8 küsimust kandidaadile: Tunne Kelam
«EL peab olema suur suurtes asjades ning väike väikestes»

Tunne Kelam

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Postimees küsis Euroopa Parlamenti kandideerijatelt kaheksa küsimust Euroopa Liidu tuleviku ja prioriteetide kohta. IRLi esinumber Tunne Kelam lubab seista selle eest, et Eestil oleks rahvusvaheliste kriiside ajal kindel seisund Euroopas, et meil oleks seal rohkem sõpru, kes on valmis meid vajadusel toetama. Lisaks seista ka majanduse stabiilsuse ja Eesti kodanike võrdsete võimaluste eest Euroopas töötada, õppida ja reisida.

1. Millist tulevikuteed Euroopale eelistate? Vaata: http://www.postimees.ee/2717816/raagi-kaasa-millist-tulevikuteed-euroopale-eelistad-sina
 Esimene tee: tagasi põhialuste juurde (mineviku eksimuste parandamine)
     Teine tee: mineviku saavutuste kinnistamine (kui see pole katki, ära paranda)
     Kolmas tee: julge sammumine tulevikku (teha rohkem ja teha paremini)
     Neljas tee: hüpe tulevikku (ainus lahendus on majanduslik ja poliitiline liit)
     Viies tee: «rohkem/vähem Euroopat» loogika muutmine (põhimõtteline mõttelaadi vahetus)

Valige variant neist või pakkuge välja oma variant ning põhjendage, miks toetate antud varianti.

Antud variantidest on valikut võimalik teha üksnes teoreetilisel tasandil ja see on hõlpsam inimestele , kes EL tegeliku  toimimisega  pole eriti kokku puutunud.  Demokraatlik  EL, mille ajalooliseks saavutuseks on sõdade asendamine  võrdsete partnerite  rahumeelse koostöö ja ühiskasuga, on ju loomuldasa rajatud erinevate seisukohtade ja tulevikunägemuste  mitmekesisusele. Täna domineeriva,  valdavalt  pragmaatilise ja enesekeskse mentaliteedi puhul, millel  on oluline osa võlakriisi ja üle jõu elamise põhjustamisel, on terve tasakaalu taastamiseks kindlasti vajalik  naasta põhialuste juurde.

Tulevikku saab rajada kindlalt väärtustepõhisele Euroopa ühendusele, mis teadvustab ja kasutab meie mandri usulist, vaimset ja kultuurilist traditsiooni, püüab vältida omakasu  ja lühiajalisi eeliseid, lähtub eelkõige solidaarsusest, liikmete võrdsuse tegelikust austamisest ning kõigi kodanike aktiivsest vastutusest omaenda tegevuse ning EL koostöö eest. Kõiki muid variante on võimalik ja vajalik sellega kombineerida. Enam Euroopat on teatavais võtmevaldkondades vajalik niihästi Eesti julgeolekule ja  majanduse stabiilsusele  kui Euroopale terviklikult. Seda osutab eriti teravalt Venemaa agressioon. Viimase taustal on meie huvid kõige paremini kaitstud Euroopa ühispoliitikate läbi. Samas on piisavalt valdkondi, kus liikmesriikidel on jätkuvalt otsustusõigus, mis peaksidki jääma liikmesriigi tasandile, näiteks maksu- ning sotsiaalpoliitika, kus tuleb paratamatult lähtuda eri liikmesriikide erinevast tasemest.

Küll leian ma, et Eestile oleks kasulik, kui EL tasandi välis- kaitse - ning energiapoliitikas toimuks  tõhusam lõimumine, mis annaks ELile suurema kaalu stabiilsuse, turvalisuse ja rahu kindlustamisel. Põhimõtteliselt toetan arusaama: EL peab olema suur suurtes asjade ning väike väikestes. Peame oma liikmesriikide kogupotentsisaali rakendama suurejooneliselt eelnimetatud ühispoliitikate kujul, siiani  jääb selleks vajaka tahet ja mastaabitunnetust. Väikestes asjades peab aga Brüssel hoidma end väiksena ning  loovutama eelisõiguse lähimuspõhimõttele. See on Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub ka IRL keskseid sõnumeid uuele EP-le. 

2. Kas Euroopa Liit peaks tegelema kaitsevaldkonnaga (või peaks jätma selle ainult NATOle), mille eesmärgiks oleks ELi liikmesriikide kaitsmine välisohu eest ning rahu tagamine maailmas? Põhjendage miks.

Vastus on jah. Tegelikud arengud näitavad selgelt, et vaja on mõlemat – EL julgeoleku- ja kaitsepoliitikat kui ka NATO-t. Nende  omavahelise vahekorra aluseks on komplementaarsus – teineteise täiendamine  ning samas dubleerimise vältimine. Üks on selge – EL kaitsealased meetmed ei saa kunagi asendada NATO  ainulaadset rolli rahvusvahelise julgeoleku tagamisel. Samas ei kuulu aga mitmed EL liikmesriigid  NATO-sse.

