Aasta tähtsaimas kõnes manitses president Toomas Hendrik Ilves poliitikuid loobuma kasutute ja vigaste seaduste loomisest, kuna Eesti õiguskord on põhiosas valmis. Aktiivseimaks seadusloojaks on Rein Langi juhitud justiitsministeerium.
Ilves manitses poliitikuid loobuma kasutute seaduste loomisest
26. veebruar 2010, 00:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
President Toomas Hendrik Ilves avaldas vabariigi aastapäeva kõnes lootust, et erakonnad püüavad aasta enne järgmisi parlamendivalimisi jõuda mõistlikule kokkuleppele, millistele teemadele algavas kampaanias keskendutakse.
«Selle kõrval tuleb kokku leppida ka ühiste mängureeglite, meie seaduste muutmise viisis,» jätkas Ilves. «Mitmed Eesti tippjuristid, õigusfilosoofid ja mõjukad mõtlejad on kutsunud üles loobuma seaduste hoogtööna muutmisest.»
Ta tõdes, et Eesti õiguskord on oma põhiosas valmis ja Eesti kui õigusriik toimib. «Las nüüd kujuneb harjumus, õigusalane teadmine ja praktika. Seepärast ei pea me raiskama aega tarbetute seadusetekstide kirjutamisele,» leidis Ilves.
Kõige aktiivsemaks seadusloojaks on justiitsministeerium eesotsas minister Rein Langiga. Viimasel ajal on enim kõneainet andnud justiitsministeeriumi seinte vahel valminud avaliku teenistuse seadus, avaliku teabe seaduse muudatused, allikakaitseseadus ja erakonnaseaduse muutmise kava. Kriitika alla on need sattunud peamiselt seetõttu, et seadustekstide koostamisse ei ole kaasatud võimalikult erinevaid eksperdigruppe.
President Ilves kutsus üles keskenduma seaduste kvaliteedile. «Mõnikord on neis lohakusvigu, teinekord sisulisi vasturääkivusi,» tõdes Ilves ja juhtis tähelepanu ka seaduste kohatisele vastuolule põhiseadusega. «Kõik see viitab, et meie parlament võiks suhtuda oma põhitöösse tähelepanelikumalt.»
Lang nõustus Ilvese kriitikaga ja tõi põhjenduseks 1990ndate alguse, mil parlament võttis valitsuselt palju võimu ära ning tehnilised detailid, mis muudes riikides on valitsuse otsustada, toodi seaduste tasemele. «Teine seadusemasina käivitaja on Euroopa Liit, kust tuleb kõikvõimalikku õigusakte nagu Vändrast saelaudu, mida Eesti peab oma riigisisesesse õigusse lisama,» ütles Lang.
Valitsusel, veel vähem justiitsministeeriumil ta süüd ei näinud. «Kui president mõni aeg tagasi ütles, et ega parlament ei ole kummitempel, siis pärast seda hakati seadusetähti niimoodi ümber tegema, et alus tõsteti lihtsalt öeldisest ettepoole. Nii et õiguskultuuri probleem on võrdlemisi suur, jah,» leidis Lang.
Ilves koputaski oma kõnes ka praeguse riigikogu koosseisu südametunnistusele: «Kutsuge ise ja avalikult korrale neid kolleege, kes oma mandaadiga kaasnevat vastutuskoormat kanda ei oska või ei taha. Olgu praakseadusi tootes või vääritult käitudes,» rääkis riigipea.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde nõustus presidendiga. «Seadusi peaks muutma hädaolukorra puhul, kui mõni säte on tõepoolest ajale jalgu jäänud,» tõdes Linde ja leidis, et kiire seadusloome aeg peaks Eestis möödas olema.
Tema sõnul mängib eelnõude puhul sageli rolli ka see, et nende autorid loodavad aule ja kuulsusele – just tema loodud seadus on menetluses. «On palju subjektiivseid ja objektiivseid põhjuseid, miks seadusi tuleb rohkem, kui meil tarvis oleks,» leidis Linde.
Ta tunnistas, et on pidanud palju vaidlusi ka justiitsministeeriumiga, kuid pigem jäänud siiski kaotajaks. «Iga uue seaduse tegija arusaam on selline, et enne tema ajaarvamist olnud seadus ei kõlba kuhugi ning tuleb luua täiesti uus,» ütles Linde. «Teinekord on raske ka valitsuskoalitsiooni eelnõude kohta öelda, kas neid on tarvis või mitte.»
