Pühapäeval on järgmise nelja aasta arvestuses viimane võimalus oma kodukoha tulevikku määrata.
Juhtkiri: valida, kuid keda – vaid selles on küsimus
19. oktoober 2013, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole vaja arutleda «kas?», vaid «kes?». Sellest valikust sõltuvad kõige otsesemalt kõige lihtsamad igapäevased asjad: kuidas ma tööle saan, millises koolis või lasteaias käivad mu lapsed, millistel teedel-tänavatel pean ma sõitma ja kõndima. Kas jalgrattaga pääseb liikuma? Aga lapsevankriga? Aga ratastooliga? Kas minu linnaosa või küla huve arvestatakse linna või maakonna arendamisel? Kas on üldse huvi linna või maakonda tervikuna arendada, kas elamisväärne keskkond säilib ja paraneb? Kas minu kodukoht on turvaline?
Paiguti on tänavuste valimiskampaaniate käigus ületatud hea maitse piiri ning õnneks on avalikkus sellele ka kriitiliselt reageerinud. Valimiskampaaniate eesmärk on valijate soove ette teada ja nende kujutletavate soovide täitmist lubada. Otsides oma esindajat kohalikesse volikogudesse järgmiseks neljaks aastaks, peaks aga valija korraks oma pilgu palaganilt kõrgemale tõstma, silmad suuremaks tegema ja küsima: mida mina tahan? Ja selle küsimuse vastus ongi valija valik.
Veidi alla 400 000 inimese on juba e- ja eelhääletanud. Täpselt neli aastat tagasi oli selliseid valijaid 236 384. E- ja eelhääletuse võimaluse kasutajate hulk näitab kahte asja. Esiteks seda, et Eesti inimesed usaldavad riiki piisavalt, et täita oma kodanikukohust ka kaude, näiteks elektrooniliselt või väljaspool oma elukohta. Teiseks, paljud inimesed on oma poliitilises eelistuses piisavalt kindlad ega jää ootama kampaaniate lõpuspurti, sest valik südames on ammu tehtud.
Viimane ei ole muidugi üllatus. Eesti poliitelu jätkuvale polariseerumisele on osutatud juba mitme järjestikuse valimise puhul. Teisalt pole see traagika – Eesti demokraatia on saanud piisavalt küpseks, nii et paljudel inimestel on välja kujunenud poliitilised eelistused, mida ei saa muuta vaid mõnda uut isuäratavat tegelast lavale tuues või «tasuta»-lubadustega üksteist üle trumbates. Valijatel on juba oma veendumused, kuidas ja kes peaks olema poliitik.
Pühapäeva õhtu tuleb emotsionaalne. Ühtede võidurõõm on teiste kaotusekibedus, võit ühes piirkonnas võib sumbuda kaotusesse teises. Aga see on demokraatia. Kindlasti on kõigil erakondadel pärast pühapäeva aeg sisekaemuseks, sest kohalikud valimised on alati lakmus riigikogu valimiste ettevalmistamiseks – erakondade jaoks on ju just need eluküsimus.
Ent tulgu esmaspäeva hommik milline tahes, meeles tuleb pidada, et see on olnud rahva tahe, ja kes iganes valitakse, peab valituks saades töötama kogu rahva huvides. See tähendab ka, et parastamisel ja vastandamisel ei tohiks olla kohta valimistulemuste kommenteerimisel.