Hoolimata kaitsekulude kärpimisest majanduskriisi ajal tegeleb  Euroopa Liit praegu tõsiselt kaitsepoliitikaga, ühtlustades kaitseplaneerimist ja püüdes arendades kaitsetööstust ühiste põhimõtete ja koordineerimise alusel. EL-l  ei ole ühiseid relvajõude, kuid liikmesriikide sõjaliste võimete ühiskasutamiseks on vajalik koostööraamistik loodud. Loodud  on EL lahingugrupid, mida on vaja  ka tegelikkuses rakendada. Rahvusvahelistel rahu tagamise missioonidel on EL  leidnud endale sobivaid   rolle, mida NATO ei saaks nii edukalt täita. Praegustes tingimustes on eriti oluline mõtestada ja konkretiseerida Lissaboni lepingu solidaarsusklauslit.


3. Kas Euroopa Liit peaks muutuma ühisruumiks- looma ühised maksud, ühtlustama maksusid?

EL kui suveräänsete riikide ühenduse ning lähimuspõhimõtte seisukohast on mõistlik jätta maksusüsteem liikmesriikide endi reguleerida ning otsustada.

4. Kas EL peaks muutma eelarve struktuuri, mingeid kulusid vähendama ja teisi suurendama.  Kas praegused kulutused on piisavad.

Euroopa Rahvapartei fraktsioon, keda ma esindan, on seisnud uue, aastal 2014 alanud eelarveraamistiku koostamisel selle eest, et eelarve mahtu suurendada tingimusel, et rahasid kasutatakse tulemuspõhiselt ja sihtotstarbeliselt, vältides palju rangemalt sisutuid õhku täis projekte. Kogemus näitab, et peaprobleem pole niivõrd eelarve mahus, kuivõrd selle efektiivses ja vastutustundlikus kasutamises, seega tuleks tõhustada ka järelvalvet ning kontrolli eelarve sihtotstarbelise kasutuse üle. Minu fraktsiooni rõhuasetus eelarveraamistiku koostamisel oli paindlikkusele, võimalusele raamistikku poolel teel ümber korraldada ning  prioriteetsete valdkondade eelisrahastamisele.

Eriliselt taotlesime suuremat rahastamist innovatsioonile, teadusuuringuile (sealhulgas ka kaitsealastele teadusuuringuile) ning noorteprogrammidele, eriti Erasmusele. 

5. Millistes valdkondades näete EL rolli suurendamise vajadust, kus see võiks väiksem olla?

Toetan põhimõtteliselt arusaama:  EL peab olema suur suurtes asjades ning väike väikestes.  Vajame suuremat turvalisust ning mõjukust rahvusvahelise stabiilsuse loomisel. Selleks tuleb liikmesriikide suur potentsiaal täiel määral rakendada ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise energiapoliitika raames. Siin ei ole EL suurus kaugeltki olemasoleva potentsiaali tasemel, tänu liikmesriikide erihuvidele jookseme ikka ja jälle lati alt läbi. See õõnestab jätkuvalt EL usaldusväärsust rahvusvahelise tegijana.

Järjest olulisem on, et EL suurendaks oma rolli küberjulgeoleku koordineerimisel ja tõhustamisel.  Olen seda kogenud oma küberjulgeoleku-ja küberkaitse raporti koostamisel aastal 2012, mil selgusid suured lüngad liikmesriikide ettevalmistuses ja võimekuses. Siiani pole ligi pool liikmesriikidest jõudnud rahvusliku küberjulgeoleku strateegia koostamiseni, ehkki Komisjon on seda tungivalt soovitanud. Kuid ka siin on selge, et EL ei saa kunagi liikmesriikide rolli asendada, põhitöö tuleb ikkagi koha peal ära teha.

Kodanike usalduse taastamiseks ning nende vastutuse tõhusaks rakendamiseks on otsustavalt vaja kärpida EL poolset väiklast, pisiasjadeni küündivat reguleerimist. Muide, dereguleerimisega on algust teinud isegi Euroopa Komisjon. Viimase kavale saame tugineda, et lihtsustada ja vajadusel kaotada olemasolevaid regulatsioone ja direktiive.  Neid tuleb paremini kohaldada konkreetse riigi oludele, muutes nad paindlikumaks ja ajaloolisi traditsioone arvestavaks, tehes projektide taotlemise ja aruandluse inimsõbralikumaks, seda eriti väike-ja mikorettevõtete jaoks.

