Sel nädalal vastu võetud koolireform suhtub õigustatult teravalt koolist põhjuseta puudumisse, leiab kirjanik Aidi Vallik.
Aidi Vallik: pere siseasjast jagatud vastutuseni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks õudne tont on paljude lapsevanemate meelest vabariigi peale uitama lastud. Tont on uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mille kohta käivad hirmu- ja õudusejutud väidavad, et selle alusel hakatakse põhjuseta koolist puuduvate õpilaste vanemaid trahvima.
Kuidas nii võib, küsivad nördinud emad ja isad. Mis õigusega sekkub riik meie isiklikku ellu? Kas meie lapse hariduslikud saavutused ei ole mitte pere siseasi? Ja teisalt, kas pole mitte just kool ise see instants, mille ülesandeks on meie last kasvatada? Kui sellega seal toime ei tulda, siis milles vanemad süüdi on?
Pahandust kui palju, aga paljuski ehmatab meid ära järjekordne suunamuutus Eesti hariduspoliitikas üldse. Mugav oli mõelda koolist kui klienditeenindajast, kelle suhtes õpilasel ja lapsevanemal olid vaid maksude maksmisega piirduvad kohustused ning koolil lasus kohustus mitte sekkuda pere isiklikku ellu.
Kuid kümme aastat on olnud küllalt pikk aeg, et näidata taolise suhtumise vilju. «Õunte pealt» on näha, et ühel hetkel muutub perekonna siseasi, isiklik asi, edasijõudmatu ning tööharjumuseta noor inimene, vägagi ühiskondlikuks probleemiks, pretendeerides peale oma vanematele koormaks olemise mõistagi ka kõikvõimalikele sotsiaalsetele toetustele, abile ja tugitegevustele.
Alati on ühiskonna abi vajavaid inimesi, nii noori kui ka vanu, kõigil erinevad põhjused. Kuid nii kooli, ühiskonna kui ka lapsevanemate huvi peaks olema kasvatada-õpetada iga last nõnda, et tema nende abivajajate hulka ei satuks, et ta ikka võimalikult palju ise elus hakkama saaks, oma anded ja võimed täielikul määral realiseeriks.
Laps käib koolis nimelt piisavalt kaua selleks, et temas vormuksid tööharjumus, kollektiivsus, kohuse- ja vastutustunne jne, ja juba sellepärast on koolikohustuse täitmine tähtis. Lapse ja noorena välja kujunenud käitumismustreid hiljem muuta on väga keeruline.
Põhjuseta puudumistesse ei saa ega tohi leebelt suhtuda. «Pausitamise» ja «popitamise» otsesed tagajärjed on lüngad teadmistes, mahajäämine klassikaaslastest, halvad hinded, sellest tulenev langev enesehinnang, soov taoliste negatiivsete kogemuste paika (kooli) veel enam vältida ja põhjuseta puudumiste sagenemine. Kaugem tagajärg on juba eelmainitud ebasoovitavate käitumismustrite kujunemine, mis mõjutab inimese elu aastakümneid.
Paraku on olemas ka selliseid lapsevanemaid, kes erinevatel põhjustel õigustavad või isegi soosivad lapse põhjuseta puudumisi, tihti on ajendiks nende enda problemaatiline koolitee aastate eest. Nii näiteks halvustatakse laste kuuldes kooli ja õpetajaid. Tihti lihtsalt ei süveneta laste probleemidesse, kui kuuldakse nende suust esimest korda sõnu «Ma ei taha kooli minna...».
Tihti ei viitsita ega osata midagi peale hakata, kui lapsest on saanud popitaja, samas pärsib lapsevanemate häbi vajalikus suunas tehtavat koostööd kooli ja klassijuhatajaga. Kannatab lapsevanem ise, kannatab klassijuhataja, aga põhiline kannataja taolises olukorras on alati laps, tulevane täiskasvanu oma heas ja halvas.
Eesti koolidel oli seni vähe võimalusi siin midagi ette võtta. Kool sai keskenduda ainult lapsele, sest sel polnud õigust lapsevanemaid kaasata. Ilmselge on aga, et kui lapsevanem protsessis ei osale ega toeta seda või mõnikord töötab isegi sellele vastu, saab kool püüda parandada ainult tagajärgi, aga see pole kaugeltki see, mida kool lapse heaks tegelikult saaks teha.
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse suureks hüveks peangi isiklikult, et see sätestab lõpuks ometi seaduse tasandil astmelised meetmed, mida lapse põhjuseta puudumiste või distsipliinirikkumiste korral on kohustatud ette võtma kool, lapsevanem ja omavalitsus.
