16 soovijat, koha Brüsselis saab neist vaid üks

Indrek Tarand. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuu enne europarlamendi valimisi ütles ERRi uudistetoimetuse tellitud Emori uuring, et parlamendierakondade kõrval oleks põhjust taas Brüsseli tööle loota ka üksikkandidaat Indrek Tarandil.

Tõsi, küsitluse ajal ei olnud kõik üksikkandidaadid veel selgunud, aga TNS Emori uuringuekspert Aivar Voog möönis, et nii palju, kui üksiküritajate nimesid teada oli, oli neile antav toetus olematu. «Indrek Tarandi toetus parteide kõrval on jätkuv, teiste üksikkandidaatide toetus saab selgemaks pärast maikuu uuringut,» ütles Voog.

Kui valimised oleks toimunud nüüd, siis hääletanuks Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) kandidaatide poolt 17 protsenti valijaist, Reformierakonna, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide poolt 16 protsenti ja Tarandi poolt 11 protsenti vastanutest.

Erakondade reitingute kannul püsiv Tarand räägib inimestega. Käib koolides, rahvamajades, Maamessil nägu näitamas. Tarandi unistuste seltskond tulevases Euroopa Parlamendi koosseisus oleks tema, Yoko Alender ja Eerik-Niiles Kross IRList, Aivar Riisalu Keskerakonnast, Kaja Kallas Reformierakonnast ja Marju Lauristin sotsiaaldemokraatide seast.

Need nimed kirjutas ta ka oma auto peale, mille politsei riigikogu kantselei kaebe peale palus valimisreklaamina mõjumise pärast eemaldada. «Inimestel seostub Tarandi nimi europarlamendiga, seetõttu tuleb kirjad autolt eemaldada, ütlesid mulle politseinikud, aga lisasid – teid me valime ikka,» rääkis Tarand ja kirjeldas ühtlasi ka oma valijat. «Oma hääled saan ma ikka kokku.»

Üksikkandidaatide üldist eduvõimalust neil valimistel hinnates tõdes Tarand, et 16 inimese makstav kandideerimiseks tarvilik 1775-eurone kautsjon täidab riigieelarvet ja suuremat tolku sellest pole.

Politoloog Vello Pettai hindas, et olukord on võrreldes 2009. aasta europarlamendi valimistega oluliselt muutunud. «Tänane seis on selline, et oleme majanduskriisist väljas, poliitilise süsteemi taas paika saanud nii, nagu paljud seda sooviksid. Rahvakogu lainetus on veel tunda, aga vahepealne protsess on toimunud,» kirjeldas Pettai.

Ka on sel korral üksikkandidaate kaugelt rohkem kui 2009. aastal. Siis kandideeris erakonnaväliselt kõrgele eurokohale vaid kuus üksikkandidaati. Tarandi kõrval pronksöö kangelane Juri Žuravljov, Dmitri Klenski, Taira Aasa, kes proovib selgi korral, Martin Helme ja Märt Õigus.

Pettai ennustas, et kõik üksiküritajad, kes soovivad koos Tarandiga väljakule astuda, ei saavuta kindlasti edu.

«Tarand tuleb teatava poliitilise kapitaliga, renomeega, mis pole viie aastaga väga muutunud. Tal on väljavaateid saada taas valituks,» tõdes Tartu Ülikooli politoloog, lisades, et teistel pole eriti põhjust sellisele suurejoonelisele edule loota. «Läbi lüüa on väga raske. Erakonnad on jätkuvalt tugevate nimekirjadega ja suur hulk valijatest joondub jätkuvalt parteipoliitiliselt,» ütles Pettai.

Erakondade nimekirjad on tugevad, koloriitseid inimesi palju, kõigil tugevad esinumbrid. Poliitennustajad ja kandidaadid isegi nendivad, et kõik parlamendierakonnad võtavad ühe koha, järele jääb kaks kohta. Aga suure tõenäosusega saab keegi kaks ja üks koht jääb üksikkandidaatidele.

Tarandi järel teised tuntumad-silmapaistvamad üksikkandidaadid – Euroopa Parlamendi saadik Kristiina Ojuland, võitlejahing ja tuline inimõiguste eest võitleja Silver Meikar ning kodukandipoliitik, rohkem telemehena tuntud Tanel Talve – saavad teha enesele aga nende valimistega tugeva kampaania, pidades silmas tulevasi Eesti riigikogu valimisi.