Komisjoni aseesimees Evelyn Sepp täiendas Lindet: «On seadusmuudatusi, mis tulevad ministeeriumidest nn plaani täitmiseks. Võimalik, et nende tootmise taga on preemiasüsteem või siis kõige lihtlabasem parteipoliitiline egoism ehk muudatuste järele puudub objektiivne vajadus, kuid kui lubatud on, siis tuleb ära teha.»
Sepp lisas, et teine probleemide ring tuleneb sellest, et meil ei ole juurdunud hea õigusloomesse kaasamise tava. «Suur osa õigusloome probleemidest tuleb tegelikult just sellest, et on loobutud adekvaatse tagasiside saamisest ja vigade korrigeerimisest, sest see muudaks ju parlamentaarse järelevalve tõhusamaks ja tõesti kohustaks ametnikkonda olema lojaalsed esmalt riigile ja põhiseadusele, mitte aga ministeeriumit juhtivale parteile,» leidis Sepp.
Mõtted president Toomas Hendrik Ilvese kõnest vabariigi aastapäeval
• Ärgem petkem end lootusega, et tööpuudus hakkab kiiresti kahanema. Kakskümmend aastat tagasi tabas Soomet samasuguse ulatusega majanduslangus. Siis taastus majanduskasv kahe aastaga, ent tööhõive hakkas oluliselt kasvama alles kuuendal aastal. Meil on kohustus säilitada tööta jäänud inimeste eneseväärikust. Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu.
• Jälgin kasvava murega, kuidas tahe tänapäevastada Eesti koolivõrku ja hariduse sisu on sumbumas poliitilistesse vastuoludesse ja huvigruppide vastasseisu. Just otsustamatuse tõttu kaotavad kõige enam need, kelle häält täna kuulda ei ole: õppijad – Eesti homsed ettevõtjad ja töötajad, kunstnikud ja heliloojad, tulevased emad ja isad, Eesti väärtuste hoidjad, edasiviijad ja arendajad.
• Haldusreformist on juba ammu saanud refrään kurvas laulus, mis võtab kokku Eesti vähesed, kuid siiski olulised ebaõnnestumised. Mingil arusaamatul kombel hakatakse kohaliku elu mõistlikku korraldamist arutades alati valdade piire nihutama. Pisikesi, sageli vaid emotsionaalseid ja sümboolseid võite jahtides, oma pisikest võimu, raha või maalappi säilitades kaob silme eest suurem pilt.
• Aasta enne parlamendivalimisi näeksin kodaniku ja valijana meeleldi, et erakonnad jõuaksid mõistlikule kokkuleppele nende teemade osas, millele algavas kampaanias keskendutakse. Minu hinnangul on nendeks teemadeks Eesti riigi halduskorraldus, hariduse tulevik, ühiskonna pikaajalisi vajadusi ja demograafilist tegelikkust arvestav maksu- ja eelarvepoliitika ning energiajulgeolek.
• Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad tegevust ja ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi. Olgu majanduses, teaduses või kultuuris. Just nende kasvatamisele peamegi keskenduma siis, kui oleme ületanud kriisi üleelamise esmased raskused.
• Meist igaüks otsustab Eesti riigi käekäigu üle. Me ei vaja unistust kellegi teise targast roolivast käest. Tunnistagem siis ometi ausalt ja uhkelt enestele, et riigina oleme tõepoolest hakkama saanud. Tunnistagem, et tarkade ja tasakaalukate valikutega jätkates saame hakkama ka nende probleemidega, millele kiiret ja lihtsat lahendust praegu ei paista.
• Kui Eesti saab kümne kuu ja ühe nädala pärast Euroopa ühisraha liikmeks, siis muutume Põhja-Euroopa kõige integreeritumaks riigiks. Kordan, kõige integreeritumaks. Sest Põhja-Euroopa riikidest osaleb vaid Eesti kõigis neljas lääne demokraatlike riikide lõimumisprogrammis, milleks on euroala, ühine viisa- ehk Schengeni ruum, Euroopa Liit ja NATO.
• Euro lisab meile enesekindlust ja turvatunnet, et meie enda ja siia investeeritud raha ei kaota oma väärtust. Seda kindlust vajab välisinvestorite kõrval ka Maardu maaler ja Lasnamäe lasteaednik, kes on aluseta kuulujuttude tõttu juba mitu korda oma kroonid valuutavahetuspunkti viinud. Pingutus euro nimel annab meile vajalikku rühti seista vastu kiusatusele end lõdvaks lasta.