Mis tõi üksikkandidaatidele edu?

Indrek Tarand Foto: Viktor Burkivski

Postimehe küsimusele vastasid poliitikaeksperdid.

Ahto Lobjakas: «Edu saatis rangelt võttes vaid Indrek Tarandit. Tema programm oli väga lihtne: partei-inimesi ei saa usaldada. Sellega jäi ta väga napilt teiseks Eesti über-parteilase Andrus Ansipi järel. See seis näitab, kui sügavalt haavab Eestit endiselt poliitilise korruptsiooni ja musta raha kriis, mille vallandas kaks aastat tagasi Silver Meikar.»

Analüütik Juhan Kivirähk: «Kui eelmistel valimistel sai Indrek Tarand fenomenaalse häältesaagi, vastandudes kinnistele parteinimekirjadele, siis sel korral oli see probleem maha võetud. Ometi väljendab nii Tarandi edu kui ka mitmete teiste üksikkandidaatide (eriti Tanel Talve) tulemus teatud osa valijate jätkuvat usaldamatust ametliku poliitilise establishmendi ehk parlamendierakondade vastu. Erakondlik ringkaitse riigikogus on endiselt jõus, rahvakogu ettepanekutest on rakendamist leidnud vaid tühine osa. Kui selleks korraks oleks õnnestunud luua mõni neist erakondadest, mida järgmiseks kevadeks luua üritatakse (Vabaerakond, Rahvaalgatuspartei või Rahva Ühtsuse Erakond), oleks see võinud küllaltki edukaks osutuda.»

Dotsent Viljar Veebel: «Kokkuvõttes oli edukas siiski vaid üks üksikkandidaat ja ka tema sai oluliselt vähem hääli kui eelmise korral. Eripäraste üksikkandidaatide edukus on miskit, mis on samuti muutunud Euroopa Parlamendi valimiste traditsiooniliseks koostisosaks.»

Politoloog Tõnis Saarts: «Eestis on üksjagu erakonnavastasust ja kriitilisust suurte parlamendierakondade suhtes. Praegusele eliidile vastandudes korjas Tarand üksjagu protestihääli ning kui Tarandi häältele liita veel teiste üksikkandidaatide hääled, siis see praegust establishment'i vastustav häälte hulk oli piisavalt suur, et erakondi panna mõtlema.»