Väikeparteid

Lisaks parlamendierakondadele kandideerivad järgmised parteid:

•    Eestimaa Ühendatud Vasakpartei – Valev Kald

•    Eestimaa Rohelised – Marko Kaasik, Kai Künnis-Beres, Darja Vorontsova, Imbi Paju

•    Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond – Martin Helme, Mart Helme, Henn Põlluaas, Leili Utno, Jaak Madison, Andres Lillemäe, Maarika Pähklemäe, Heldur Paulson, Anti Poolamets, Merry Aart, Kaarel Jaak Roosaare, Paul Tammert

•    Eesti Iseseisvuspartei – Vello Leito, Hardo Aasmäe, Juku-Kalle Raid, Merle Jääger, Sven Sildnik, Emil Rutiku, Õie-Mari Aasmäe

Europarlamendi üksikkandidaadid

Indrek Tarand (50)

Tarand on Tarand. Eelmiste europarlamendi valimiste tegelik võitja, kui noppis erakondi toona südamest trotsinud rahva käest üle 100 000 hääle. Praeguseid europarlamendi saadikuid hindava VoteWatch Europe’i järgi on Tarand üks populaarseim eurosaadik. Igapäevasele parlamendiliikme tööle lisaks tuleb osata ka väliselt silma paista, ütleb Tarand, ja ei loobu oma päikeseprillidest, veidi reegleid rikkuvast kampaaniast, isikliku sarmiga taas valimisedu poole libisedes.

Imre Mürk (36)

Kandideerib, kuna soovib seista koduselt armsate rahvusriikide koostööle toetuva Euroopa Liidu tuleviku eest, soovib olla europarlamendis rahvusriikide koostööl põhineva Euroopa Liidu idee eest seisja. Sügisestel kohalikel valimistel kandideeris valimisliidu Isamaaline Tartu Kodanik nimekirjas Tartu volikokku ja osutus valituks.

Kristiina Ojuland (48)

Oma erakonna loomise ideega heitlev Ojuland püüab taas europarlamendi kohta. Reformierakonnast välja heidetud poliitik on oma kodukandis Ida-Virumaal jätkuvalt populaarne, kuid kõrged kontsad, uhked kostüümid ja pilkupüüdvad käekotid võivad varjutada seni saavutatu. Kui edu teda praegu ei saada, on uueks eesmärgiks oma erakond ja riigikogu valimised.

Krista Mulenok (36)

Eesti NATO Ühingu juhatuse esimees Mulenok avab nende valimistega oma poliitikutee. Erakondadest on ta suutnud seni puutumatuks jääda ja ka sel korral valis üksikkandidaadi tee. Varasemalt pole ta Eesti valimistel osalenud. Edukas, ettevõtlik, kiire ideede generaator ja sama kiire nende elluviimisel.  

Roman Ubakivi (69)

Legendaarne Eesti jalgpallitreener, range ja distsipliini nõudev. Ubakivi oli noortemeeskonna Lõvid juhendaja ja aastatel 1994–1995 Eesti rahvusmeeskonna peatreener. On püüdnud poliitkarjääri teha ERSPs, kandideerides 1992. aastal riigikokku, olnud ka Põllumeeste Kogu ja Keskerakonna liige. 1999. aastal püüdis aga riigikokku pääseda hoopis Eesti Sinise Erakonna nimekirjas.  

Taira Aasa (57)

Eelmistel europarlamendi valimistel kogus õigusteadlane Aasa 263 häält. See on tema varasemaid poliitilisi ülesastumisi arvestades kobe tulemus – kohalike omavalitsuste valimistel 2009. aastal sai ta Tallinnas 15 häält (ta vaidlustas tulemuse, aga see jäi muutmata), 2011. aasta riigikogu valimistel 60 häält. Endine keskerakondlane, kes 2010. aastal lõi Uue Tööerakonna, aga suuremat edu pole parteipoliitikas saavutanud.

Dmitri Silber (52)

Ukrainas sündinud Silber oskab eesti keelt, aga eelistab vesteldes jääda siiski vene keele juurde.

Leiab praegust maailmapoliitikat vaadates, et ka Eestile tooks rahulikuma tuleviku see, kui kinnitada põhiseaduse tasemel Eesti kui paljurahvuselise riigi staatus, viia radikaalsed muudatused sisse keeleseadusesse, tõsta politseitöötajate mainet ja enesekindlust. Tal on kolm last ja talle meeldib tema kodumaa Eesti.  

