Kus suitsu, seal Meikar

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikutel on õigus: kõik, millele me loota saame, on vahendid ja hea õnn. Kui vahendeid eriti ei ole, jääb ainult õnn. Silver Meikarile kampaania tegemiseks annetatud Volkswagen on jälle üle kuumenenud ja ajab jõudsasti tossu välja. «Isegi kaugele jõudsime,» ütleb Gea Kangilaski stoiliselt. «Pole midagi,» ütleb Silver Meikar, «küll tullakse appi.» Ja tullaksegi.
Klassikutel on õigus: kõik, millele me loota saame, on vahendid ja hea õnn. Kui vahendeid eriti ei ole, jääb ainult õnn. Silver Meikarile kampaania tegemiseks annetatud Volkswagen on jälle üle kuumenenud ja ajab jõudsasti tossu välja. «Isegi kaugele jõudsime,» ütleb Gea Kangilaski stoiliselt. «Pole midagi,» ütleb Silver Meikar, «küll tullakse appi.» Ja tullaksegi. Foto: Erakogu

4578.97 eurot annetatud raha. Kolmteist päeva. Üks skandaalne poliitik, üks piraat, üks aktivist. Ja üks vana Volkswageni mikrobuss, mis iga 40 kilomeetri järel paksu suitsu välja ajama hakkab. Silver Meikari valimiskampaania on ilmselt kõige veidram asi, mida Eesti nende valimiste ajal näinud on.

Täitsa lõpp, ütleb Meikar ja kargab bussiuksest välja. Vana Volkswagen on jälle paksu tossu täis. Annetusena saadud mikrobuss, Meikari Bussi Riotiks ristitud kampaania sõiduvahend on mootoririhma jälle kuhugi Saaremaa teedele kaotanud ning kui veepaagilt kork pealt keerata, lendab mootorist taeva poole paras kogus keevat vett. Veidi kõrvetada saanud Meikar urgitseb mootori kallal, aga mingi jubin, mis tuleks kätte saada, on kruvidega kõvasti kinni.

«Noh, isegi kaugele jõudsime,» ütleb aktivist Gea bussi tagaistmel stoiliselt ja hakkab magamiskotti lahti pakkima. «Pole midagi,» ütleb Meikar, «küll tullakse appi.»

Roosad ponid ja demokraatia

Kogemus näitab, et tullaksegi. Teel on oldud kolm päeva, ikka 40 kilomeetri kaupa, sest kauem ei pea buss vastu. Kui päris kriitiliseks on läinud, on Saaremaa ümbruskaudsete külade elanikud leidnud mõne tuttava või tuttava tuttava, kes bussile esmaabi annab. Eelmise sundpeatuse ajal andis kohalik remondimees paar mootoririhma tagavaraks kaasa, aga et seda peale panna, tuleb see jublakas enne kätte saada.

Seekord tundub, et oleme küladest liiga kaugel. Ja jublakas mootori küljest ei tule ega tule lahti. Meikar on näost juba üsna punane.

«Võta välgumihkel,» soovitab piraat bussi tagaistmel asuvast büroost, mille moodustavad sülearvuti ning mobiilne WiFi. Kogu kampaania plaan pannakse kokku seal, sõidu pealt. Meikar on roolis, sest keegi teine seltskonnast ei jaksa roolivõimuta masinat juhtida. Asju arutada saab ainult hõigetega, sest vana mootor karjub kõigist üle. Meikar võtab välgumihkli. Jublakas annab alla.

«Valid mind, saad Põdra ja Kangilaski kauba peale!» seisab Meikari kodulehel. See «kauba peale» ongi bussi tagaistme duo, kellest üks kiiresti pressiteadet koostab ja teine on magamiskoti tagasi kinni pakkinud (mootorile sai rihm peale ja selgus, et kraavivesi kõlbab jahutusvedelikuks küll) ning nüüd bussile vildikatega ponisid joonistab.

Ponid on roosad. Ponide kõrval on veidi lapseliku käekirjaga maha kuluma hakanud loosung: «Demokraatia on maagiline.» Selle kirjutasid sinna kohalikud teismelised eelmises peatuskohas.

Valimisel kandideerib Meikar üksikkandidaadina, aga tegelikult on neid kolm, kes Brüsselisse läheksid. Ta on lubanud meeskonnana kaasa võtta kodanikuühiskonna aktivisti Gea Kangilaski ja Piraadipartei asutaja Märt Põdra. Esimene tahaks seista selle eest, et kodanikuühiskonna idee Euroopas laiemalt leviks, ning teine võidelda internetivabaduse kaitseks, kuna kruvisid on hakatud turvalisuse nimel aina enam kinni keerama.

Üldiselt arvatakse, et korraliku kampaania tegemiseks on vaja aega, raha ja suurt meeskonda. Meikari kampaaniatuuri kaudne mõte on näidata, et ka väga väheste vahenditega on võimalik kampaaniat teha. Tegelikult ega raha eriti ei ole ka. See vähene, mis on, kogunes annetustena.

Meikar peab piinliku täpsusega kampaaniakulude aruannet («ma ei taha, et keegi leiaks põhjuse sellest kinni hakata»), mille postitab oma kodulehele. Seni on raha kulunud peamiselt diisli ja autokleebiste peale. Kleebised on magnetiga, sest sõidu ajal ei tohi kampaaniat teha.

Kogu mõistliku loogika vastaselt näib selline kampaania tegemise viis mingil veidral moel isegi töötavat. Kui sa oled kandideerija teel hädast välja aidanud, talle öömaja pakkunud ja ta oma lauda kutsunud, saab seal laua ääres räägitud jutt hoopis teise mõtte kui tänaval möödakäijatele voldikuid jagades.

Tõsi, inimesi, kelleni jõutakse, on vähem. Oluliselt vähem.

Sahmakas kuuma vett

Kui aus olla, ei ole see ka muus mõttes päris kampaania. Voldikuid ei jagata, valimistest peaaegu ei räägita. Päev varem toimusid Kuressaares vabavara talgud, kus inimestele pakuti võimalust installida arvutisse Eesti oma operatsioonisüsteem Estobuntu. Sinna tuli umbes nelikümmend inimest.

Kogu ürituse jooksul ei mainitud valimisi sõnagagi. Tõsi, vahepeal andis piraat Põder telefoni teel intervjuu, kuid see puudutas talguid, mitte valimisi.

Bussi tagumises otsas, vikerkaarevärvilise lipu ja Guy Fawkesi (Occupy liikumise ajal laiemalt tuntuks saanud kui Anonymouse) maski kõrval ripub Meikari ülikond. Niipalju, kui mina näen, sinna ta rippuma jääbki. Järgmine pahmakas kuuma vett mootorist leotab selle põhjalikult läbi.

Kolmanda päeva õhtul ei pea minu närv enam vastu ja küsin otse, kuidas nad kavatsevad hääled kokku saada. Meikar tõmbab kopsud õhku täis ja hakkab rääkima kogukonnatunde olulisusest, aga selle summutab bussiseltskonna naer tagaistmel. Naerdakse siin üldse palju, ja peamiselt naerdakse üksteist välja, kui keegi end liiga tõsiselt võtma hakkab.

Hea küll, tõe huvides peab ütlema, et kampaaniatuuri mahtus ka hulk asjalikke arutelusid (Meikaril on paarikümneleheküljeline programm, mis puudutab internetivabadust ja demokraatia olukorda), mõned avalikud debatid teiste eurokandidaatidega ning hulk bussi tagapingil valmis sepistatud ideid, mis ehk kunagi avalikkuse ette jõuavad. Või siis ei jõua, just nagu juhtub minema.

Kui tagasi Tallinna jõuame (buss on hakanud uuel ja veidi muretsema paneval viisil häälitsema, nii et kohati on tunne, et istume keeva katla otsas, mis kohe õhku lennata ähvardab), siis tunnistan Meikarile, et ma ausalt ei tea, mida sellest tuurist kirjutada.

«Pole üldse oluline, et sa kirjutad,» ütleb kandideerija. «Peaasi, et tore oli.»

Pärast kuulen, et buss pidas kangelaslikult vastu täpselt Nõmme piirini. Edasi, viimased paarsada meetrit tuli seda tagant lükata.

Nädal hiljem, Verevi järve ääres seisab kalamees, õng käes. Meikar on riided seljast koorinud, et ujuma minna. Mõtleb, et igaks juhuks küsib, kas nii võib.

«Ega teid ei sega, kui ma siin alasti ujun?» – «Ei sega,» vastab kalamees. «Ega siin tegelikult kala püüda ka ei tohi.»

Mingis mõttes sobib see stseen kogu Meikari kampaaniatuuri kirjelduseks päris hästi.

P. S. Buss sai kuuldavasti siiski liikuma ja tuuritab taas mööda Eestit ringi. Kui keegi märkab tee ääres suitsevat vana Volkswagenit, siis pidage auto kinni ja küsige, ega abi vaja ei ole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles