Sotsioloog Juhan Kivirähki sõnul aitaks integratsioonile kaasa näiteks see, kui tekiks rohkem kohalikke venekeelse taustaga arvamusliidreid ja kuulsusi.
Kivirähk: Eesti vajab muulasest «staare»
29. jaanuar 2010, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Peamine sideaine, mis ühiskonna tekkimisele ja püsimisele aluse paneb, on suhted inimeste vahel,» ütles Kivirähk Postimees.ee'le.
Nõukogude ajal eraldas eesti- ja venekeelseid elanikke see, et nii kodus, koolis, sõprade seltsis kui meedias kasutati erinevat keelt ning nii tekkisid eraldi suhtluskeskkonnad.
Kivirähki sõnul pole see lõhe tänaseks kadunud, kuid see on probleem, mida saavad leevendada nii riik kui kodanikuühendused.
«Ühtne õppeprogramm koolis ja ühise arvamusruumi tagamine massimeedias on need tegurid, millesse ka riik saab rohkem panustada,» loetles Kivirähk võimalikke lahendusi. «Kodanikuühenduste võimuses on aga luua rohkem inimeste-vahelisi suhteid,» lisas ta.
Õppeprogrammide ja arvamusruumi probleemid on Kivirähki sõnul praegu osaliselt lahenemas, kuigi sellega on lootusetult hiljaks jäädud.
«Kool on loodetavasti veel päästetav, meedias on aga Eestis toodetavat venekeelset ajakirjandust väga raske Venemaalt lähtuvaga konkurentsivõimeliseks muuta.»
Tema sõnul oli venekeelse telekanali jaoks sobiv aeg siis, kui PBKd veel ei olnud. «Praegu on ETV2-l selle kõrvale tõusta keeruline.»
Ainus märkimisväärse auditooriumiga venekeelne meediakanal on Kivirähki hinnangul Raadio 4.
TV sünnitab arvamusliidreid
Eesti venekeelse telekanali olemasolu pole tema sõnul tähtis vaid info edastamiseks - televisioon on kanal, mis loob meediapersoone ja arvamusliidreid.
«Just sellele tuleks rõhku panna, et üha rohkem tarku ja aktiivseid venekeelseid inimesi jõuaks avalikkuse ette rääkima ja ka otsustajate sekka riigi- ja omavalitsuse tasandil (a la Deniss Boroditš).»
Tema sõnul on oluline ka televisioonis oluliste ühiskonna-asjade arutamine nagu näiteks ETV2 saates «Vandekohus». «Selliste «omakeelsete» arvamusliidrite eestvedamine loob auditooriumis osalemistunde, mis on väga vajalik lõimumiskavas eesmärgiks seatud riigi-identiteedi tekkimiseks.»
Küsimus on Kivirähki väitel selles, et tekitatud «staarid» haakuksid ka eestikeelse inforuumiga.
«Asja mõte selles just ongi, et järk-järgult neis erinevates keeleruumides toimuvat ühise nimetaja alla viia. PBK staarid ja üldse Venemaalt koordineeritav meediapoliitika püüab pigem põlistada eesti- ja venekeelse inforuumi eraldatust,» rääkis ta.
«Nii et oma eelise saame panna maksma siis, kui selline eristumine ei tundu vene auditooriumile enam ihaldusväärne, vaid pigem eelistataks olla osa Eestimaast.»
Üheskoos puid istutama
Kodanikuühendustest rääkides märkis Kivirähk, et nii Kodanikuühiskonna sihtkapital
kui Integratsiooni sihtasutus toetab mitmeid lõimumisprojekte, lisaks saavad rahvuslikud kultuuriseltsid toetusi kultuurkapitalilt.
Ta meenutas ka seda, et vahepeal oli jutuks keskendada järgmine kodanikukampaania «Teeme ära» eestlaste ja venelaste lepitamisele.
Politoloog leidis aga, et leppimiseks pole põhjust, sest otseselt tülli pole mindud. «Kuid mida tuleks teha, on sagedasem ühine tegevus.»
Siinkohal meenutas ta samuti «Teeme ära» meeskonna toel mullu sügisel korraldatud puudeistutamise üritust Lasnamäel.
«Just igapäevast suhtlemist ja koostegemist ergutavaid projekte oleks vabaühendustel tarvis rohkem initsieerida. Ehk siis toota juurde eestlasi ja venelasi ühendavat sotsiaalset kapitali. Loomulikult on sellised projektid aktuaalsemad neis piirkondades, kus elab rohkem venekeelset elanikkonda.»
Rohkem innukust, vähem ärapanemist
Kommenteerides Eesti lõimumiskava aastani 2013, märkis Kivirähk, et seal on õiged sihid ja abinõud.
«Integratsiooniprogrammis loetletud eesmärgid ja abinõud on tegelikult väga asjakohased. Jätkuks vaid seekord rohkem innukust programmi elluviimisel.»
Valitsuse lõimumiskava aastani 2013 seab sihiks luua tugeva Eesti riigi identiteediga, ühiseid demokraatlikke väärtusi jagava ning avalikus sfääris eesti keeles suhtleva püsirahvastikuga kultuuriliselt mitmekesise ühiskond.
Kivirähki sõnul on varem pärssinud integratsiooniga tegelemist vähene oskuste tase ja eeskujude nappus, aga ka innukus.
«Paraku valitses mitmes asjaomases ametkonnas - nagu ka eestlaste seas laiemalt - taoline «venelastele ärapanemise» mentaliteet. Minu arvates on näiteks Keeleinspektsioon paljudel juhtudel käitunud põhjendamatult nagu repressiivorgan, tehes integratsioonile kasu asemel kahju.»
Kodakondsuse omandamise protsess muudeti tema sõnul paljudele seda siiralt soovivatele venekeelsetele inimestele tõeliseks kannatuste rajaks.
«Kohe, kui Eesti kodakondsuse soovijate arv hakkas vähenema ja Venemaa kodakondsuse võtmine muutus massiliseks, oleks pidanud häirekellad helisema hakkama ja selles valdkonnas midagi muutma.»
Ärgem unustagem Venemaad
Kivirähki sõnul on oluline aru saada, et Eestis ei tegelda venekeelse elanikkonna integreerimisega suletud süsteemis, vaid tugevate välismõjude mõjuväljas.
«Kahjuks ei saa me üle ega ümber sellest mõjust, mida Venemaa siinmail saavutada püüab. Programm «Russkii Mir» on alles käivitumisstaadiumis, Venemaa tegeleb teadlikult ja suuri ressursse panustades oma kaasmaalaste konsolideerimisega, et muuta neid oma huvide esindajaks piiri taga.»
Seda enam vajab politoloogi sõnul integratsioonipoliitika tähelepanu, sest venekeelse elanikkonna eesti ühiskonnast eemale tõrjumise kõrval leidub paraku keegi, kes seda kogukonda enda poolele soovib meelitada.