Olga Sõtnik (33)

Viimasel ajal koduparteis Keskerakonnas vastuvoolu liikuv Sõtnik riskib üksikkandidaadina üsna paljuga. Isepäine tegutsemine teeb tal erakonda jäämise ilmselt üsna keeruliseks, aga suure inimõiguste eest seisjana võib ta europarlamenti mittepääsemise korral loota uuesti riigikogu kohale, kuid sel korral näiteks Reformierakonna ridades.

Jevgeni Krištafovitš (31)

Südikas võitleja, Euroopa Algatuste Keskuse direktor, kes on üles kasvanud Eestis vene perekonnas ja juba tema saksa sõjavangidega koos Eestisse tulnud vanaema rääkis, kuidas tuleb ära õppida selle maa keel, kus elad. Inimõigusteaktivisti viimaseks kõmulisemaks käiguks oli videopöördumine, kus Kristafovitš teatas: «Käi perse, Vladimir Putin! Käi perse, kui arvad, et 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine.»

Tanel Talve (37)

«On see Kanal 2 eksperiment?» küsisid paljud, kui kuulsid Talve kandideerimisest. Ei, kogukonnapoliitik, rohujuuretasandi esindaja Talve on Anija vallas tehtud mees, kohalikel valimistel sai tubli 125 häält, mis oli vallas teine häältetulemus üldse. Ettevõtja taustaga mees teab, mida inimesed räägivad, mis neile muret teeb. Ta soovib europarlamendis ajada Eesti asja, seista tavaliste Eesti inimeste eest.

Lance Gareth Edward Boxall (50)

Suurbritannia kodanik Boxall on sündinud Londonis ja valinud võtme Euroopasse just Eesti valimiste kaudu.  Kandidaadi kohta on üsna vähe teada ning ka guugeldamisest pole lisainfo hankimisel abi.

Svetlana Ivnitskaja (57)

Kui arvestada ERRi kodulehele üles seatud kandidaatide videolõikude vaadatavust, on Ivnitskaja näol tegemist nende valimiste superstaariga. Tema klippi vaadatakse, jagatakse arvamusi. Ta on püüdnud paaril korral pääseda ka riigikokku, aga mõnikümmend häält pole aidanud. Nüüd on europarlamendi kord, kus ta sooviks esmalt euroliidu eelarveks kümme triljonit dollarit ja rahvusriikide armeede laialisaatmist.  

Andres Inn (67)

Saksamaal Hanaus põgenikelaagris sündinud Inn ütleb, et ta pole poliitik, ta pole võimukartelli liige, ta pole peibutuspart. Ta on teadlane, keda häirib võimueliidi eemaldumine rahvast ja valitsejate ülbus.

Ta seisab ebaausa, ebamoraalse, korrumpeerunud ja rahvavaenuliku partokraatia vastu.

Silver Meikar (36)

Eesti parteide tüütav peavalu Meikar jagab end kõikjale: risti jalgu järjekordsetele valimistele, kus ta saab taas kritiseerida Eesti erakondade kilekotipoliitikat, rääkida lõputult demokraatia eest, võidelda Ukraina barrikaadidel, noppida ka Indrek Tarandi hääli. Ta seisaks Euroopas inimõiguste eest, infoühiskonna vabaduse eest, aga kui ei õnnestu, siis võib seda teha ka Eesti riigikogus.

Joeri Wiersma (38)

Hollandi kodanik Wiersma on Euroopa Vilepuhujate Partei esimees. Eurovilepuhujana lubab ta töötada selle nimel, et paljastada avaliku raha väärkasutus. Ta kutsub ka kõiki teisi vilepuhujatega liituma. Ta soovib ausust, läbipaistvust, vähem bürokraatiat. Aususe sõnumiga ei läinud tal eelmistel kohalikel valimistel kuigi hästi, siis ta kandideeris Tallinnas ja sai 32 häält.

Rene Kuulmann (44)

Purjetajahingega Kuulmanni saadab üsna hoogne ja kirev minevik. Tal on olnud vaidlusi politsei ja maksuametiga. Kunagine keskerakondlane ja endine Tallinna linnavaraameti juht on avalikkusest kõrvale tõmbunud, kuid tuntud kui kirglik kinnisvara- ja kunstikoguja.