksmeel ja nad mõistsid üksteist poolelt sõnalt, aga nüüd on pilt muutunud, sest üks saadik hakkab rääkima teistest asjadest ja siis hakkavad meie eilsed liitlased arvama, et tõde on kuskil vahepeal.» Ja nii ongi.

Teid võrreldakse Tatjana Ždanokaga. Kuidas te tema tegevusse suhtute?

Ma ei saa öelda, et tahaksin sarnaneda Ždanoka või Kelamiga. Ei, mina olen ikka mina ise. Aga Tatjana Arkadjevnasse suhtun ma suure austusega kasvõi juba seepärast, et tänu temale saavad halli passi omanikud sõita viisavabalt Schengeni tsoonis. Juba see üksi kindlustas talle mandaadi europarlamendis elu lõpuni.

Miks te Edgar Savisaart edestasite?

Kui rääkida ausatest mängureeglitest, siis ma teda ei edestanud. Kui ma oleksin kõnelnud päevast päeva, et ei sõida Brüsselisse, oleksin kogunud sama palju hääli nagu Olga Sõtnik – 329. Tingimused olid ebavõrdsed, sest Edgar ütles algusest peale, et ei sõida sinna, ja kordas seda päevast päeva ning kogus ikkagi kaheksateist ja pool tuhat häält. Ükspuha milline kandidaat poleks samasugustel tingimustel europarlamenti pääsenud. Seepärast ei saa ma öelda, et see oli Savisaare kaotus.

Tagasi üles