Varem valitses selles osas lihtsalt isetegevus, üks igavene tulekahju kustutamine olukorras, kus keegi ei teadnud, milleks ta on õigustatud ja kohustatud, ning olukordade lahendamine sõltus peamiselt koolijuhi või sotsiaaltöötaja loovusest.
Veelgi enam, uus seadus määratleb esimest korda lapsevanemate vastutuse oma lapse koolitamise ja kasvatamise juures. Kahju muidugi, et lapsevanema kohustus oma last kasvatada tuleb lausa seadusesse kirja panna, sest kas see pole iseenesest mitte elementaarne?
Paljudes perekondades oli see iseenesest mõistetav ka vahepeal, on kogu aeg olnud, kuid ega näiteks ka karistusmäärustikku koostata korralike inimeste tarbeks, ikka ju kurjategijate pärast. Võrdlus karistusmäärustikuga on siin muidugi utreeritud, aga faktiks jääb, et Eesti kool vajas seaduslikke meetmeid, millega kohustada teatud hulka lapsevanemaid oma laste tuleviku eest hoolt kandma ja vastutust võtma.
Rahatrahv on siinkohal muidugi üks lõppmeetmetest, mida seaduse järgi on õigus kasutada ainult siis, kui lapsevanem ei täida PGSi paragrahvi 11 lõikes 1 sätestatud kohustusi lapse koolikohustuse täitmise tagamisel.
See tähendab, et alles siis, kui lapsevanem on põhjalikult kooli initsiatiivi ignoreerinud ja keeldunud mainitud seaduselõikes kirjutatud seitsme tegevusega oma last aitamast, on tal põhjust trahvi karta. Ning siis on see minu meelest juba igati omal kohal, et kaitsta last ja lapse tulevikku ta oma vanemate tegevusetuse eest.
Iseenesest ei nõuta lapsevanemalt ju seega midagi üleloomulikku, kõigest kaasvastutust oma lapse kasvatamisel ja koolitamisel. On päris kindel, et paljud vanemad teeksid (ja teevad) nimetatud paragrahvilõikes loetletud tegevusi ka päris omal initsiatiivil, kuna tajuvad loomulikul moel oma rolli lapse elutee kujundajatena.
Kindlasti tagavad nad lapsele koduse õppimiskoha ja -tingimused, kindlasti hoolitsevad nad, et lapsel oleksid olemas õppevahendid ja võimalus jõuda kooli ning pärast tagasi. Kindlasti on kohusetundlikud vanemad andnud koolile oma kontaktandmed ja lugenud läbi koolielu reguleerivad dokumendid.
Kindlasti on nad altid suhtlema kooli ning klassijuhatajaga, eriti siis, kui lapsel tekib probleeme, ja kindlasti panevad nad viimasel juhul kooliga seljad kokku, et teha kõik lapse probleemi lahendamiseks. Kindlasti töötavad nad koos klassijuhataja ja kooliga välja tegevusplaani ja asuvad seda ka koduselt rindelt täitma.
Nad ei keeldu, kui kool palub neil osaleda mõnel lapsevanematele mõeldud koolitusel või kursusel, sest murdeealistega võib teadagi kimpu jääda ka kõige pühendunum ema või isa. Nad on nõus aru pidama omavalitsuse sotsiaaltöötajaga või ka lastepsühholoogiga, kui seda vaja on. Nad lihtsalt teevadki kõik, et aidata oma last.
Kuivõrd laps veedab koolis üsna tähendusrikka osa oma päevast ja tema oluline suhtlus- ja töökeskkond on iga päev just kool, sedavõrd on siinkohal tähtis lapsevanema koostöö kooliga.
Lapse suureks kasvatamine on mitmepoolne protsess, mille juures lapsevanema roll on küll suurim, aga tööeluks ja edasisteks õpinguteks vajalikud ühiskondlikud mustrid vormuvad ning harjutatakse sisse väga suures osas ka koolis.
Sellepärast ei saa lapse õpikäitumisega seotud probleemid kunagi olla pere isiklik asi. Ja sellepärast ei saa kool kunagi olla klienditeenindaja. Ideaalis tegutseksid kool ja lapsevanem õpilase probleemide lahendamisel partneritena, kellel mõlemal on nii oma selgelt määratletud õigused kui ka kohustused, ja sellele eesmärgile on uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus suure sammu lähemale astunud.
Aidi Vallik töötas aastatel 1996−2004 emakeele ja kirjanduse õpetajana. Ta on mitme populaarse noortejutustuse autor.