6.  Kuidas peab EL käituma Venemaaga Krimmi kriisi kontekstis?

Tegema põhimõttelise järelduse, et Ukraina tükeldamine Venemaa poolt polnud juhuslik kõrvalekalle, mille järel võib loota normaalsete suhete taastumisele, vaid uue ajastu algus rahvusvahelistes suhetes. Ligi 40 aastat toiminud Euroopa julgeoleku-ja koostöösüsteemi on tekkinud sügav mõra. Agressorit pole võimalik ohjeldada hoiatuste ega manitsustega, vaid poliitikaga, mis sunnib Moskvat oma tegude eest kõrget hind maksma. Balti riikidel on siin võimalus rakendada oma minevikukogemusi Venemaaga suhtlemisel saavutamaks realistlikku ning koordineeritud reageerimist EL poolt.

Krimmi ülevõtmist selliste vahenditega ei saa kunagi aktsepteerida. EL-l on rahumeelsed vahendid Vene juhtkonda tõsiselt taganema sundida - need on isikulised sanktsioonid mitte mõnekümne, vaid mitmesaja kõrgema poliitiku ja ametniku suhtes, alates Putinist, relvakaubanduse täielik katkestamine (kaasa arvatud Mistralide üleandmisest keeldumine), kvootide kehtestamine Vene eksportartiklitele, Vene monopolide tegevuse piiramine Euroopas, Lääne firmade osaluse katkestamine Vene kaug-põhja uute gaasimaardlate kasutuselevõtul. Kõik see on võimalik ning tõhus relv tingimusel, et EL saab üle oma kroonilisest nõrkusest - liikmesriikide erimeelsusest.

7.  Kas hõõglampide keelustamine ja tolmuimejate võimsuspiirangud on teemad, millega Euroopa Liit peaks tegelema? Põhjendage oma seisukohta.

Minu arust ei pea. Olen kindlalt seisukohal, et siin peab Brüssel tundma end väikesena. Sellised regulatsioonid on liikmesriikide asi, oleks imelik arvata, et 28 valitsust pole piisavalt kompetentsed tavaliste tarbekaupade ja teenuste kvaliteedi või võimsuse üle otsustama.  EL pikaajalised energiasäästlikkuse kavad on kenad, kuid meenutavad mingil määral Nõukogude aja suurejoonelisi plaane, mil oli üks läbiv nõrkus - nad ei suutnud arvestada kohalikke erisusi.  Hõõglampide ja tolmuimejate reguleerimisele kuluv ressurss imeb ära osa energiast, mida tuleks kulutada ühisturu lõpuleviimisele, teenusteturu täielikule avamisele, kodanike liikumisvabaduse tegelikule võrdsustamisele ja sadade muude rahvuslike enesekaitsetõkete kõrvaldamisele. Energiasäästlikkust võib koordineerida, ühisturu aluseks olevaid põhivabadusi peab võrdselt rakendama. Siin peab Brüssel suur olema.

8.  Millistes valdkondades näeksite end tegutsemas - millises komisjonis?

Pean mõttekaks kindlasti jätkata väliskomisjonis ning julgeoleku- ja kaitse allkomisjonis. Olen siin kogemusi omandanud ning saan Eesti jaoks üha olulisemaks muutunud julgeoleku vajadust tugevdada. Pärast minu küberjulgeoleku- ja küberkaitse raporti vastuvõtmist olen saanud selle teema eestkõnelejaks nii ERP fraktsioonis kui ka Euroopa Parlamendis.  Minu tegevussuunad võiksid jätkuda Venemaa, Ida-naabruse, Iraani ning Läbis-Ida teemadel.

Eluliselt vajalikuks pean tihedamate suhete taastamist USA-ga, olles olnud viis aastat EP suurima - USA Kongressiga suhtleva delegatsiooni liige.  Meie rahvuslik julgeolek oleneb oluliselt USA huvist ja valmisolekust Eestit kaitsta ning eelkõige ohte ennetada. Selleks on minusuguse roll Eesti julgeolekuvajaduste teadvustamisel Ameerika kolleegidele oluline.  Aitan kaasa ajaloolise Atlandi-ülese vabakaubandusleppe saavutamisel El ning USA vahel, mis tõotab kujuneda tõhusaks mõlema partneri majanduskasvu stiimuliks.

Loodan töötada taas ka regionaalarengu komisjonis, mis annab võimaluse süvendatult tegeleda Eestit ning Läänemere piirkonda terviklikult puudutavate küsimustega, mida ma selle koosseisu ajal olen teinud Balti-Euroopa saadikuühenduse esimehena. See tähendab ka seda, et mul oleks parem võimalus seista Eesti huvide eest EL regionaalvaldkonna poliitika kujundamisel ja rahastamisel ning meie konkurentsivõime ja elatustaseme tõstmisel.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles